Sellenädalases "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis kõneleb vutiliidu president koondise väravavahtide olukorrast, sellest, miks toimub mäng Soomega võõrsil, aga ka sellest, kuidas on lugu kaitseväes aega teenivate Brent Lepistu, Martin Kase ja Johannes Kukebali olukord.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil kasper@soccernet.ee.

Nädala alguses teatas EJL, et Eesti meeste A-koondis kohtub 9. juunil Turus Soomega. Varem oli San Marino valikmängule eelnevast maavõistlusest räägitud kui kodumängust Eestis. Kuigi Soome on meile igas mõttes lähedal, siis mis selle ikkagi tingis, et Eesti juuni alguses maavõistluse võõrsil peab?
Väga raske on leppida maavõistlusi ainult koju, kuigi tuleb märkida, et oleme selles osas olnud edukad. Alates aastast 2009 oleme mänginud 40 maavõistlust valikmänge ja Balti turniire arvestamata, millest 22 on toimunud kodus. Lätil on need numbrid 19:3 ja Soomel 25:3. Ja kui nüüd vaadata, kellega me oleme kodus mänginud, siis jääb üle vaid imestada. Siit tuleb ka üks vastuseid küsimusele, miks mängime kodumänge ka märtsis ja novembris - sest muidu jääksid meile kodumängudeks sisuliselt vaid juunikuu ametlikud mängupäevad, mil paljud Euroopa koondised sõprusmänge mängida ei soovi. Milleni see viib, on naabrite statistikast näha.

Konkreetse mängu lugu on selline, et Ukraina pidi tulema Eestisse 9. juunil mängima, aga peale seda kui kõik detailid olid kokku lepitud, muutis ukrainlaste peatreener meelt ja kuna see juhtus suhteliselt hiljuti, siis ei olnud enam palju variante. Leppisime soomlastega mängu kokku ja kuna eelmine maavõistlus, aga võib-olla koguni kaks eelmist, Balti turniiri arvestamata, olid toimunud Eestis, siis oli viisakas nõustada mänguga naabrite juures.

Siiski veel on ka väike variant, et 18. juunil tuleb kodumäng.

Soome liinil jätkates - sealses kõrgliigas mängib ja seejuures mängib hästi Mihkel Aksalu, kellest 2009. aastal räägiti kui Mart Poomi mantlipärijast. Koondise vaatevinklist osutus mantlipärijaks aga pigem Sergei Pareiko, kes on täna oma vanuse tõttu karjääri lõppfaasis. Seejuures jalgpalliüldsuses üha enam nõutakse, et Aksalu Pareikolt koondise põhiväravavahi koha ära napsaks. Lisaks on meil veel kogenud Pavel Londak ning puuriluku kohta noor Marko Meerits. Fännid on viimase aasta jagu nõudnud koondisesse ka Valgevenes head minekut näidanud Artur Kotenkot, kes Magnus Pehrssoni käe all võimalust pole saanud. Diskussioon Eesti esiväravavahi rolli täitja üle üha valjeneb. Kuidas Sina praegusele olukorrale koondise väravavahiliinis peale vaatad?
Koondise väravavahtide osa on hästi komplekteeritud, sest Pareiko selja taga tuleb vähemalt neli klubis pidevat mänguaega saavat kiiprit, keda Sa siin kõiki ka nimetanud oled. Viimaseid mänge vaadates tundub tõesti, et Mihkel Aksalu hakkab Pareiko käest esiväravavahi kindaid endale võtma, tema on ka vanemast kolmikust kõige noorem, kolmekümnene ja tundub loogiline, et mingil hetkel tuleb ka Marko Meeritsa võimalus.

Mis puudutab Londaku ja Kotenko proovimist, siis ilmselt ei ole väravavahi positsioon selline, kus saaks liiga palju varieerida - Pareiko ja Aksalu on Pehrssoni käe all saanud umbes ühepalju mänguaega ja see tundub loogiline valik. Kui küsida millele mõtlen praegu seoses väravavahtidega mina, siis vastus kõlab, et 90-ndatel sündinud poistele, kes peaksid viie aasta lõikes koondises tegusid tegema ja Aksalule-Meeritsale konkurentsi pakkuma hakkama, sest tänast olukorda enam palju mõjutada pole võimalik.

Veel koondislastest. Üha enam räägib jalgpalliliit karjääri planeerimisest, tarkadest valikutest ja otsustest. Tänasel päeval on mitmel puhul meil mängijad aga välismaal klubides, mis on tõsistes rahahädades. Artjom Artjunini leivaisa FC Brasov on end maksejõuetuks tunnistanud, palkade maksmisega on raskustes Sergei Zenjovi praegune koduklubi Moskva Torpedo, veel suuremates rahalistes raskustes oli tema eelmine klubi Blackpool FC. Lisaks on Sergei Mošnikovil vigastuse tõttu raskusi Kasahstanis oma palga kätte saamisega. Kas jalgpalliliit saab sellises olukorras midagi teha? Kas selliseid asju on võimalik ennetada?
Me saame õpetada ja sellega me ka tegeleme. Artjunin tegi vale valiku, õigem oleks olnud võtta vastu Start Kristjansandi pakkumine, aga lõpliku otsuse teeb alati sportlane ise ja tagantjärele on lihtne tark olla. Zenjovi vale otsus oli Blackpool ja seda just sportliku nurga alt. Samas ongi meie jalgpalliline kultuurikiht nii õhuke, et mingil moel on see kõik paratamatu ja peame olema kannatlikud. Ei tohi ka unustada, et ka rahanumber on asi, mis mõjutab mängija otsuseid ja samuti on oluline, et mängijatel hakkaks tekkima usalduslike kompetentsete nõustajate ring ja ka klubide kompetents selles vallas peab tõusma. See on suund, milles jalgpalli liit töötab.

Noortekoondislased Brent Lepistu, Martin Kase ja Johannes Kukebal siirdusid jaanuaris Eesti Kaitseväkke ajateenistusse ning nad ei pääsenud spordirühma. Neid asjaolusid selgitasid sa juba jaanuaris Soccernet.ee-le antud intervjuus. Ometi FC Flora peatreener Norbert Hurt on korduvalt avaldanud lootust, et Flora esindusvõistkonna mängijate Lepistu ja Kase ajateenistus piirdub siiski vaid kolme kuuga. Tänane pilk kalendrisse paneb siiski tõdema, et kolm kuud on juba möödas. Kas eelnimetatud mängijate teenistuskohustuste leevendumise osas on toimunud mingisuguseid arenguid ja kas neid võib hakata ühel hetkel Premium liigas nägema?
Probleemiga tegeldakse, viimati käisid jalgpalli liidus sõjaväeteema eest vastutav peadirektor Tõnu Sirel ja FC Flora peatreener Norbert Hurt Võrus kaks nädalat tagasi. Konkreetse asja seis on keeruline ja me pole seda seni suutnud lahendada, kokkulepped, milleni oleme jõudnud, pole pidanud, aga asjaga liituvad ka detailid, mis on muutnud olukorra emotsionaalseks ja seda konkreetsete jalgpallurite kahjuks. Ütlen ka, et me ei ole visanud püssi põõsasse - üksikasju ei ole siinkohal võimalik ega mõistlik selgitada. Kogu see armeeteenistuse temaatika on muutunud järjest keerulisemaks, hiljuti teatati, et jalgpallile on eraldatud spordiroodu 4 kohta aastas, mida on armetult vähe - igas aastakäigu poiste hulgas on ju üle kahekümne oma vanuse koondislase. Kohati tundub, et muude spordialade ja jalgpalli vahelisse võitlusesse on kaasatud ka kaitsevägi. Samas ütlen ka siinkohal lihtsalt, et tegeleme asjaga edasi ka suures plaanis - meil ei ole kombeks pead liiva alla peita või leppida olukorraga, kui see on ebanormaalne.