Premium liiga finišijoon paistab. Veel enne, kui homme viimase vooruga hooajale joon alla tõmmatakse, on paras aeg üle vaadata Soccernet.ee hooaja kokkuvõtete viimased kategooriad.

Alates möödunud kolmapäevast oleme teieni toonud meie valiku parimatest kaitsjatest ja poolkaitsjatest, ründajatest ja väravavahtidest, üleminekutest ja arenejatest, noortest ja vanameistritest, üllatustest ja pettumustest - käes on aeg kokkuvõtete virvarrile joon alla tõmmata ja meenutada neid, kes veel tähelepanu pole saanud.

Loomulikult ei pretendeeri meie valik tõele, sest lõpliku valiku teete teie, head lugejad - Soccernet.ee suur parimate hääletus avatakse juba sel pühapäeval ja just siis selguvad tegelikud võitjad.

Kellest saab Tarmo Neemelo (2005), Marek Lemsalu (2006), Juha Hakola (2007 ja 2008), Sander Puri (2009), Sander Posti (2010), Aleksandrs Cekulajevsi (2011), Igor Morozovi (2012), Rimo Hundi (2013), Igor Subbotini (2014), Rauno Sappineni (2015) ja Ofosu Appiahi (2016) järel uus Premium liiga fännide lemmik, seda otsustad just Sina!

Parimad treenerid

Kui mullu tõime treenerite valikus välja koguni seitse nime, siis tänavu olid töökohad stabiilsemad - keset hooaega vahetas peatreenerit vaid kaks klubi. Treenerite jaoks oli tegu küllaltki ühtlase aastaga, kus latid ei kolisenud, aga ka liigset varu ei jäänud. Osaliselt tingis selle tippude ja jälitajate kasvanud vahe.

Arno Pijpers tuli, nägi ja võitis. Statistika ei valeta, Pijpers on Eesti meistritiitli võitnud igal siin veedetud täishooajal. Kolm järjestikust tiitlit sajandi alguses olid kõva sõna, aga tulla tagasi ja triumfeerida noore Floraga, kellelt midagi oodata ei osatud, on ehk Pijpersi kõige-kõige. Fenomenaalselt karismaatiline ja võimeline mängijaid nahast välja pugema panema.

Igor Prins jõudis Pijpersile tänavu kõige lähemale. Mullu suvel Levadia tüürile kutsutud klubi legend leppis küll taas hõbemedalitega, kuid Levadial on veel võimalus hooaeg läbida vaid kahe kaotuseta ja jääda kodus löömatuks. Vaid vääramatu Flora jättis Prinsi ja Levadia kolmandast ühisest meistritiitlist ilma.

Adjam Kuzjajev on Narva Transi peatreenerina märkamatult jõudnud saavutuseni, mis veel mõnda aega tagasi tundus võimatu - kui Marko Lelov nädalavahetusel ameti maha paneb, saab Kuzjajevist pikima järjestikuse Premium liiga ametiajaga treener. Trans pukis püsis mõni treener viimati nii kaua aastatel 2004-2008, kui piirilinlasi juhendas legendaarne Valeri Bondarenko. Kuzjajev on oma kahe ja poole aastaga Transis suutnud mängima panna mitmed noored ja tänavuse hooaja kindla viienda koha võib Narvas kindlasti plusspoolele kanda.

Aivar Lillevere tuli Viljandi Tulevikuga kõrgliigasse tagasi, nagu lubatud, ja kuigi hooaja esimene pool oli raske, jõuti tugeva lõpuga lähedale, et ka üleminekumängudest pääseda. Kui suvel leiti sobivad pusletükid rünnakule, sai Tulevikust mõneti ootamatult meeskond, kes tagumisest seltskonnast kõige üllatusvõimelisem ja punktid jäidki lõpuks võtmata vaid Nõmme Kalju vastu. Usutavasti näeb Tulevikku kõrgliigas ka järgmisel hooajal, sest Esiliiga parimatest peaks nende jõud üle käima.

2016: 1. Aleksandr Puštov, 2. Argo Arbeiter, 3. Igor Prins
2015: 1. Norbert Hurt, 2. Marko Lelov, 3. Meelis Rooba 
2014: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Frantsev, 3. Norbert Hurt
2013: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Ratnikov, 3. Meelis Rooba
2012: 1. Igor Prins, 2. Marko Kristal, 3. Meelis Rooba
2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli

Parimad publikud/fännid

Kui 2015. aasta rekordnumbrite järel tegi publikum mullu hoolimata fantastilisest tiitliheitlusest tugeva vähikäigu, siis tänavuse aasta numbrid tulevad täpselt kahe vahele - kõigi aegade teine tulemus, kuid rekordist siiski üksjagu maas. Kui rekordit püstitades oli kõigi klubide keskmine 325 ja mullu 248, siis tänavu 281.

Viimasel kolmel aastal on selle kategooria esikolmik ka samaks jäänud, kuid tänavu väärib suurt kiitust Nõmme Kalju. Keskmiselt on Hiiule meelitatud üle 500 pealtvaataja, suurtesse mängudesse on kõvasti panustatud ja staadionil on pea igal mängul täismaja efekt. Hiiu staadion on tänase päeva seisuga koht, kuhu tasub viia Premium liigaga esmatutvust sobitav inimene.

Kalju fännid on ka uue põneva algatuse "Fännid baaris" taga, aga tribüünil on FC Flora Viies Sektor neile kõvaks vastaseks. Tänavu pälviti Baltimaade suurima tifoga ka Ringvaate tähelepanu. Kui tinglikult võib öelda, et Kalju staadionil on parim atmosfäär, siis suurimat vaatemängu pakuvad enamasti florakad. Nende kahe meeskonna vastasseisust tuli ka tänavune rekordmäng, kui juunis väisas Lilleküla 1242 pealtvaatajat. Flora keskmine 477 on Eesti mõistes igati viisakas number.

Tartu Tammekast on saanud stabiilne kogukonnaklubi, tänavu meelitati staadionile keskmiselt 320 pealtvaatajat, seda kõige stabiilsemate numbrite juures. Üle 500 inimese ei käinud Tartus staadionil kordagi, aga vaid korra jäi number õige napilt alla 200. Ilmselt vajaks Tammeka jalgpallibuumiks meeskonda, mis suudaks pealinnale vastu hakata - aeg on selleks soodne, sest Tartu korvpallil ei ole just parimad ajad.

Kiitust väärivad siinkohal ka pärnakad, sest Pärnu Vapruse masendavast hooajast hoolimata oli keskmine pealtvaatajanumber, 255, liiga paremuselt viies. Nende ette platseerus Tallinna Levadia (284), kes oli ühtlasi suurimaks tõmbenumbriks võõrsil mängides (384).

Välja tuleb tuua ka üha paranevad tingimused. Narvas sai FAMA kunstmuru lõpuks katuse, Tartus püstitati katusega tribüün Sepa staadionile, uue hooaja alguseks peaks valmima ka Sportland Arena edasiarendus.

Negatiivse poole pealt ei tõmmanud staadionile publikut noor ja vihane Paide (166), ligi 40 pealtvaatajat kaotas ka Sillamäe (139) ja Transi (144) kehvake number jäi paranenud tulemuste kiuste sisuliselt samaks. Kuraditosin mängu on peetud vähem kui saja silmapaari ees.

2016: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2015: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora

Aasta mängud

Tartu Tammeka, Sepa staadion, Kaarel Kiidron. Hooaja avamäng, Tammeka - Infonet 2:0 (3. märts), tõmbas tänavuse hooaja kohe käima. Viimaseid päevi valitseva meistri hooaeg ei olnud midagi erilist, aga Infonet - Vaprus 11:1 (22. mai) oli mingis mõttes märgiline ja kaks korraliku jalgpallidraamat pakuti ka sügisel, kuue värava ja kahe punase kaardiga Kalju - Infonet 2:4 (13. oktoober) ning "Teeveri mäng" Levadia - Infonet 3:2 (30. september).

Kes teab, mis saanuks tänavuse hooaja meistritiitlist, kui Flora - Tulevik 3:2 (11. august) jäänuks Flora teine värav lugemata või kui Tulevik - Flora 2:2 (30. september) ei näinuks Brent Lepistu üleminutite viigiväravat? Kui Mait Toom ei hiilanuks Kalju - Flora 0:1 (22. august) või ei paukunuks rivaalide püssid ühel päeval õige hästi Flora - Levadia 3:3 (14. juuli)?

Punkte andis muidugi ära ka Levadia - Tulevik - Levadia 1:0 (28. juuli) oli vähemalt tol hetkel, kui mitte kogu hooaja suurim šokk, Kalju - Levadia 1:1 (8. september) pani aga viimaste minutite draamas tugeva põntsu mõlema meeskonna tiitlilootustele. Juba järgmises voorus hävitati Flora - Kalju 0:4 (12. september), aga nõmmekate jaoks oli liiga hilja.

Tabeli tagumises pooles said tavapäraseks mängud, kus mõlemad vähemalt korra skoori tegid, aga Tulevik - Paide 2:3 (11. märts) paistab nende seast silma; Sillamäe - Vaprus 1:3 (2. juuni) pakkus seevastu ühe hooaja suurima ootamatuse.

2016: 1. Kalju - Infonet 1:2 (5. novembril), 2. Flora - Sillamäe 3:3 (29. oktoobril), 3. Flora - Levadia 6:1 (1. augustil) 
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail) 
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)

Aasta ämbrid

Oh ämbreid! Kuigi tänavune aasta on seni möödunud ämbrite ema ehk tehniliste kaotusteta, leiab eriskummalisi juhtumisi läbi kogu hooaja. Nii ei pidanud esimest ämbrit üldse kaua ootama, kui Hiiu ja Maarjamäe kunstmurud mattusid ajutiselt pimedusse juba teises ja kolmandas voorus.

Kui keegi võttis eesmärgiks Premium liiga hooaeg täies pikkuses ära vaadata, pidi ta tõenäoliselt pettuma - eelviimases voorus esines otsepilti pakkuval MIND Medial ootamatuid probleeme alltöövõtjaga, kes pidanuks toimetama Vapruse ja Infoneti kohtumisel, ja otseülekanne algas poole mängu pealt. Tolle mängu esimest poolaega nägid vaid ligikaudu poolsada silmapaari.

Nagu ikka, sattusid mängijad pahandustesse kohtunikega. Igor Dudarev ja Jevgeni Kobzar võtsid meelega kollased kaardid, et kanda mängukeeld valitud hetkel, aga Levadia kaotas "tahtlike kollaste" mängus Tulevikule. Narva Trans lõpetas mängu kaheksakesi ja peatreenerita, kui 16. juunil Tammeka vastu võtsid punased Vassili Pintšuk, Igor Ovsjannikov ja Tanel Tamberg ning Adjam Kuzjajev saadeti tribüünile.

"Kui Pärnusse satud, siis saad surma," ütles Martin Vunk enda sõnul aprillis kohtunik Siim Rinkenile. Tapmisähvardus tõi Vungile viiemängulise keelu. Ämbritest ei pääsenud aga ka kohtunikud ise, kui Grigori Ošomkov eemaldas vale mängija 8. septembri kohtumises Vapruse ja Tuleviku vahel.

Pahandustes olid osalised ka pealtvaatajad. Vladimir Voskoboinikov näitas Kalju fännidele keskmist sõrme, Kalju kodus aga lennutati pürotehnikat üle aia, kui Levadia fännid panid Hiiu staadioni inventari põlema.

FC Infonet sattus impotendi-skandaali, kui reageeris eurosarjast langemise järel jõuliselt meedias kirjutatule ja jagas staadionikeelde; mõned kuud hiljem tekitasid mainitud skandaal ja Flora fänni väljakule jooksmine Lasnamäel olukorra, kus Flora ja Infoneti fännid lasid rusikad käiku.

Nõmme Kalju võis maha mängida võimalused meistritiitlile, kui ründaja Liliu üleminek venis pool aastat, sest talvel ei saadud pabereid korda. Hooaja esimeses pooles tunti väravakütist puudust.

2016: 1. Rakvere linnastaadionil mängiti sisuliselt ilma väljaku joonteta, 2. Narva Transi tehniline kaotus, sest aeti sassi kahe liiga karistuse süsteemid, 3. Levadia koosseisuprobleemid, mis tipphetkedel vähendas read üheksa peale
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine, 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest

Aasta ebaõnnesõdurid

Möödunud hooaja viimases mängus vigastas Igor Morozov põlve ristatisidemeid. Esialgne prognoos nägi ette pooleaastast vigastuspausi ehk aprillis-mais võinuks keskkaitsja naasta, kuid tegelikkuses ei olnud ta mänguvalmis enne augusti lõppu ja veel nüüdki, aasta hiljem, ei ole mees päriselt mängukorras.

Valitseva meistri Infoneti hooajale vajutasid pitseri kahe võtmemängija Sergei Tumasjani ja Ofosu Appiahi korduvad vigastused, mis esimese puhul on lubanud mängida vaid 1312 ja teise puhul 1156 minutit. Uus meister FC Flora sai jalavigastusega hädas olnud Maksim Gussevilt kätte vaid 618 minutit, Nõmme Kalju võtmemängija Janar Toometi hooaeg lõppes juunis.

Võtmemängijatest jäid ilma ka tagumise otsa klubid: Paide poolel oli hädaliseks leegionär Jasper Uwaegbulam, kes esimesest vigastusest tagasi tulnuna jõudis mängida 20 minutit ja ei ole alates maist Premium liigas sisuliselt figureerinud; Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter vigastas augustis põlvesidemeid ja teda ei näe tõenäoliselt enne uut aastat. Põlvedega oli tartlastel probleeme tegelikult juba kevadel - suurt läbimurret loodeti tänavu Rait Lällilt, aga tema hooaeg jäi pooleli juba enne selle algust.

Maksim Lipin ja Deniss Malov jäid keeruliste olude kiuste Sillamäele ustavaks ja andsid endast parima, aga pidid Lipini sõnul toime tulema isegi Eesti mõistes olematutes tingimustes. Tipuks teatas Malov juunis klubiga hüvasti jättes, et ei ole veel veebruarigi eest palka saanud.

Kolm meest langesid Levadia komplekteerimise "ohvriks": Middlesbrough'st laenatud William Opoku Asiedu ei suutnud pärast Joao Morelli ja Josip Krznarici liitumist end nelja leegionäri hulka mängida, leegionäride varju jäi ka hiljuti veel koondises mänginud Andreas Raudsepp. Ingemar Teever tuli tippvutti tagasi, ent nädal hiljem palkas Levadia samale kohale Nikita Andrejevi, kes sai ligi kolm korda rohkem mänguaega.

2016: 1. Hannes Anier, 2. Erik Listmann, 3. Trevor Elhi
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov

Suurimad sammud tagasi

Meeskonnana tegi suurima sammu tagasi Infonet, kes vahetas esikoha neljanda vastu, ja mitmeti tuleneb altminek väga kõrgest latist. Sama kõrge lati otsa sattus ka mullune fännide lemmik Ofosu Appiah, kes jäi hooaja alguses tippvormist kaugele ja teises pooles maadles vigastustega.

Infoneti poolel tegid kahjuks väikese sammu tagasi ka noored Matvei Igonen ja Vladimir Avilov - Igoneni jaoks sai tavapäraseks, et hoolimata vastasest ja mängupildist ei suuda ta puuri puhtana hoida (vaid üks nullimäng pärast 16. juunit!), Avilov aga peab keskkaitsjana süüd jagama ja vahepeal juba koondiseõhku nuusutanuna oli tagasiminek tuntav, ta ei mahtunud isegi B-koondise valikusse.

Mullu Infonetiga meistriks tulnud, aga uut väljakutset ihanud ja lõpuks Nõmme Kaljus maandunud Nikolai Mašitšev parimate päevade vormini ei küündinud ja näis, justkui oleks mehel enesekindlusest vajaka. Kaljus jäi mullusest selgeks kahvatumaks ka Andrei Sidorenkov.

Kahe vanameistri karjäär tundub otsakorral - Vladimir Voskoboinikov on Infonetis hooaega läbivalt jäänud tahaplaanile ja võtnud pigem noori toetava rolli, Vaprusele kogemusi pakkuma pidanud Martin Vunk kadus aga vigastustega sootuks pildilt.

Sillamäe kaoses loodeti, et aastaid kriitikute hambus olnud väravavaht Mihhail Starodubtsev on kogemuse lisandudes valmis meeskonda kandma, kuid sisse tuli uskumatuid kalasid ja Eduard Orehoviga tundus meeskonna mäng hulga stabiilsem. Starodubtsevi hooaega jääb meenutama must nädal, mille jooksul ta võttis võrgust välja 17 palli.

2016: 1. Ilja Antonov, 2. Igor Subbotin, 3. Martin Vunk
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt

Aasta tagasitulekud

Nagu treenerite kategoorias mainitud, naasis Arno Pijpers Flora etteotsa ja võitis järjekordse tiitli. Eelmise kümnendi säravatest tähtedest naasis ka Nikita Andrejev, kelle Levadia-karjääri jäi kaheksa-aastane auk.

Eesti passiga meestest naasid välismaalt pool aastat töötu olnud Artjom Artjunin ja Soome-põike teinud Albert Prosa, kerkides vastavalt Levadia ja Infoneti võtmemängijateks. Prosal on veel võimalus koju viia ka liiga parima väravaküti tiitel. Oma meeskonnale andis palju juurde Artur Kotenko, kes oli Eestist ära kümme aastat, naastes nüüd Narva Transi.

Hooaja lõpus tuli kolmandat korda välismaalt Levadiasse Tarmo Kink, kes suvel hullutas publikut rannas ja kaalus ka karjääri lõpetamist. Lõpp ei tähenda aga alati lõppu - aastase pausi järel naasis Premium liigasse Ingemar Teever.

Sillamäe tõi tagasi suurde jalgpalli Dmitri Kovtunovitši, kes viimati esindas 2014. aastal Paidet, ja Vladislav Tšurilkini, kes veetis ligi pool kümnendit saalijalgpalli parimate hulgas. Tore oli taas Premium liigas näha ka Jarmo Ahjuperat, Pavel Londakut ja Raiko Mutlet.

2016: 1. Sergei Lepmets, 2. Sergei Mošnikov, 3. Marko Meerits
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov 
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov 
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov