A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Järjekordne Premium liiga hooaeg on ajalooks saamas. Viimane voor ja meistri selgitamine on küll veel ees, kuid Soccernet.ee hooaja kokkuvõtted tüürivad finiši poole. On aeg üle vaadata värvikamad kategooriad.
Kui traditsiooniliselt on tegu olnud kokkuvõtete viimase väljalaskega, siis tänavu jääb lõpetamise au üllatustele ja pettumustele. Enne seda vaatame aga üle treenerid, ämbrid, ebaõnnesõdurid... ja nii edasi.
Oleme teile juba tutvustanud oma valikuid kaitsjatest ja poolkaitsjatest, ründajatest ja väravavahtidest, üleminekutest ja arenejatest, noortest ja vanameistritest. Loomulikult ei pretendeeri meie valik tõele, sest lõpliku valiku teete teie, head lugejad - Soccernet.ee suur parimate hääletus avatakse juba sel pühapäeval ja just siis selguvad tegelikud võitjad.
Kellest saab Tarmo Neemelo (2005), Marek Lemsalu (2006), Juha Hakola (2007 ja 2008), Sander Puri (2009), Sander Posti (2010), Aleksandrs Cekulajevsi (2011), Igor Morozovi (2012), Rimo Hundi (2013), Igor Subbotini (2014), Ofosu Appiahi (2016) ja Rauno Sappineni (2015 ja 2017) järel uus Premium liiga fännide lemmik, seda otsustad just Sina!
Parimad treenerid
Nagu mullu, said treenerid ennast ka tänavu üsna turvaliselt tunda - hooaja keskel vahetas hobuseid vaid kaks klubi. Sellist trendi soosis Infoneti ja Sillamäe kadumine, sest kaheksast meeskonnast, kes möödunud hooajast alles, lõpetavad vähemalt kuus tänavu parema punktisaagiga. Treenereid toome esile koguni seitse, kusjuures mulluse hääletuse esikolmikust ei ole Premium liigas alles kedagi.
Sergei Frantsev on 90 minuti kaugusel oma esimesest meistrikullast. Sillamäega teenis ta hõbeda (2014) ja Kaljuga kaks pronksi (2016 ja 2017), kuid kõige kirkamad medalid tuleb veel välja võidelda. Kalju ei mängi alati kõige ilusamat jalgpalli, eelistades efektiivset sirgjoonelist lähenemist, kuid nende häälestatus on läbi hooaja olnud esmaklassiline ja hooaja kaotuseta läbimine on saavutus igale meeskonnale maailmas.
Jürgen Henn võttis vastu väljakutse tüürida meistreid, kes jäänud ilma mitmest põhimängijast, kuid on auga välja tulnud. Sisuliselt esimesel hooajal meeste peatreenerina kujunes 31-aastasel Hennil välja selge käekiri ja ta ei karda sellele truuks jääda ka siis, kui asjad ei suju. Arnopijperslikku aurat tal veel ei ole, kuid see küpsebki ajaga, ligi poole vanema kolleegiga kõrvutamine ei ole aus. Henni ees on uksed valla.
Aleksandar Rogic väärib imetlust ainuüksi oma pühendumise eest. Pea kõik mängijad, kellega Rogic on Eestis kokku puutunud, räägivad temast ülivõrdes. Levadia on alati tulemustelt tipp olnud, kuid serblane tuli ja nõudis varasemast kordades professionaalsemat suhtumist. Temasugused tippvutiga kokku puutunud mehed annavad lisakihte kogu Eesti jalgpallikultuurile.
Cenk Özcan tundus esimese hooga riskantne valik, kui Trans ta pärast Adjam Kuzjajeviga koostöö lõpetamist väga kiiresti palkas. Türklane on mõnes mõttes aga koopia Rogicist - alati professionaalne, alati viisakas, alati maksimaalset pingutust nõudev. Noorele euroopaliku lähenemisega treenerile võimaluse andmine võib Narva jalgpalli jaoks olla märk uue ajastu algusest.
Kaido Koppel ja Tartu Tammeka on suutnud teha järjekordse sammu edasi. Kui välistreenerid saavad professionaalsust nõuda elukutselistelt jalgpalluritelt, siis Taaralinnas on jõutud arusaamale, et professionaalsus algab eelkõige suhtumisest. Tammeka ongi sisuliselt sama koosseisu arendamise läbi suurtele hambaid näidata, lähtudes eelkõige kvaliteetsest kaitsemängust, mis on Koppeli trump.
Sander Post alustas hooaega mängijana, aga võttis Tuleviku üle, kui Marko Kristaliga asjad hapuks kiskusid. Esialgu pidi Post paaril juhul ka ennast väljakule saatma, aga on üha rohkem keskendunud treeneritööle. Alustas põhitõdedest ja kaitse korrastamisest, aga hooaja edenedes keskendutakse üha rohkem ründamisele ja tasuks on juba püstitatud iseseisva Viljandi punktirekord kõrgliigas.
Jan Važinski ülesanne Kuressaares ei olnud kadestamist väärt: möödunud hooajal Esiliigas viiendana lõpetanud meeskond, mida tugevdasid üksikud Premium liiga karastuseta noored ja mis treenib poolenisti Tallinnas, tuli sulatada ühtseks rusikaks, mis võtaks mõõtu Eesti parimatega. Hooaja edenedes on Važinski näidanud üles ülimat treeneritarkust, korrigeerides taktikat, kuni Kuressaare tugevad küljed esile kerkisid.
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Igor Prins, 3. Aivar Lillevere
2016: 1. Aleksandr Puštov, 2. Argo Arbeiter, 3. Igor Prins
2015: 1. Norbert Hurt, 2. Marko Lelov, 3. Meelis Rooba
2014: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Frantsev, 3. Norbert Hurt
2013: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Ratnikov, 3. Meelis Rooba
2012: 1. Igor Prins, 2. Marko Kristal, 3. Meelis Rooba
2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli
Parimad publikud/fännid
Premium liiga pealtvaatajanumbrid on tänavu sõitnud Ameerika mägedel. Hallis peetud masendav avavoor ja külmad kevadilmad tõmbasid numbrid sügavale alla, suvel püstitati aga tänu karikate ringreisile ja esimeste kogukonnajuhtide tööle asumisele rekordeid. Sügisel on numbrid siin-seal taas languses olnud.
Rõõm on siiski tõdeda, et klubid, kes pealtvaatajate ja kogukonna nimel rohkem vaeva näevad, on jõudnud mingile stabiilsele tasemele, mis ei ole enam niivõrd sõltuv ilmast ja vastasest. Kui uuest hooajast saavad kõik klubid endale kogukonnajuhi, võiks langeda ka 2015. aastal püstitatud rekord, kui keskmiselt käis mängu vaatamas 325 inimest. Mullu oli see number 281, tänavu on enne viimast vooru 290.
Soccernet.ee hääletuses on neli aastat järjest võidutsenud Tallinna Flora, kes on tänavu ainsana jõudnud 10 000 pealtvaatajani - keskmiselt külastas Flora kodumängu 559 inimest, eriti silmapaistev on töö klubi oma noortega. Flora fännid ehk Viies Sektor on Eesti mõistes endiselt eesrindlik, kuigi tänavust hooaega jääb varjutama Mait Toomi näpusaaga. Aga sellest juba hiljem.
Keskmise numbri poolest järgneb Florale Tartu Tammeka (keskmine 441). Eriti Sepa staadionil on suudetud tekitada suurepärane atmosfäär, sisuliselt igal mängul valitseb täismajatunne. Tartlastele läheb Tammeka üha rohkem korda ja vastupidi.
Nõmme Kalju (365) on tulede, vilede ja Üllar Jörbergi asemel keskendunud edule palliplatsil, mis on kaasa toonud keskmise pealtvaatajanumbri langemise. Latt on minevikus kõrgele seatud ja potentsiaal on Hiiul olemas. Vähemalt Roosad Pantrid ei ole meeskonda jätnud, vaid jätkavad tuntud headuses, ka võõrsilmängudel. "Plagusõjas" võiks just nemad võitjaks kuulutada.
Kogukonnajuhi töö parimaks näiteks on seni Narva Trans (250), kus numbrid on hooaja teises pooles mitmekordistunud. Kogukonnaga teeb imetlusväärset tööd ka Viljandi Tulevik (278), olgu küsimuseks platsi lumest puhastamine või äge jalgpallilaul.
Võrreldes möödunud aastaga on plussis Pärnu Vaprus (260) ja Paide Linnameeskond (189), Levadia ja Infoneti ühinemisel tekkinud FCI Levadia (233) on aga ligi kolmandiku inimestest kaotanud.
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Nõmme Kalju, 3. Tartu Tammeka
2016: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2015: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora
Aasta mängud
Neljast suurest Tallinna klubist jäi alles kolm, aga seda teravamad olid omavahelised matšid. Kalju - Levadia 2:1 (15. mai) otsustasid Volkovi minutid; nädal hiljem viis Gert Kams Flora üleminutitel juhtima, aga Igor Dudarevi hooaja ainus värav tagas Flora - Levadia 2:2 (23. mai) viigi. Kalju oli oma üleminutivõimekust juba korduvalt tõestanud, aga Flora - Kalju 3:3 (2. mai) ainult kindlustas Trevor Elhi kultusstaatust. Flora - Kalju 2:2 (7. oktoober) võis mõne dramaatilise minutiga esi otsustada tiitlivõitja.
Keskmikud näpistasid tippe üha sagedamini. Paide - Flora 3:3 (10. august) suutis kodumeeskond rekordpubliku ees 0:2 ja 1:3 kaotusseisust välja tulla; mõni päev varem paukus tartlaste püss, kui Levadia - Tammeka 0:1 (5. august). Kalju on (seni) kaotuseta, aga Kuressaare - Kalju 2:4 (18. september) iseloomustas hästi nende tahtejõudu. Kuressaare - Levadia 1:1 (12. juuni) ei läinud teisel tiitlirivaalil Saaremaal sama hästi.
Liiga keskmine tase oli varasemast ühtlasem ja nii pakkusid ka väiksemad omavahel mitmeid põnevaid duelle. Kalev - Paide 2:3 (13. aprill) käis seis käest-kätte; Paide - Tammeka 3:3 (6. mai) oli tartlastel kõigele vastus olemas, Tulevik - Tammeka 3:2 (22. september) jällegi ei olnud. Kuressaare - Kalev 3:3 (20. oktoober) astusid saarlased tänu Sander Lahe karistuslöögile suure sammu püsimajäämise suunas.
Unustada ei saa ka ajaloolist sündmust - Trans - Vaprus 1:1 (31. august) külastas taasiseseisvunud Eesti president esimest korda jalgpalli kõrgliigamängu.
2017: 1. Flora - Levadia 3:3 (14. juulil), 2. Tammeka - Infonet 2:0 (3. märtsil), 3. Levadia - Infonet 3:2 (30. septembril)
2016: 1. Kalju - Infonet 1:2 (5. novembril), 2. Flora - Sillamäe 3:3 (29. oktoobril), 3. Flora - Levadia 6:1 (1. augustil)
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail)
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)
Aasta ämbrid
Ämbrisseastumised algasid sel aastal õige varakult, kui Premium liiga liigoptimistlik kalender sundis esimest vooru edasi lükkama ja siis alustati hooaega ikkagi sisehallis, kus keegi ennast koduselt ei tunne.
Pahandust tegid mängijad - Kalju ründaja Liliu sülitas Mario Pruuli peale ja Kalju väitis pärast, et ega ikka ei sülitanud küll; Levadia poolkaitsja Juri Tkatšuk märatses uste ja nurgalippudega ning solvas dopingukütte; Flora väravavaht Mait Toom näitas keskmist näppu oma fännidele, kes teda provotseerisid. Eelmisel hooajal Levadiast tüliga lahkunud Svjatoslav Jakovlev pani ajama Transist, viidates vaimsele murdumisele.
Narvas juhtus muudki. Trans komplekteeris suvel Euroopa liigaks, tuues juurde neli välismaalast, kellest kaks lahkusid veidi hiljem sisuliselt ühtegi mängu pidamata; Transi peatreener Adjam Kuzjajev läks äärekohtunikule kätega kallale aprillis Tartus, kui ta oli juba pingilt ära saadetud. Augustis saabus treeneri hooaja teine vaatus, kui Kuzjajev kadus paariks päevaks nii, et ka klubi juhid ei teadnud, kus ta viibib. See eelnes koostöö lõpetamisele.
Tallinna linn lubas juba mitu aastat tagasi sellega tegeleda, aga Kadriorus pole endiselt valgustust - nüüd lubatakse see paigaldada järgmisel aastal. Sellest tulenevalt mängisid Levadia ja Kalju 3. oktoobril Lillekülas ehk Flora koduareenil.
28. augustil mängis Kalju roosas võõrsilvormis Tulevikuga, aga kohtunik Andrei Karhule ei sobinud Kalju aluspesu - mitmed mehed pidid seejärel oma pükstest loobuma.
2017: 1. FC Infonet sattus impotendi-skandaali, 2. Flora ja Infoneti fännid lasid rusikad käiku, 3. Tapmisähvardus tõi Martin Vungile viiemängulise keelu
2016: 1. Rakvere linnastaadionil mängiti sisuliselt ilma väljaku joonteta, 2. Narva Transi tehniline kaotus, sest aeti sassi kahe liiga karistuse süsteemid, 3. Levadia koosseisuprobleemid, mis tipphetkedel vähendas read üheksa peale
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine, 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest
Aasta ebaõnnesõdurid
Selle rubriigi püsiklient Igor Morozov, kellel jäi terve eelmine hooaeg vigastuse tõttu sisuliselt vahele, alustas tänavu Levadia kaitseliini ankruna ja teenis üle pika aja kutse Eesti koondisesse. Siis hakkas aga jälle juhtuma - aprillist juulini oli ta väljas, tuli korraks tagasi, aga on augustist alates uuesti tribüünil olnud.
Koondisemeestest läks varakult katki ka Flora poolkaitsja Martin Miller, kes sarnaselt Morozovile kuulus märtsis Soccernet.ee sümboolsesse koosseisu. 1. aprillil vigastas ta põlve ristatisidemeid ja ei naasnudki. Ristatisidemed lõpetasid ka Magnar Vainumäe (Paide) hooaja, kelle jaoks oli tegu juba neljanda tõsisema põlvetraumaga. Teda ei oodata tagasi enne järgmist suve. Vapruse leegionär Dave Moli jõudis Eestis mängida vaid 73 minutit, kui samuti põlvetraumaga operatsioonilauale sattus.
Haigepalati püsiklientidest jättis osa hooajast vahele Tanel Tamberg (Trans), Levadia poolt oli mitmeid kuid väljas Nikita Andrejev. Sisuliselt jäid nullile Roman Nesterovski ja Timur Bulavkin (mõlemad Levadia) ning päris nullile Marek Tšernjavski (Tammeka).
Karl-Romet Nõmm (Tulevik) flirtis talvel välismaale siirdumisega, aga sai kevadel noortekoondise laagris vigastada. Trauma ei lubanud kohati mängida, süvenes ja sundis lõpuks operatsioonilauale. Aleksandr Volkov (Kalju) lõi küll kümme väravat, aga oleks tuttava treeneri Sergei Frantsevi käe all lootnud kindlasti koguda rohkem kui 934 mänguminutit. Mullu Tulevikus eredalt säranud Herol jäi esimesel poolaastal taas Flora pingile konutama, sest tema positsioonil mängib liiga tippmees Zakaria Beglarišvili.
2017: 1. Igor Morozov, 2. Janar Toomet, 3. Ofosu Appiah
2016: 1. Hannes Anier, 2. Erik Listmann, 3. Trevor Elhi
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov
Suurimad sammud tagasi
Ei saa öelda, et Vitali Teleš ei oleks panustanud Kalju tiitlijahti, aga senise kuue hooajaga Kaljus vaid kaks (!) mängu vahele jätnud puurilukk kaotas suve hakul koha väravavahtide treenerile Pavel Londakule ja on viimased pool aastat pingil istunud.
Tippklubides vajusid varumeesteks ka noored. Joseph Saliste (Flora) minutid vähenesid üle kahe korra, sest Jürgen Henn ei näe teda äärekaitsjana ja vasakul äärel on Saliste selge varumees. German Šlein (Flora) ei saanud Premium liigas sisuliselt võimalustki ja läks õnne otsima Tšehhi esiliigasse, kaks aastat tagasi korraks koondise põhimees olnud Pavel Marin (Levadia) aga suundus laenule Soome esiliigasse, et enesekindlust ja mänguminuteid koguda.
Alles eelmise aasta lõpus koondisekutsetega Paide Linnameeskonna ajalugu teinud Sören Kaldma ja Michael Lilander langesid mingil perioodil isegi koduklubis pingile, mõned aastad tagasi samuti koondises rolli kandnud Andreas Raudsepp (Kalev) ei suutnud uues klubis ennast loodetud määral kehtestada.
2017: 1. Ofosu Appiah, 2. Martin Vunk, 3. Matvei Igonen
2016: 1. Ilja Antonov, 2. Igor Subbotin, 3. Martin Vunk
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt
Aasta tagasitulekud
Premium liiga ajalukku läinud meestest naasis Hidetoshi Wakui, kes aastatel 2011-2016 mängis Kalju eest 176 matši ja lõi 67 väravat. Nüüd liitus ta Joel Lindpere kutsel hoopis Tallinna Kaleviga, kus on 30 mänguga löönud üheksa väravat.
Narva Trans tõi tagasi kaks tuttavat nime - 2015-2016 Eestis mänginud Dmitri Barkov on liiga viie parima väravaküti seas, 2016. aasta Narvas veetnud Dmitri Prošin ei andnud tasemes samuti tagasi ja on kindel põhimees. Trans pani turvaliste valikutega täppi.
Pikalt Floras mänginud Markus Jürgenson tekitas talvel furoori, liitudes hoopis Levadiaga. "Vaatan Jürgensoni, ei ole meie mees, on vale särgi sees," laulsid Flora fännid talle hooaja alguses, kuid paremkaitsja hooaega uues klubis võib pidada suureks õnnestumiseks.
Karl Mööl läks aasta esimeseks pooleks Taani esiliigasse, aga tuli sealt tagasi ja leidis uue väljakutse Tallinna Kalevis; sama teekonna käis läbi ka Hannes Anier, kes Kalevi rünnakul uue hingamise leidnud. Märten Pajunurm lõpetas aga teisel pool Atlandi ookeanit ülikooli ja tuli tagasi Eestisse, kus pidi Paide eest ootamatult isegi väravas seisma.
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Albert Prosa, 3. Artur Kotenko
2016: 1. Sergei Lepmets, 2. Sergei Mošnikov, 3. Marko Meerits
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Siim Pulst | Mõned mõtted tunnetuse ja andmete vastuoludest hinnangute kujundamisel
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?