Naistekoondise pikaaegne mängija Pille Raadik ei kipu Soomes oma koduklubist Åland Unitedist ära minema, sest on väga rahul sealsete tingimustega. Oma karjääri suurimaks õppetunniks peab 32-aastane kaitsja seda, kuidas aktsepteerida iga inimest ja mängijat sellisena, nagu ta on.

• Lugu ilmus esialgselt detsembrikuu Jalkas.

Mis on sul oma koondisedebüüdist meeles?
(Edgar, Pärnu)

A-koondise eest ma ei mäletagi oma esimest ametlikku mängu, sest enne oli mitu sõpruskohtumist, mis ei läinud kirja. Mäletan, et Poola vastu oli üks kohtumine ja Rootsis käisime sealsete noortekoondiste vastu mängimas, kui oli üks esimesi mänge, kus ma astusin viimaseks 12 minutiks platsile väravavahina. Need momendid on küll meeles, aga esimene ametlik A-koondise mäng... Ilmselt oli see Balti turniiril ja kui õigesti mäletan, siis läksin sisse vasakkaitsjana. Treener veel küsis, kas olen valmis sellel positsioonil mängima, ja vastasin, et muidugi: kui platsile saab, siis mängin seal, kus vaja!

Milline on ilusaim värav, mille oled löönud?
(Liisbet, Tallinn)

Tooksin välja kõige meeldejäävama hetke seoses väravatega ehk selle, kui lõin oma esimesel aastal Åland Unitedis hooaja viimases mängus kübaratriki.

Milline oli su esimene kokkupuude jalgpalliga?
(@randarlepik)

Kehras alustati ühel hetkel tüdrukute jalgpallitrenniga ja kui ma esimesel suvel veel ei julgenud sinna minna, siis septembris läksin küsima, kas tohin ka liituda. Olin siis juba 16aastane, seega alustasin jalgpalliga hilja. Muudest spordialadest mängisin kogu kooliaja korvpalli ja tegelesin neli aastat karatega.

Oled Soomes pikalt mänginud Åland Unitedi eest, aga kas sooviksid mängida ka mõnes teises Soome klubis? Või kas sooviksid liikuda Soomest välja?
(Andrei, Narva)

Olen iga hooaja lõpus mõlgutanud mõtteid, kas peaksin mujale vaatama, aga siin klubis on alati olnud väga head tingimused. Tunnen, et olen iga aastaga mängijana edasi arenenud, sest pidevalt on võistkonnas uued mängijad ja ka treenerid on vahetunud. Siinne keskkond pole mu jaoks ennast ammendanud ja ma pole tundnud, et ei saa siin enam areneda. Nii et kuigi olen iga hooaja lõpus mõelnud sellele, kas peaksin edasi liikuma, siis on siinsed head tingimused üheks põhjuseks, miks ma pole seda teinud. Teiseks on nüüd siin juba oma elu, sõbrad jne, nii et selle võrra on raskem seda otsust teha. Ma ei näe mõtet minna mängima mujale samaväärsesse klubisse, siis peaks juba tegema sammu kõrgemale.

Mis on Eestis mängitud ajast kõige eredamalt meeles?
(Timo, Tallinn)

Kõigepealt tuleb meelde superkarikas, mille võitsime Floraga. Eestis ma muid tiitleid võita ei suutnud, aga superkarika võitsime. See on meeles, sest mängisin kaitses Ave Pajo vastu ja suutsin hoida teda nullil. Oli hea mäng. Kui meenutada esimesi aastaid kõrgliigas Piraaja ridades, siis alustasime üsna noore võistkonnaga liigas, kus paljud naised olid juba pikalt mänginud. Esimestel aastatel tuli vastu võtta suuri kaotusi ja olid väga rasked mängud, see oli omamoodi katsumus.

Mis on sinu unistuste klubi või liiga, kus tahaksid mängida?
(Marten, Tallinn)

Kunagi tahtsin väga minna Rootsi kõrgliigasse, aga nüüd mõtlen, et tahaks minna kuhugi soojale maale, näiteks Itaaliasse. Seal oleks kindlasti huvitav: on teistsugune atmosfäär ja keskkond, saaks praegusest erineva jalgpallikogemuse.

Kui saaksid elada ühe päeva kellegi teisena, siis kelle sa valiksid?
(@kirkeaedmae)

Ma ei tahakski kellegi teisena elada! Mulle meeldib elada endana ning võtta vastu uusi väljakutseid ja võimalusi, mida elu pakub mulle just minuna, mitte elada neid läbi kellegi teise.

Kui palju tegeletakse sinu koduklubis ja Eesti koondise juures spordipsühholoogiaga? Kas arvad, et see on mängijale vajalik?
(Anna-Liisa, Viljandi)

Arvan, et spordis on see vajalik, aga on iseasi, kui palju peaks sellele tähelepanu pöörama klubi ja kui palju mängijad ise. Mina olen psühholoogilise poole pealt ise palju tööd teinud, uurinud ja lugenud, et oleksin mängijana tugevam. Loomulikult on hea, kui klubis on personal, kes sind rasketel hetkedel juhendab ja aitab teatud küsimustes, aga mina isiklikult tunnen, et suudan ennast ise sellistel teemadel väga palju aidata.

Mis on olnud su senise karjääri tipphetk?
(Maria, Tartu)

Kuldmedali võitmine Åland Unitediga on kindlasti klubijalgpalli üks tähtsamaid ja paremaid momente. Koondise eest jäävad kindlasti meelde need mängud, kui ühel aastal (2010. aastal – toim.) väga hästi mängisime ning Serbiat ja Põhja-Iirimaad võitsime.

Kui saaksid elada ükskõik kus, siis millise koha valiksid?
(@beccilainen)

Kas oled kahetsenud, et jõudsid jalgpalli juurde alles hilja ehk 16aastaselt?
(Jaanus, Kehra)

Muidugi tuleb kasuks, kui varem alustada, aga usun, et olen jõudnud üsna kaugele selle kohta, kui hilja ma alustasin. Ma ei kahetse seda, vaid olen tänulik, et leidsin tee jalgpalli juurde ja mul on need võimalused tekkinud.

Mis on su elu suurim unistus?
(@awwesterlund)

Olla tulevikus mõnes tippklubis treener.

Kas sul on plaanis kunagi veel ka Eesti klubi eest mängida?
(@reelikaraag)

Seni, kuni mu tase lubab mängida Soomes või mujal välismaal, soovin seda teha. Samas kunagi ei tea, kuidas läheb, seega ei saa välistada, et ma veel ka mõnda Eesti klubi esindan.

Mida tähendas sulle aasta parima naisjalgpalluri tiitel 2012. aastal?
(Oliver, Pärnu)

Kui alles alustasin mängimist, oli esimestel aastatel üks mu unistusi, et saaksin kunagi ise olla aasta parim. Sellel ajal läks tiitel mitu aastat järjest Anastassia Morkovkinale, nii et kui mina selle sain, siis see oli ühe unistuse täitumine. Mulle tähendas see väga palju. Nüüd tagantjärele jääb see alati väga tähtsaks hetkeks mu karjääris, aga eks igal aastal tuleb uusi tähtsaid momente juurde. Loodetavasti on mul veel mõned head aastad mängida ja selliseid tähtsaid momente tuleb veel.

Mis on suurim õppetund, mille oled professionaalse jalgpallurina saanud?
(@nutmeg0909)

Huvitav küsimus... Kui mõtlen viimaste aastate peale, siis ütleksin, et suurim õppetund on aktsepteerida iga inimest sellisena, nagu ta on. Arvan, et see on elus tähtis asi, sest kui oled võistkonnas, kus on alati palju erinevaid mängijaid, siis on hästi toimimise jaoks kõigil oluline üksteist aktsepteerida.

Kas oled tavaelus ka nii tõsine, nagu sageli piltidel tundud?
(Mikk, Valga)

Jah. Muidugi on momente, kus ma naeran ja olen lõbus, aga kui mõtlen üldiselt jalgpallikontekstile või üldse elule, siis olen pigem ikkagi tõsine inimene.

Kuidas veedad koondises olles vaba aega?
(@signyaarna)

Loen hästi palju raamatuid: mul on alati mitu tükki neid kaasas ja kõige rohkem olen ühe koondiselaagri jooksul läbi lugenud neli raamatut. Lisaks mängin iPadil ka eri mänge.

Mis on palliplatsil su nõrkused ja tugevused?
(@ellen.ahlstrom)

Hea küsimus! Kuna alustasin jalgpalliga hilja, võiksid palliga otsuste tegemine ja platsinägemine olla paremad. Olen viimastel aastatel sellega palju tegelenud ja neid asju arendanud, aga need võiksid siiski paremad olla. Tugevuseks ütleksin, et mu kaitsetöö. Loen kaitses hästi mängu, olen üks ühele olukordades tugev ja lähen füüsilise poole pealt julgelt kehasse.

Oled nooremana mänginud ka muudel positsioonidel peale kaitsja – kas sooviksid ka praegu ennast mujal proovile panna?
(Karl, Tartu)

Kaitses tunnen ennast kõige kindlamalt, aga mul on alati olnud huvi mängida poolkaitses. Olen mõned aastad seal isegi mänginud ja hea meelega prooviksin uuesti, aga saan aru, et minu tugevused tulevad kaitsjana paremini välja. Võibolla kui ühel hetkel mängin oma lõbuks, tekib võimalus poolkaitses mängida.

Kas koondise eest skoorida on sulle eraldi eesmärk? Kas koondise eest 100 mängu täitumine on su eesmärk?
(@cedricbalssa; Kristi, Narva-Jõesuu)

Väravalöömine ei ole omaette eesmärk, kuigi muidugi on tore see kirja saada. Mul on karjääri jooksul olnud küll neid hetki, kui oleks võinud ära lüüa, aga pigem on tähtis, et koondis võidaks; kas mina annan selle jaoks väravasöödu, skoorin ise või teen edukat kaitsetööd, ei ole otseselt oluline. 100 mängu täitumiseks on vaja veel mõned hooajad mängida ja saada stabiilselt mänguaega. Loomulikult oleks väga tore sellise tähiseni jõuda, aga tean, et seda ei ole kerge saavutada.

Kas tänavu Hollandi vastu mängida oli kuidagi erilisem selle võrra, et nad on valitsev Euroopa meister?
(Vera, Tallinn)

Selle võrra oli erilisem, et teadsime, et saab mängida maailma tippvõistkonna vastu, aga lisapingeid see mulle ei tekitanud. Mäng on mäng ja alati tahad ju endast parima anda. Sellised mängud on heaks õppetunniks, mis näitavad ära su nõrkused.

Milline sportlane on olnud su suurim iidol?
(@ssspora)

Mul ei ole otseselt olnud iidolit, kelle järgi tahaksin kõike teha, aga Eesti jalgpallis on kindlasti olnud suureks eeskujuks Raio Piiroja oma võitlustahte ja tugevusega.

Milline treener on sind enim mõjutanud?
(Johannes, Tallinn)

Väga raske on välja tuua üht konkreetset treenerit, sest igaüks on mind mõjutanud erineval viisil. Kõikidelt treeneritelt on olnud midagi õppida ja neist igaüks on kaasa aidanud sellele, et olen hetkel oma karjääris selles punktis, kus ma olen.

Millised õpetussõnad annaksid praegustele noormängijatele?
(@liislepik)

Oluline on oma tahe pidevalt areneda, trenni teha ja olla jalgpallist huvitatud. Ma näen praegu meil üht noormängijat, kes on oma vanuse kohta väga hea, ja ta on teistest nii palju parem just seepärast, et tal on tahe igapäevaselt jalgpalliga tegeleda, informatsiooni saada ja areneda.

Mida sooviksid Eesti naistejalgpallis järgmise viie aasta jooksul näha?
(@liislepik)

Sooviksin näha, et koondisesse tuleb peale tugevaid noormängijaid, kes parandavad pidevalt taset ja toovad värskust.