Raskustest "häirivale materjalile" tähenduse andmisel (0)

Mönchengladbachi fännid oma kodus. "Me oleme Borussia". Foto: Borussia Twitter

Eelmisel nädalal said Mönchengladbachi Borussia fännid Euroopa liiga mängul võõrsil Istanbuli Basaksehiriga osa kogemusest, mis mängu sportlikud aspektid teisejärguliseks taandas, kuna laiemat avalikkust huvitanud sündmused leidsid aset väljaku kõrval. Sellest johtuvalt jäid järgnenud aruteludele ajalehtede spordiküljed kitsaks ning nonde äärelt pudenenud nopped me alljärgnevalt uurimiseks võtamegi.

Õigupoolest tuleks Türgis juhtunu jagada kaheks. Sündmuste kronoloogilist rida järgides tuleks alustada sellest, et kohalik politsei ei lubanud paljusid Gladbachi fänne avavileks tribüünile, seejärel aga konfiskeeriti eelnenud kadalipu edukalt läbinud fännidelt mitmed klubi traditsioonilisi sümboleid kandvad lipud.

Meie oma järgnevas ülevaates keskendume just viimati mainitud episoodile, milleks annab põhjuse Saksa ühiskonna valulik reaktsioon Türgi võimude ajendile taoline operatsioon läbi viia. Nimelt korjati Saksa fännidelt kokku atribuutika, millel oli kujutatud kristlik sümboolika nagu näiteks Mönchengladbachi linna vapilt pärit linna kaitsepühak Vitus ning ristimärk.

Enne konkreetse episoodiga edasiminemist tuleb aga rõhutada, et nimetatud mäng toimus Euroopa Jalgpalliliidu UEFA egiidi alla, mistõttu tuleks välja selgitada, millistel juhtudel mängu korraldajad (UEFA, võõrustav klubi ning kohalikud julgeolekujõud) fännide atribuutika konfiskeerimise ette on näinud.

Selle kohta saame selgust UEFA ohutuse ja turvalisuse eeskirjadest (UEFA Safety and Security Regulations, 2019), mille artikkel 45.01 ütleb: "Mängu korraldaja koostöös politsei ja turvateenistusega peavad takistama pealtvaatajate provokatiivseid tegevusi nii staadionil kui staadioni vahetus läheduses (keelatud on mängijatele või vastasvõistkonna fännidele suunatud verbaalne provokatsioon, rassistlik käitumine, provokatiivsed plakatid või lipud jne)."

Kui mängu korraldajad tuvastavad rikkumisi, siis peavad nad (artikkel 45.02): "… sekkuma ning vajadusel igasuguse häiriva materjali konfiskeerima." Kasulik oleks viidata ka artiklile 41.01, mille kohaselt on staadionil ja selle vahetus läheduses keelatud mistahes kujul poliitiliste sõnumite reklaamimine või levitamine.

Mönchengladbachi sümbolid: paremal ristimärk, vasakul linna kaitsepühak Vitus. Siin kantuna Borussia fännide lipule. Foto: Fanhilfe Mönchengladbach

Samas dokumendis lisatakse, et jalgpallifännide jälgimisprotsessil tuginetakse UEFA kümnest punktist koosnevale rassismiilmingute vastasele programmile (UEFA's Ten-Point Plan on Racism), milles aga eri sõnastuses (nulltolerants, teavitamine, ennetus, julgustamine, sotsiaalne vastutus) korratakse juba varem kirjapandut.

Nagu nähtub, ei aita regulatsioonidele viitamine meid juhtumipõhiselt väga palju edasi, mis tuleneb muidugi asjaolust, et dokumendi sisu on üldsõnaline ning jäänud seetõttu avatuks erinevatele tõlgendamisvõimalustele. Ka tuleb meile huvi pakkuva juhtumi raames möönda, et nimetatud dokument ei puuduta otseselt kultuurilis-religioosseid kategooriaid, mistõttu ei jää meil hetkel muud üle, kui Türgis toimunu paigutada UEFA poliitilistesse regulatsiooniraamidesse. Seda aga võime teha vaid juhul, kui anname endale aru, et edasise arutelu viljakuse tõstmiseks peame paratamatult konkreetsest juhtumist veidi eemalduma.

Niisiis peaks me esmalt pöörama rõhutatut tähelepanu asjaolule, et UEFA jätab defineerimata põhimõisted nagu näiteks "häiriv materjal" (i.k. offensive material), mistõttu avalikkuse reaktsioonid iga konkreetse juhtumi puhul vähemalt niisama suurt tähelepanu väärivad, kui selle tinginud sündmused ja võimude antud selgitused sellele. Senikaua, kui põhimõisted on defineerimata, laguneb ka printsiip ning pole oluline, kui kõlavalt see sõnastatud on.

Nagu eelpool öeldud, käivitas fännidega juhtunu vähemalt Saksa meedias diskussioonilaine, milles mängu sportlikud nüansid enam üldse mingit rolli ei täinud. Populaarseid teemasid oli mitmeid. Üheks selliseks kujunes Basaksehiri klubi sidemete tuvastamine Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoganiga, samuti võis tänutundega üleriigilist tähelepanu nautida Mönchengladbachi linn, mille sümboolikast mitmes kohas ajalooline ülevaade anti.

Sõna võtsid ka kohalikud poliitikud. Vaba Demokraatlikusse Parteisse ning Saksamaa parlamenti kuuluv liberaal Alexander Graf Lambsdorff ütles nõutult, et tegemist on järjekordse märgiga sellest, kui keeruline kristlastel Türgis elada on. Ta lisas, et on vastuvõetamatu, et ajal, mil Saksamaal ehitatakse mošeesid, peavad Türgis viibivad sakslased oma sümbolitest loobuma. Ka juhtis Lambsdorff tähelepanu, et Türgi lipul on islami poolkuu ning küsis: "Kas meie peaksime nüüd need Saksamaal keelustama?" Sarnases toonis arvamusi võis kohata kõigist suurematest kätte sattunud väljaannetest – Türgi võimude käitumine mõisteti ühemõtteliselt hukka.

Kõige Türgi-kriitilisema artikli, mis minule silma jäänud, avaldas ajakirjanik Pit Gottschalk ajakirja Focus veebilehel. Olgu siin toodud selle programmilised punktid: 1) tuleb tunda rõõmu, et 2024. aasta Euroopa meistrivõistluste korraldajaks sai Saksamaa, mitte Türgi; 2) Türgis eirati UEFA väärtuskaanoneid ning UEFA-l tuleb end kindlasti kaitsta; 3) UEFA seisab teelahkmel. Sellest räägivad kõnekat keelt UEFA otsused anda suurte finaalide korraldamised järjepanu riikidele, kus ei väärtustata inimõigusi. Nendeks riikideks on Aserbaidžaan (Bakuu võõrustas kevadel UEFA liiga finaali), Venemaa (Peterburi võõrustab 2021. aasta Meistrite liiga finaali) ning ka Türgi (Istanbulis peetaks alanud Meistrite liiga hooaja finaal); 4) UEFA peaks Istanbulilt eelseisva Meistrite liiga finaali ära võtma.

Gottschalki sõnavõtt on meie huvisfäärist lähtununa huvitav ennekõike seepärast, et see näitab, millise häirimatu kergusega seob autor omavahel fännidelt lippude konfiskeerimise ning suurte riikide ebademokraatlike võtetega juhtimise. Samas pole aga põhjust kahelda, et Gottschalk poleks teadlik, et ka Saksamaa jalgpallistaadionitel on fännidel keelatud siseneda sõnumitega, mille suhtes ühiskond on võtnud vastu konsensusliku otsuse, et see nende suhtes häiriv on.

Siinkohal oleks sobilik viidata mõned nädalad tagasi Halle ülikoolis toimunud keelekonverentsile, mille raames peeti ka mõned jalgpallifännide keelt ja keelekasutust tutvustavad loengud. Nois ettekannetes uuriti nii visuaalseid kui akustilisi kommunikatsioonikanaleid ning ühe tähelepanekuna jäi kõlama, et kuigi mitmed konkreetsed sõnumid on seadusega keelatud, leitakse siiski mooduseid, kuidas neist mööda hiilida.

Kõige ilmekam neist oli ühe väikeklubi fännide meetod, kuidas staadionil visuaalselt haakristi demonstreerida, mis plakatitel või lippudel kujutatuna keelatud on. Trikk seisnes selles, et poolsada fännid seisid umbes kümnekonnal tribüünireal nii, et haakrist moodustus neist endist. Nagu ettekande autor selgitas, pole inimestest moodustatuna haakrist Saksamaal keelatud ning nõuaks muidugi omajagu fantaasiat, kuidas demokraatlikus riigis selline keelustamine üldse võimalik oleks.

Mul pole plaanis algatada siin praegu diskusiooni teemal, kas ühe või teise sümboliga on sünnis avalikkuse ees välja tulla, vaid osutada, et defineerimata mõistetega on võimalik opereerida vaid väga piiritletud ruumis. Aga nagu Halle näitel nägime, on ka siis võimalik leida mooduseid seadusest mööda laveerimiseks. Seevastu UEFA suhtlusruumis, mis juba ainuüksi administratiivselt hõlmab 55 rahvuslikku alaliitu, tuleks mõistetesse hoopis tähelepanelikumalt suhtuda ning konkreetsel juhul tuleks alustada tõdemusest, et "häiriv materjal" pole universaalsena tõlgendatav.

Sel põhjusel laguneb Gottschalki artiklis ka väide, et Gladbachi fännid ei toonud lippe staadionile mitte provotseerimise eesmärgiga, vaid soovisid väljendada uhkust oma linna ja klubi üle. Pole tõesti põhjust kahelda, et see nii ka oli, kuid antud juhul juhib Gottschalki märkus meid ebaolulistele radadele. Praegu pole koht ja aeg rõhutamaks seda, millised olid Gladbachi fännide motiivid, vaid hoopis viljakam oleks huvi tunda Türgi võimude omade vastu. Põhjus selleks on ju ilmne.

Kuna UEFA on oma üldsõnalise regulatsiooniga jätnud tõlgendamisvõimalused avatuks, ei saanudki Türgi võimud UEFA väärtushinnangutega vastuollu minna ning seda seepärast, et neid väärtushinnanguid pole kehtestatud. Praegusel juhul oli UEFA oma regulatsiooniga kaasanud Türgi võimuorganid otsustusprotsessi, kes leidis, et konkreetne materjal on häiriv. Nende otsust ei saa hukka mõista vaid seetõttu, et see ühele osapoolele ei meeldinud, mis reaktsioonina on muidugi loomulik ehk oodatav, kuna UEFA regulatsioonidega ette nähtud konfiskeerimine saabki väljenduda vaid konfliktina. Juhtumipõhiselt erineb vaid konflikti intensiivsus.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
EESTLASED VÕÕRSIL
KALJU - FLORA
TIPPLIIGAD
Unitedi tagasituleku algus? Liverpool lahkus Old Traffordilt vaid punktiga
TAMMEKA - TULEVIK
ATS PURJE TULI SOOME MEISTRIKS
Intervjuu | Soomes tiitliunistuse täitnud Purje: tähistame nädal aega, enne kui koju jõuan
FLORA NAISTE TIITLIVÕIT
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
33
26
3
4
90:21
81
2.
Tallinna FCI Levadia
33
23
5
5
92:27
74
3.
Nõmme Kalju FC
33
21
10
2
73:30
73
4.
Paide Linnameeskond
33
22
5
6
73:25
71
5.
Tartu JK Tammeka
33
11
7
15
49:57
40
6.
JK Narva Trans
33
10
9
14
52:49
39
7.
Viljandi JK Tulevik
33
6
7
20
33:69
25
8.
FC Kuressaare
33
6
5
22
24:76
23
9.
JK Tallinna Kalev
33
5
6
22
25:85
21
10.
Maardu Linnameeskond
33
4
5
24
28:100
17
REKLAAM
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
81
Tallinna FCI Levadia
74
Nõmme Kalju FC
73
Paide Linnameeskond
71
Tartu JK Tammeka
40
JK Narva Trans
39
Viljandi JK Tulevik
25
FC Kuressaare
23
JK Tallinna Kalev
21
Maardu Linnameeskond
17
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK