Samal ajal, kui muusikamaailmas nostalgilised vinüülplaadid ja isegi kassetid aina rohkem moodi lähevad, on seekordne jalgpalli EM kaotanud ära ühe vutifännidele ammuilma olulise nähtuse – enam ei ole võimalik mängult mälestuseks kaasa haarata füüsilisel kujul piletit.

Kui veel muusikamaailmaga paralleele tõmmata, siis on lahkujaid sealgi. Minekul on CD-plaadid. Näiteks plaadifirma Legendaarne avaldab Mängupoi$$ Käru postuumse albumi ainult digitaalselt, kasseti ja vinüülina, ent mitte CD-l. Kuid vaevalt leidubki muusikafanaatikut, kelle jaoks CD-de kogumine on olnud kunagi nii oluline kui jalgpallifanaatikutele mängupiletite tallel hoidmine. Eriti suurturniiri omade. Hea näide on siin itaallane Matteo Melodia, kes andis pärast 2018. aasta MM-i välja raamatu "World Cup Tickets: 1930 to 2018", mis ilmus nii inglise, itaalia kui ka hispaania keeles. Seal näitas ta oma kollektsiooni ja sai võrrelda erineva ajastu pileteid.

Mingil hetkel oli Melodia kogus suisa 60 000 piletit, ent ta otsustas teha valiku ja keskenduda MM-idele, Itaalia liigale, oma lemmikklubile AC Milan ning Euroopa karikavõistluste finaalidele. "Ma ei saa ju koguda kõiki maailma pileteid," jõudis 60 000 pileti omanikule toona kohale.

Siinkohal väike soovitus ka Eesti klubidele - ja koondisemängude puhul ka Eesti Jalgpalli Liidule! - mängupiletitega natukenegi pingutada, sest see on vahva ja loodetavasti üsna lihtne viis, kuidas enda tegemistele positiivset tähelepanu saaks tõmmata. Iial ei tea, millal mõni Matteo Melodia sinu mängu väisab.

Kui 2018. aasta MM-il jagati veel füüsilisi paberpileteid, siis seekord toimus areenile pääsemise maraton moodsa digitaalse tehnoloogia toel. Esimeses vaheajapunktis pidin avama oma telefonis Bluetoothi ja piletiäpi, misjärel vaadati skänneriga, mitu piletit minu nimel on. Järgmisena ootas ees klassikaline turvakontroll, kus tšekati, et ma midagi illegaalset staadionile ei tariks. Siis tuli üles leida õige värav, kus kontrolliti QR-koodi ja lubatigi vutihuvilised teekonna finišisse, vabandust, staadionile. Kõik käis – eriti mõne aasta taguse Peterburi MM-kogemusega võrreldes – kiirelt ja õlitatult, aga natuke liiga steriilselt. Ja muidugi, kui staadionile lähenedes kästi telefonis avada Bluetooth, pani see mind alateadlikult muretsema küpsemas eas jalgpallisõprade pärast, kes ehk veel nutitelefoni võludele piisavalt pihta ei saa...

Tegelikult mõtles ka UEFA esiti ikka paberpiletite peale. Sest ka kodulehel on neil kirjas: "Isegi kui varasemalt olid teile määratud paberpiletid, siis nüüd on need muudetud mobiilseteks piletiteks. Võtsime selle otsuse vastu, et piletid jõuaksid praegusel muutlikul ajastul kindlasti õigeks ajaks kohale." Nagu näha, töö käigus ja kollektsionääride pettumuseks olukord muutus. Pagana COVID!

Üks asi, mille vastu mobiilsete piletite kasutamine kindlasti hästi aitab, on must turg. Ma pole selle maailmaga küll kuigi süvitsi tuttav, ent ometi, teoorias tundub, et digiajastul on pääsmetega hangeldamine keerulisem kui varem – ehkki ka paberpiletid on suurtel matšidel sageli nimelised ja isikustatud.

Aga ikkagi. Kui see "praegune muutlik ajastu" viimaks läbi saab, siis loodan ma südamest, et me läheme traditsioonilise paberpiletite manu tagasi.