Eesti koondise treenerid Mart Poom, Andres Oper ja Martin Reim meenutasid Vikerraadio saates "Spordipühapäev" legendaarseid 1990. aastaid, kus käidi talvel laagerdamas Küprosel.

Küprosel käisid eestlased aastatel 1994-1999 ning treeneriteks olid toona Roman Ubakivi ja Teitur Thordarson. "See oli talvine periood, mis ei ole turistide aeg ja olid suhteliselt soodsad hotellid. See oli samaväärne, kui kuskil Eestis laagris olla ja tasus ära. Meie treeningtingimused olid 1990. aastate keskel tänasega võrreldes olematud," võrdles Reim.

Oper tõi omakorda välja koondise taustajõudude suurused - kui praegu on sõltuvalt kogunemisest koondise juures 10-12 inimest, siis Thordarsoni perioodil oli tema kõrval nii väravavahtide- kui ka abitreener Tarmo Rüütli, lisaks üks doktor ja massöör. "See oligi kõik. Varustajaid ja asju ei olnud. Kui nüüd võetakse kogu treeningvarustus kaasa, siis oli see kõik mängijate asi, kus ja kuidas pesu pesed. Mingist hetkest hakkas asi paremaks minema, hotellid tulid vastu ja sai hotellis pesta. Eesti jalgpall oli lapsekingades tol ajal," selgitas Oper.

Kuivõrd Poom mängis sel perioodil juba Inglismaa kõrgliigas, siis käis tema Küprosel vaid korra, 1996. aasta lõpus alanud ning järgmise aasta märtsis lõppenud laagris. "Selles laagris oli harukordne võimalus, et mängijad said võtta oma tüdruksõbra või pere kaasa. Muidu oleks olnud nii pikalt kodust eemal, aga Aivar (Pohlak - toim.) leidis võimaluse ja sel ajal sai otse Tallinnast Küprosele lennata. Kellel võimalus, sellel oli väga tore heas kliimas väljaspool treeningväljakut koos aega veeta. Huvitav fakt on veel see, et tegime trenni Briti sõjaväe territooriumil. Iga kord trenni minnes tuli näidata paberit, mis me nende väljakutel teeme, õnneks bussi päris läbi ei otsitud. Seal oli ka teisi võistkondi ja saime palju sõprusmänge pidada nii klubitasandil kui koondisega."

Seejärel mõlgutasid Eesti legendid, mis peaks tänasel päeval juhtuma, et saaks pidada pika laagri, kuhu on oodatud ka mängijate perekonnad. "Tegelikult on finaalturniirile pääsedes paarinädalane periood, millal klubid peavad laskma mängijad ära. See võimalus on, aga kindlasti ei lähe see kolme või nelja kuuni. Kui tahame sellist asja veel kogeda, siis tuleb finaalturniirile pääseda," andis peatreener Reim mängijatele motivatsiooni.

Reim jätkas: "Ubakiviga olid kaks lühikest laagrit kaks korda kaks nädalat ja ilma peredeta. Oli puhtalt laagri moodi. Teituri ajal mindi detsembri keskel ja tuldi märtsi lõpus tagasi. Kuna see oli erakordselt pikk laager ja et täitsa lolliks ei läheks, siis oli võimalus pered kaasa võtta. Staffi suurenemine on tulnud iga välistreeneriga. Eks näeme ise ka kõrvalt, et kui mängime võimsate koondistega, siis mis inimesi seal ümber veel on. Kui hulluks minna, siis võiks meie seltskonna veel poole suuremaks ajada, et kõik peensusteni ära teha. Just seda know-howd tuli välistreeneritega ja kõik esimesed taktikalised nõuanded saime Küprosel Teituri käest. Seal toodi meile piiritagust Euroopa jalgpalli lõhna."

Oper sai osa võtta nii 1990. aastate laagritest kui ka ise Larnacas hiljem mängida. Aastatel 2010-2011 kuulus ta sealse AEK ridadesse. "Tore aeg oli. Kui juba need laagrid mulle sobisid, siis pärast hiljem, kui olin juba piisavalt vana, siis oli vigastuseoht väga väike. Kliima on Küprosel tõesti hea - jalgpalli mängimiseks super," ei saadud üle ega ümber kuulsast fraasist.

Lõpetuseks küsiti Reimilt, kas Küprose või Euroopa talvised laagrid võiks ka praegusel koondisel kunagi päevakorda sattuda. "Siin (Kataris - toim.) ei ole kindlasti soodsam laagerdada, aga sellised sõprusmängud satuvad tavaliselt meil talveperioodi ja Euroopas on sellist laagrit kliima mõistes keeruline teha. Eks me peame olema seal, kus on võimalik kellegagi mängida. Skandinaavia koondised käivad siin ja meil on hea siin sparringpartnerit leida. Okeaaniad ja Kariibid oli lihtsalt selline projekt, kus saime ühildada mängijate proovimise ja koolitused. See oli hinna mõistes kindlasti soodsam, kuna oli mingil määral ka FIFA tugi taga. Praegu võtsime konkreetse otsuse vastu, et kulutame raha ja proovime uusi mängijaid juurde leida. Kui vaadata Skandinaavia B-koondiseid, siis peame päris mitu pikka sammu tegema, et nendeni jõuda. Võime nendega küll mängida, aga individuaalselt peame kõik arenema," jõuti lõpetuseks tänapäeva.