Eelmisel aastal ei oodanud neilt tiitlit mitte keegi peale nende endi. Tänavu on Konstantin Vassiljevi juhendatava Flora olukord kardinaalselt teistsugune: meeskond on lahkujate tõttu läinud ehk pisut nõrgemaks, ometi kipuvad nii kihlveokontorid kui asjatundjad neid nimetama soosikuks number üks.

Kuidas on siis nii läinud? Aasta tagasi oli Flora kohal lihtsalt väga palju küsimärke. Untsu läinud 2024, täiesti rohelised treenerid, teadmatus selle osas, kas ja kuidas suudab Rauno Sappinen pärast poolteist aastat kestnud tervisemuresid platsile naasta. Tagantjärele tarkusena teame, et haruldasel kombel said kõik küsimused Flora jaoks positiivse vastuse - ja kuna suursoosikuks peetud Levadia hooaeg läks lörri, avaneski Floral võimalus klubi ajaloo 16. meistritiitlile auhinnakapis ruumi teha.

Tänavu oleme olukorras, kus mullune teadmatus on asendunud Eesti jalgpallikultuuri juurdunud tõdemusega: Flora on Flora. Klubisse tekkinud võitjakultuurikiht ja juhtkonna kogemused aitavad teha sagedamini õigeid kui valesid otsuseid. Tulemused räägivad ju enda eest: viimasest seitsmest tiitlist viis, kümnest kuus ja üheteistkümnest seitse. Miks ei peakski Florat tiitlile number 17 soosikuks pidama?

Verinoor kaitseliin

Aga loomulikult on üks asi ajalugu, teine reaalne hetkeseis. Eelmisel nädalal kaotas Flora kaks finaali, mõlemad üpris kindlalt. Olgu, Liivimaa karika puhul näitasid nii peatreener Vassiljevi sõnad kui teod, et päris täie tõsidusega seda ei võetudki, aga superkarikafinaalis saadud 1:3 kaotus Nõmme Kaljult näitas selgelt Flora haavatavust. Jah, ajalugu on näidanud, et liigahooajaeelne superkarikamäng on Eestis olnud ikka ja jälle kentsaka järjekindlusega valediagnoose andev matš, ent päris aknast välja sealseid tähelepanekuid ka visata ei maksa.

Kas Vassiljev teab, kes on tema parim keskkaitsepaar? Kuidas lappida kokku keskväli (ja eriti selle ründav osakond), kui Markus Poom on lahkunud, Nikita Mihhailov lahkumas ja Tony Varjund koos Maksim Kalimulliniga veel mõneks ajaks laatsaretis?

Peatreener ise jääb endale omaselt mõtlikuks ja rahulikuks. "Seis on okei, igas mõttes. Natuke läheb kindlasti veel aega kokku mängimiseks, sest meil on ettevalmistusperioodi ajal mängijad ühekaupa välismaale läinud. Nende üle on hea meel, aga meie ülesanne on seetõttu muutunud natuke väljakutsuvamaks, nüüd proovime võimalikult kiiresti väljakul õiged kontaktid luua," resümeerib Vassiljev. "Vaja on leida õige tasakaal nooruse ja kogemuse vahel. Väljakul peab särts säilima!"

Võib arvata, et väljakul õige koosluse leidmine saab olema Vassiljevi jaoks kevadel prioriteediks. Eriti omapärane olukord on keskkaitseosakonnas, kus kahele positsioonile konkureerivad viis mängijat, kes kõik enam-vähem sama vanad ja sarnase staatusega. Pisut on ehk järjekorras teistest tagapool 18-aastane Airon Kollo, kes talvel Tallinna Kalevist liitus ning on varem mänginud vasaku ääre ja äärekaitsjana, kuid tema kasuks räägib vasakujalgsus. Vasakujalgne on ka Robert Veering (20), enam-vähem sarnase taseme mehed on paremajalgsed Mihhail Kolobov (21), Andreas Vaher (21) ja Oscar Pihela (19). Aprillis 22. sünnipäeva tähistav Vaher on ühtlasi kogu kaitseliini vanim mängija!

Kui eelmisel hooajal oli kaitseliini majakana paigas Erko Jonne Tõugjas, kelle ümber pusletükid aeg-ajalt vahetusid, siis tänavu on Vassiljevi sõnul veel vara öelda, kas sellist mängijat üldse olema saab - ettevalmistusperiood seda igatahes ei näidanud. Superkarikafinaalis alustasid Oscar Pihela ja Robert Veering, sisse lastud kolm väravat panevad selle paari jätkamise mõistagi küsimärgi alla. Pikakasvuline Pihela näib sellest seltskonnast olevat suurima potentsiaaliga ning liigahooaja eel on ta näidanud end heast küljest ka vastase karistusalas, Vaheri ja Kolobovi kasuks räägib see, et nemad mängisid mullu Tõugjase kõrval kordamööda põhirolli.

"Keskkaitses on tõesti väga kõva konkurents, Õnneks on seal veel mängijaid, kes saavad ka teisi positsioone katta," viitab Vassiljev Kollole, Veeringule ja Kolobovile, keda on kasutatud ka äärekaitses. "Lihtne hooaeg ei tule ei mulle ega neile - mina pean tegema raskeid valikuid, neist peab keegi niikuinii vahepeal pingil istuma."

Kes hakkab edurivi toitma?

Keskkaitse kõrval on vähemalt hooaja alguses huvitav näha seda, kuidas saab Flora tööle oma keskvälja. Mängijaid on sinna panna küll omajagu, kuid tervetest meestest on kõik kas kaitsva või hoidva suunitlusega keskväljurid. Superkarikafinaalis alustasid allpool mänginud Vladislav Kreida ees Ilja Antonov ja Remo Valdmets, kes jäid Markus Poomi ja Nikita Mihhailovi saabaste täitmisega selgelt hätta. Pingilt oli võtta veel Tristan Toomas Teeväli, aga temagi on profiililt rohkem alumine kui ülemine poolkaitsja.

"Kui [Tony] Varjund ja [Maksim] Kalimullin on tagasi, siis on see päris okei seltskond, kelle seast valida," sõnas Vassiljev pärast kaotatud superkarikafinaali.

Kui Varjundi naasmine põlvemurest peaks olema mõne nädala küsimus, siis Kalimulliniga läheb pisut pikemalt - talvel diagnoositi tal sääres väsimusmurd, mille paranemine võtab veel vähemalt kuu aega. Klubi president Pelle Pohlak hindab aga seisu vigastusrindel kokkuvõttes pigem heaks.

"Varjundil oli juba enne Hollandist naasmist põlvega mure. Kalimullini väsimusmurd oli suurem vigastus, aga kui võrrelda paari-kolme aasta tagusega, kus meil oli ettevalmistusperioodil meeletult palju vigastusi, siis on meil teist aastat järjest selles vallas asjad hästi olnud," kiidab Pohlak.

Mullune mahv polegi enam nii raske

Eelmise hooaja eel rassis Flora meeskond uue kehalise ettevalmistuse treeneri Alonso Davila Lourenco De Lima näpunäidete järgi jõusaalis ja jooksurajal end järgmisele tasemele. Kuigi sel hooajal on üritatud ettevalmistuse ajal fookus pisut laiem hoida, ei tähenda see sugugi, et kettaid oleks kangi pealt vähemaks võetud.

"Sellega oli vist nii, et keha oli mahviks rohkem valmis," naeratab meeskonna esiründaja Rauno Sappinen. "Eelmisel aastal tundusid trennid väga rasked, aga sel talvel keha juba teadis, mida oodata."

Sellest hoolimata tunneb Sappinen, et ettevalmistusperioodi lõpus on mängupilt raskete trennide tõttu pisut kannatanud. "Tulemused tulemusteks, aga mängupildi ja häälestatuse poole pealt on veel natuke kindlasti minna, et mäng oleks nii veenev kui me ise tahame. Leiame alles õiget omavahelist keemiat. Samuti on ilmselt mõjutanud suurte koormuste pealt maha tulemine."

Vassiljev tunneb rõõmu selle üle, et jaanuaris puhkuselt naastes olid mängijate füüsilise võimekuse mõõdikud paremas seisus kui mullu ettevalmistuse lõpus. Muide, täpselt sama tõi oma tiimi kohta välja teine peatreener Vassiljev, Paide loots Vladimir.

Väga tugev füüsiline põhi ja hea vastupidavus olid Flora jaoks eelmisel hooajal võtmetähtsusega. Seda ilmestavad arvud: kogu liigahooaja peale lõi Flora mängu viimase kümne minutiga (+ üleminutitega) vastastele 20 väravat (rohkem kui üks iga kahe mängu kohta!) ja lasi endale lüüa vaid kaks. Sarnaseid segmente võrreldes tuleb välja, et mängu lõpu Flora oli vastaste jaoks kogu liiga kõige hirmsam õudusunenägu. Ja mitte napilt, vaid mäekõrguse ülekaaluga.

Soccerstats.com tabel:

Suur koorem Euroopas

Koduse tiitliheitluse kõrval on Flora suur siht seatud ka suvisteks euromängudeks. Tegu on nii Flora kui Eesti jalgpalli jaoks ülitähtsa eurosuvega, sest viimast hooaega saavad mõlemad kasu lõigata florakate 2021. aastal teenitud punktidest, kui Konverentsiliiga alagrupiturniirile jõudmine ja ka seal tehtud korralikud tulemused paisutasid nii Flora klubi kui ka Eesti eurokoefitsienti tervikuna viieks aastaks parajalt suureks. Paraku pole ei Flora ise ega ka teised Eesti klubid vahepealse ajaga suutnud midagi taolist korrata, mistõttu ähvardab Eestit neljandast eurokohast ilma jäämine. Jalad tuleb kõhu alt välja võtta.

"Võistkond on selliselt komplekteeritud, et on võimeline sel aastal tiitli võitma - Euroopas sõltub natuke sellest, kas saame asetuse või mitte ja lisaks ka loosist," toob president Pohlak välja. "2023. aastal saime näiteks meistrina kõigepealt vastu Poola meistri Rakowi ja siis järgmisena Faruli Rumeeniast. Rakowi loos oli vist põhimõtteliselt selline, et üks variant 18-st oli selline, mida me ei oleks tahtnud, Farul oli 18 seas üheks kahest meeskonnast, keda soovisime vältida. Tahaksime muidugi võimalikult kaugele minna ja võimalikult edukad olla, aga kõik ei sõltu meist, vaid ka muudest faktoritest."

Asetuse Flora Meistrite liiga esimeses eelringis suure tõenäosusega õnneks saab. Juba praegu on teada, et Flora eurokoefitsient on parem vähemalt 11 riigi meisterklubist ning seda olukorras, kus meistrid on selged vaid Euroopa kevad-sügis süsteemis mängivates liigades. Eelmisel hooajal oleks Flora oma koefitsiendiga olnud esimeses eelringis kindlalt asetatud, teises kindlalt asetamata. Ilmselt läheb sarnaselt ka tänavu.

"Muidugi teame, et tulemust on vaja teha. Pingele mõtlemine aga ei muuda midagi ega aita kuidagi kaasa. Tehakse nii nagu iga aasta, antakse endast parim nagu iga aasta. Näeme, kas see on piisav, et Eestile neljas eurokoht päästa või mitte. Samamoodi võiksime hakata ju eelmisteid aastaid üle vaatama ja näpuga näitama, kus keegi midagi tegemata jättis või kelle taha asi jäi. Lõppude lõpuks ei vii see ju kuskile, kõik Eesti klubid soovivad Euroopas edukalt esineda," jääb Pohlak eurosuve peale mõeldes rahulikuks.

Eelmisel aastal olid just euromängud Flora jaoks kena aasta tõrvatilgaks. Islandi klubi Valuri vastu saadi Konverentsiliiga esimeses eelringis juba võõrsil kindel 0:3 kaotus, millele järgnes kodus 1:2 allajäämine. Ehk vajalike koefitsiendipunktide osas totaalne nulliring.  

Meeskonna staar – Rauno Sappinen

Vahepealsed poolteist hooaega põlvevigastuse ja mõistatusliku haiguse tõttu vahele jätnud Sappinen sai eelmisel hooajal üle tüki aja taas korralikult mängida ning tegi teatud mõttes üle ootuste hooaja - ta ei jätnud vahele mitte ühtegi liigamängu ja oli lõpuks mänguminutite arvestuses kogu liiga peale väljakumängijatest teine, jäädes alla vaid Rommi Sihile. 21 väravat ja kuus väravasöötu tegid temast liiga resultatiivseima mängija ning fännide lemmiku, kusjuures varu jäi mitmes mõttes sisse: hooaja esimeses pooles oli ta nähtavalt alles oma head minekut otsimas, samuti loobus ta kolme järjestikuse penaltieksimuse järel penaltite löömisest. Hooaja eel mängus Paide vastu löödud (ja mis olulisem, realiseeritud!) penalti annab aga märku, et Sapi on valmis ka selle töö peale naasma ja väravasaldot veelgi kasvatama.

Kellel silma peal hoida? Mark Hendrik Kukk

Floras kipub ikka nii olema, et isegi kõige olulisemana näivad lahkujad asendatakse sujuvalt ja suuremate probleemideta. Kui Gert Kams 2019. aastal karjääri lõpetas, võttis paremkaitses teatepulga üle 22-aastane Michael Lilander. Lilanderi lahkumise järel omakorda Kristo Hussar, nüüd paistab kord olevat Mark Hendrik Kuke käes. Värskemaid võrdlusi saab tõmmata eelmise hooajaga, kui sisuliselt varasema Premium liiga kogemuseta Sander Tovstik tegi teise ääre peal väga kõva hooaja. 18-aastase Kuke senine Premium liiga kogemus piirdub mullu teenitud kahe mängu ja 39 minutiga, aga hooajaeelsed mängud on näidanud, et materjali on temas olemas, et korralik hooaeg teha. Või napsab põhikoha endale hoopis aasta vanem Matvei Jekimov, kes mullu sügisel FC Kuressaare eest end heast küljest näitas?

Suurim küsimärk – kas lahkujad asendatakse väärikalt?

Paberi peal on olukord üsna karm: mullusest põhikoosseisust on lahkunud või lahkumas neli tugitala: Erko Jonne Tõugjas, Markus Poom, Kristo Hussar ja Nikita Mihhailov. Kamba peale said need mehed eelmisel liigahooajal Flora eest kirja 24 väravat ja 26 väravasöötu, mänguminutite poolest mahtusid lisaks neile eelmise hooaja esikuuikusse vaid Rauno Sappinen ja Sander Tovstik. Vaata, kust otsast tahad - osa meeskonna selgroost tuli täiesti välja vahetada.

Aga Flora on täpselt sellises olukorras olnud korduvalt ja enamjaolt tulnud näiliselt keerulisest seisust suurepäraselt välja, nagu polekski midagi juhtunud. Meenutame kas või nelja aasta tagust - äsja Konverentsiliiga põhiturniirile jõudnud Flora jättis talvel hüvasti meeskonna seniste tugisammastega, kui lahkusid väravavaht Matvei Igonen, keskkaitsja Märten Kuusk ja ründaja Rauno Sappinen. Ometi lõppes hooaeg viimase 15 aasta kõige ülekaalukama tiitlivõiduga.

Mõistagi ei saa seda paralleeli päris üks ühele tänasesse üle kanda, ent ajalugu on kokkuvõttes näidanud, et Flora suudab oma pesast välja lennanud pojad tavaliselt suuremate probleemideta asendada. Tänaseski meeskonnas on omajagu kogemust, omajagu parimas mängijaeas pallureid ning kamaluga noori, vihaseid ja kiirelt arenevaid mängumehi. Vana jalgpallitõde ütleb küll, et tiitlit kaitsta on keerulisem kui seda võita, kuid midagi maksab siiski ka meeskonna võitjamentaliteet. Floras on mängijaid palju, kes klubiga meistriks tulnud, Levadias samuti omajagu. Kaljus on koosseis viimase tiitlivõidu järel täielikult vahetunud, Paide alles otsib oma esimest.