Eesti naiste jalgpallikoondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva avas enne juuni lõpus ja juuli alguses peetavaid mänge koondise koosseisu tagamaid.

Enne Eesti naiste jalgpallikoondise juuni- ja juulikuisteks maavõistlumängudeks kogunemist avalikustas Ševoldajeva nimekirja, kuhu kuuluvad nii uued näod kui ka põhitegijatest puudujad. Valikuprotsessis mängisid rolli nii mänguminutid kui ka töö ja tervisega seotud asjaolud.

Koondist ootavad ees mängud Kosovoga, mis annavad võimaluse testida uusi mängijaid ning kinnistada mängulisi aspekte. Enne treeningutele kogunemist rääkis Ševoldajeva Soccernet.ee-le lähemalt nii valikute tagamaadest kui ka koondise hetkeseisust.

Millega teenisid koondisekutse potentsiaalsed debütandid Anett Joandi, Nicole Kelli ja Egle-Eliise Kurg?
Kurg ja Kelli on natuke U19-ga juba toimetanud. Kelli on ka U17 koondises eelmisel aastal väga positiivselt silma paistnud. Sellel aastal on ta saanud aina rohkem mänguaega ka Meistriliigas ning on seal keskväljal väga hästi esile tõusnud. Tal on head tehnilised ja füüsilised omadused ning ta tunneb end palliga väga mugavalt. Tegelikult olid kõik kolm ka aasta alguses koondise kogunemistel kaasatud ja tegutsesid seal korralikult.

Mis põhjusel Rahel Repkin seekordsest koondiseaknast välja jäi?
Raheliga rääkisime juba eelmine aasta sellest. Rootsis pole tal sel aastal väga palju mänguaega kogunenud. Sellega arvestasime ka toona, aga ikkagi kaasasime ta. Nüüd on olukord aga selline, et koondise tasemel on väga raske positiivne sooritus teha, kui mänguminuteid lihtsalt pole. Eelmises aknas sai ta võimaluse, aga praegu pole pilt mänguminutite osas paranenud.

Miks Anett Vilipuu ja Marta Liisa Staalfeldt nimekirjast välja jäid?
Vilipuu pidi oma töögraafiku suhteliselt varakult paika panema, enne kui meie saime oma nimekirja lukku. Kahjuks ta ei teadnud ette, kas ta koondisesse pääseb, ja pidi tegema otsused tööga seoses. Staalfeldtiga on selline lugu, et oleme tema tegutsemist Hispaanias jälginud ja ta on kindlasti juurde pannud, aga seekord otsustasime anda võimaluse noorematele. Trennides paistis ta ilusti silma, midagi pole ette heita, aga teatud elementides soovisime näha midagi muud. Sõpruskohtumised on ka hea võimalus uute mängijate proovimiseks.

Kui palju mõjutavad vigastused koondist tervikuna?
Tead, kunagi ei saa täpselt spekuleerida, aga viimases laagris oli tunda, et tuli kohaneda. Inna Kiss-Zlindise puudumine oli ilmselt kõige suurem löök. Trennides, riietusruumis ja mängudes muutis tema kohalolu dünaamikat. Tavaliselt on Inna olnud liider, aga nüüd pidid mängijad ise seda rolli rohkem jagama. Esimeses mängus Iisraeli vastu tundsime puudust, aga teises mängus Bulgaaria vastu oli juba näha, et mängijad kohanevad. Kui Inna vigastusest tagasi tuleb, siis usun, et ta saab ka naiskonna juhtimisel rohkem tuge teistelt. Lisette Tammiku puhul loodame, et ta saab mängude ajaks terveks. 

Mida ootad kahest eelseisvast mängust ja mis on eesmärgid?
Eelkõige kordusi, et oma mängu kinnistada. Kosovo on meie jaoks hea vastane. Nad jäid napilt B-liigast välja ja sügisel on neil tugevad mängud tulemas. Saame nendega sõpruskohtumistes testida ja süvitsi minna teatud momentidega. Väga suurt rotatsiooni ei tee, aga kindlasti anname mitmele mängijale võimaluse. Kosovo ei tohiks taseme poolest meeletult üle olla, aga individuaalselt mängivad nad tugevatel liigatasemetel. Meil on noor koondis ja paljud tulevad Eesti liigast, see on suurim erinevus. Võistkondlikult ei tohiks tohutut vahet olla, aga kui lubame endale hetki, kus me ei ole piisavalt hästi organiseeritud, siis nende kvaliteet võib selle kohe ära karistada.