Kas teate ikka, mida kujutab endast Tambovi konstant? Tegu on universaalse suurusega, mida tuleb mõõtetulemusega liita, lahutada, jagada või korrutada, et saada soovitav tulemus. Otse loomulikult ei leia seda anekdootlikku arvu ühestki õpikust, aga isegi kui Venemaa kõrgliiga juhtkonnal olnuks selline ühik päriselt kasutada, poleks see ilmselt FK Tambovi meeskonda kurvast saatusest päästnud.

Laupäeval lõppakordi saanud meistriliiga punane latern hõõgus hädiselt viimasel tabelireal juba ammu. Lõpuks jäi Tambovi klubi nime taha 30 mängust kolm võitu, neli viiki ja 23 kaotust väravate vahega 19:65. Nukrad numbrid, aga nende numbrite taga on veelgi nukram lugu.

Tegelikult oleks Tambovi aeg kõrgseltskonnas pidanud läbi saama juba hiljemalt talvel. Õigemini, see hooaeg poleks pidanud nende jaoks tipptasandil algamagi. Mullu jäi Tambov üle noatera meistriliigasse püsima vaid seetõttu, et eelviimases voorus lükati nende kohtumist Sotšiga mitu korda edasi, jäeti see lõpuks hoopis ära ja määrati Tambovile tehniline 3:0 võit, sest Sotši ei suutnud koroonapandeemia tõttu meeskonda välja panna. Nii lõpetas Tambov samadel punktidel Groznõi Ahmati ja Samaara Krõlja Sovetoviga, edestas viimaseid tänu grammi võrra paremale väravate vahele ning sai tabelis päästva 14. koha.

Uut hooaega alustati enam-vähem korralike tulemustega ja oktoobris oldi korraks liigatabelis isegi 11. kohal, kuid järgnes krahh. Varasügisel hakkasid liikuma jutud, et mängijad ei ole suvekuude eest palka saanud - näiteks karjääri tippaastatel Moskva CSKA särki kandnud Kirill Pantšenko, kes liitus Tamboviga juulis ja põgenes sealt juba oktoobris, teatas päev pärast lahkumist otsesõnu, et talle pole makstud midagi.

Novembris tunnistas Tambovi spordidirektor Pavel Hudjakov viimaks, et kohalik omavalitsus pole alates juunikuust klubisse kopikatki raha pannud ning klubi juhtkond on üritanud mängijate palgaraha kuidagimoodi ise kokku kraapida. Alaliit keelas seepeale Tambovil uute mängijate registreerimise, Tambovi ridadesse juba kuulunud jalgpallurid esitasid aga klubile ultimaatumi, ähvardades keelduda mängimisest esmalt Ufa ja seejärel ka Moskva Spartaki vastu. Lõpuks mõlemad kohtumised küll toimusid, ent skoorid olid eeldatavad - 0:4 ja 1:5.

Detsembris, kui ühtlasi algas Venemaa liigale omane talvine mängupaus, algatati maksmata palkade pärast klubi suhtes ametlik juurdlus. Peatreeneri Sergei Pervušini sõnul lahkus seepeale ühtlasi vabaagentidena enamik mängijaid, klubisse jäi alles vaid üheksa meest. Hetkeks tekkis lootus, et Tambovi päästjaks kerkib ärimees Valeri Oganesjan, kuid toogi põgenes kiiresti - selgus, et juhtkond oli talle võlasumma tegeliku suuruse kohta lihtlabaselt valetanud ...

Ehkki nii klubi juhtkond kui ka mängijad olid tolleks hetkeks täiesti varjamatult veendunud, et Tambov läheb kohe-kohe hingusele, otsustas Venemaa Jalgpalliliit kadunukesele veel mõneks ajaks hinge sisse puhuda. Apelleerides sellele, et meistrivõistluste teistele osalistele tuleks tagada "võrdsuse printsiip", mida iganes see siis ka laiba reanimeerimise puhul lõppkokkuvõttes tähendanuks, klopsiti kokku meeskonnalaadne moodustis. Tambov "leidis kuskilt" raha, alaliit andis omalt poolt juurde 44 miljonit rubla, teised klubid laenasid kohustuslikus korras mängijaid ning Tambov tiksus hooaja kuidagimoodi lõpuni.

Mõistagi ei saanud sellises olukorras mingitest tulemustest rääkida ning kõik 11 kevadhooaja kohtumist kaotati. Viimasest 18 mängust võttis klubi lõpuks üheainsa punkti, viimane võit jäi aga oktoobrikuusse. Kuid mida muud saabki oodata või nõuda meestelt, kes mängisid kodumänge algul Saranskis, seejärel Nižni Novgorodis ja lõpuks jälle Saranskis, aga elasid ise Moskva külje all Tarasovkas?! Mis teha, Tambovis puudusid lihtsalt tippjalgpalli mängimiseks vajalikud tingimused ja võimalused, ehkki tahe omada kõrgliigaklubi oli suur.

Lisaks neile mängijatele, kes hooaja Tambovi särgis lõpetasid, käis klubi eest aasta jooksul veel vähemalt korra väljakul teist samapalju mehi, kes lahkusid enne hooaja lõppu. Kokku jõudis Tambovit hooaja jooksul esindada üle poolesaja (!) jalgpalluri. Hooaja teises pooles ringlesid aina enam ka kuulujutud, et Tambovi mängijad kingivad meelega vastastele penalteid ja panustavad oma mängudele, kuid lõplikke tõendeid ühegi sellise juhtumi kohta ei leitud.

Ka klubi lõppakord kõrgliigas oli omamoodi vägev sündmus. Viimases voorus mindi nimelt vastamisi juba meistriks kroonitud Peterburi Zenitiga. Kui võõrustajad panid platsile peaasjalikult teiste kõrgliigaklubide laenumeestest ja paarist välismaalasest koosneva koosseisu, siis külalised olid Peterburist Saranskisse sõitnud ilma ainsagi välismaalaseta.

Küll aga oli nagu viis kopikat platsis Zeniti tähtründaja Artjom Dzjuba, kellel oli oma asi ajada. Kaitsemängu imiteerinud Tambovi meeste vahel noore põdravasika kombel kepselnud Dzjuba põrutas vastaste võrku neli palli ja näppas iraanlasest meeskonnakaaslase Serdar Azmouni eest täpselt ühe tabamusega hooaja suurima väravaküti tiitli. Ülimalt sümboolse punkti pani nii mängule kui ka Tambovi kuulsusetule teekonnale kaitsja Farhod Vasijev, kes vormistas üleminutitel 1:5 lõppseisu ... omaväravaga.

Juba mängu ajal oli siiski teada, et Tambovi lõputuna tundunud õudus saab järgmisel hommikul rasvase punkti. Alates pühapäevast on kõik senised Tambovi mängijad ja klubi töötajad ametist vabad. Tööle jäeti vaid klubi peadirektor Olga Konovalova, kes hoolitseb selle eest, et vajalikud dokumendid saaksid pankrotihaldurile korralikult üle antud.

Tambov polnud otse loomulikult esimene Venemaal häbiväärselt hingusele läinud klubi, ent sama kindlasti ei jää ta ka viimaseks. Võtame kas või viimastel aastatel kõrg- ja esiliiga vahet pendeldanud Orenburgi, kes kindlustas kümmekond päeva tagasi jälle tõusu kõrgliigasse. Rõõmupeo lõikas paraku katki Venemaa Jalgpalliliidu otsus Orenburgile kõrgliiga litsentsi mitte väljastada - põhjuseks nõuetele mittevastav staadion. Klubi on praeguse seisuga lubanud astuda kaks olulist sammu - esiteks, hakata kibekiiresti staadionit laiendama. Ning teiseks, kaevata alaiit Rahvusvahelisse Spordiarbitraaži.

Orenburgiga sama saatus tabas neljanda koha saanud ja play-off-pääsme teeninud Vladikavkazi Alaniat. Sestap otsustati esiliigas kohamänge üldse mitte pidama hakata ning teise kõrgliigapääsme sai endale Nižni Novgorod - saatuse irooniana just see klubi, kelle kodustaadionit nukra saatusega Tambov mullu oma kohalviibimisega mõnda aega õnnistas.

Muidugi - ei maksa unustada, et ühe õnnetus on alati teise õnn. Siin loos on neid õnnelikke suisa mitu. Esmalt Togliatti Akron, kes pidanuks tulemuste järgi pudenema Venemaa esiliigast astme võrra madalamale, kuid säilitas tänu Tambovi hääbumisele koha. Teisena võib juubeldada eelmainitud Nižni Novgorod, kelle kodulinna ehitati 2018. aasta MM-iks 45 000 pealtvaatajat mahutav hiidstaadion ning keda ei saa seetõttu kõrgliiga pürgimisel iial tabada Alania ega Orenburgi saatus.

Ja kolmandaks muidugi Krõlja Sovetov, kes ei lasknud mullusel ebaõiglusel end muserdada. Venemaa esiliiga, kuhu Tambov nad mõneti ebaõiglaselt kukutas, võideti kindlalt ja tõusti tagasi kõrgseltskonda. Edu peaarhitekt oli 26-aastane ründaja Ivan Sergejev, kes kõmmutas 39 liigamänguga uskumatud 40 väravat, püstitades sellega FNL-i kõigi aegade väravarekordi. Seejuures tegi Sergejev esiliigas debüüdi alles kolm aastat tagasi - tõsi küll, toona kandis ta ühe teise klubi särki.

Jah, aimasite õigesti. See klubi oli FK Tambov.