Mark Edur (23) astus 2020. aasta suvel oma karjääris pealtnäha suure sammu edasi, kui lõi käed Bulgaaria kõrgliigas palliva Veliko Tarnovo Etariga. Paraku naasis noor vasakkaitsja juba pool aastat hiljem temast mittesõltuvatel põhjustel kodumaale, kus tema uueks leivaisaks sai Nõmme Kalju. Edasine on Eesti jalgpallisõprade jaoks aga üks ilmatuma suur ja põhjatu must auk.

Alustame algusest: läinud aasta 1. märtsil andis Nõmme Kalju teada, et on sõlminud kolme-aastase lepingu Levadia kasvandiku ja Viljandi Tulevikus mängumeheks kerkinud Mark Eduriga. Ülemineku järel andsid nii mängija kui klubi esindaja optimismist pakatava kommentaari.

"Mul on hea meel Kaljuga liitumise üle. Kalju on väga professionaalne ning ambitsioonikas klubi. Ootan põnevusega uue hooaja algust," kommenteeris Edur toona klubi kodulehele. "Anname endast kõik, et püstitatud eesmärgid saavutada."

Ülemineku teoks saamise osas väljendas rõõmu ka klubi president Kuno Tehva: "Mark annab meie meeskonnale juurde soovitud sügavust ja kindlasti täiendab ta klubi KTM-osakonda. Oma noorusele vaatamata on tal häid kogemusi nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil. Näeme temas töökat ja ambitsioonidega kaitsemängijat ning tema liitumise üle Kaljuga tunneme kindlasti head meelt."

Paraku läks seejärel rappa sisuliselt kõik, mis rappa sai minna. Premium liigas Edur platsile ei jõudnudki, pärast juulikuud ei tõmmanud ta ka Kalju duubelmeeskonna mängusärki selga ainsalgi korral ning aastaga jäi tema saldoks esindusmeeskonna eest täpselt ... 29 sekundit.

Hoolimata pikast lepingust ei ole Edur tänaseks enam Kalju mängija - koostöö lõpetati kahepoolse kokkuleppe alusel. Tänasel päeval Inglismaa kaheksandas liigas Ossett Unitedis palliv äärekaitsja on aga nüüd otsustanud suu puhtaks rääkida: mis, miks ja kuidas tegelikult juhtus.

Eelmise aasta alguses tuli uudis, et sina ja Nõmme Kalju olete omavahel käed löönud. Esimesed muljed tundusid igati positiivsed: klubi sotsiaalmeediakanalitele antud intervjuus tunnistasid samuti, et kõik on väga super. Tänaseks teame, et liiga hästi sul Kaljus ei läinud - esindusmeeskonna eest said mänguaega vaid pool minutit ja sedagi tänu bürokraatiale.
Jah, alguses otseselt midagi kurta ega nutta ei olnud. Tegin trennis kõvasti tööd ja lootsin kohe mänguminuteid hakata teenima. Alguses meil treeneriga (tollase peatreeneri Sergei Frantseviga - M. K.) mingit konflikti ei olnud, aga siis sain ma vigastada.

Vigastuse nimi on plantaarfastsiit (maakeeli öeldes kannavigastus - M. K.). Seejärel ma ei osalenud neli või viis päeva trennides ning kui tagasi tulin, siis treener ütles, et kuule … homme saad kolm minutit.

Selgitus: Nõmme Kalju mängis eelmise aasta 26. märtsil Evald Tipneri karikavõistlustel Viljandi Tulevikuga. Toona kehtis antud võistlustel reegel, mille kohaselt peab võistkond alustama mängu kahe KTM-staatust omava mängijaga, kuid kogu mängu vältel peab neid platsil olema üks.

Kuna Edur oli hooaja eel vormistatud Kalju KTM-iks, otsustas peatreener Sergei Frantsev ta algkoosseisus ühena kahest KTM-ist platsile saata ning esimesel võimalusel välja vahetada. Tegelikkuses kestis Eduri mäng kolme minuti asemel 29 sekundit.

Siis mul tõmbas normaalselt error'isse, ehmusin korraks täiesti ära. Oli selline kahe otsaga olukord ja pidin väga hoolikalt mõtlema, mida ma ütlen: mõtlesin, et kui ma nõus ei ole, siis ei saa ma selle mehe käe all ilmselt mitte kunagi ühtegi minutit.

Ütlesin, et kui mina pean see mees olema, kellega sa tahad seda vahetust teha, siis mis mul muud üle jääb. Mina tahan ju, et meeskonnal hästi läheks. Kõige rohkem häiris mind tegelikult see, et tal oleks olnud võimalus võtta minu asemel mõni noormängija, kellega sellist tsirkust teha.

Mis tunne sul siis oli, kui see vahetus tehtud sai?
Pärast seda, kui see juhtus … ma ei saanud ju minutitki [mänguaega]. Olin täiesti endast väljas, päris raske oli ka järgmistel päevadel end vaimselt valmis panna. Kõik toimus ju kaamerate all kah - endal on samuti häbi, et minuga niimoodi tehakse.

Lootsin enne, et noh, kolm minutit … eks ma siis proovin selle jooksul endast parima anda. Et äkki kui ma hästi mängin, siis ta ei tee sellist pulli? Aga mulle ei antud variantigi.

Ma olin täiesti valmis mängima, mu füüsiline vorm oli hea. Oleksin võinud vabalt mängida 90 minutit.

Pärast seda võtsin ühendust klubi presidendiga (Kuno Tehvaga - M. K.) - ütlesin, et see ei ole inimlik. Tundsin, et see on personaalne asi, et Frantsev tahab mind mingil põhjusel nii-öelda allapoole tõmmata, nii palju kui vähegi võimalik. Seda ta tegi ka. Ükskõik, kui palju ma üritasin, talle ei sobinud mitte miski.

Ma ei ütleks, et ma oleksin läinud otseselt Kuno käest abi paluma. Tahtsin lihtsalt öelda, et sellistes tsirkustes ma rohkem kaasa teha ei taha ja klubi president ei tohiks minu arvates lasta sellisel asjal juhtuda, sest usu mind - see mõjub vaimselt väga laastavalt. See oli raske moment: tol hetkel oleksin võinud vabalt öelda, et ma lihtsalt pole nõus, aga ma olin segaduses. Ma ei teadnud, mida Frantsevile öelda, seega nõustusin.

Kui Frantsevile vastu hakata, siis tõenäoliselt sa ei mängigi kunagi.

Kuidas sa selle emotsioonide puntraga toime tulid?
Eks ma ikka proovisin edasi - tegin trennis kõike täiega, proovisin ja proovisin. Aga ma sain aru, et ta üritab mind ka trennis lihtsalt maha teha.

Kui tegin midagi hästi, siis ta ei öelnud mitte midagi. Aga kui talle minu mängustiili juures midagi ei sobinud - ma ei räägi valesti tegemisest - siis oli kohe jama. Isegi mingite täiesti jaburate olukordade puhul: näiteks kui teised mängijad tegid asju nelja-viie puutega ja mina tegin vahepeal kolmega, siis talle ei sobinud see.

Üritasin talle meele järele olla, aga … ah, las see jääda. Ühesõnaga: mitte miski ei sobinud.

Sul on tunne, et Frantsev justkui valis sinu välja ning otsustas, et lihtsalt teeb kõik sinu vastu?
Hmm … ma päris niimoodi ei ütleks. Aga see, kuidas ta minuga käitus, ei olnud päris õige ja teised mängijad nägid ka seda, kõik teadsid. Kõik mängijad olid mulle toeks, võistkonnas olid head inimesed, kes toetasid mind ja ütlesid, et ma selle jama ära unustaksin ja kõiki asju sotiga edasi teeksin.

Aga kaua ma seda sotti teen, kui treener üritab mind pidevalt maha teha? Seal oli tegelikult veel erinevaid olukordi ja juhtumeid, mis paraku avalikustamist ei kannata.

Mul on tunne, et ta mitte ei valinud mind välja, vaid klubis puudus kommunikatsioon. Mind ei toonud võistkonda mitte treener, vaid president. Seal olid ebakõlad sees.

Ehk sa vaatad natuke ka klubi presidendi otsa? Oleksid oodanud temalt rohkem toetust?
Noo … (Mõttepaus). Mitte just seda, aga ma ei saanud aru, miks ma üldse seal olen. Oleksin võinud vabalt Bulgaarias natuke oodata, oma rahad kätte saada ning oleksin seal rahulikult edasi mänginud.

Kui see jama toimus, siis ma ei otsinud abi, vaid tahtsin lihtsalt aru saada, mis toimub. Öeldi, et pane edasi ja küll kõik tuleb, aga mulle ei antud isegi võimalust. Kui trennis näitasin head taset ja olin heas vormis … Võtame näite. Seis on 4:1 või 5:1, äärekaitsjal on kollane kaart ja ta on ilmselgelt juba väsinud: ideaalne koht, kus anda tõestamiseks võimalus! Aga ei, meil mängisid kogu aeg ainult ühed ja samad mängijad. Seda võimalust lihtsalt ei tulnud.

Suvel oli selline periood, kui olin väga heas vormis, andsin endast kõik ja üritasin Frantsevile keskenduda nii vähe kui võimalik. Mõtlesin, et teen iseenda jaoks! Aga kui meil oli mäng, siis ta ei võtnud mind isegi koosseisu, vaid saatis duublisse. Võttis mingid teised noored, kes … ma olen täiesti kindel, et oleksin iga kell pidanud enne neid koosseisus olema.

Lõin trennis väravaid, andsin väravasööte, olin põhimõtteliselt oma parimas vormis. Aga paraku duublis.

Siis mul koitiski lõplikult: miks ma siin üldse olen? Ma ei saa niikuinii mingit võimalust. Mulle ei mahu pähe, et treener ei anna võimalust oma meeskonna mängijale, kes on oma parimas vormis ja näitab seda ka treeningutel. Ma lihtsalt ei saanud sellest aru.

Kas sa rääkisid sellest Frantseviga ka? Üks-ühele?
Mina ei rääkinud, aga ma arvan, et president rääkis talle minu rahulolematusest. See oli ilmselt ka üks võtmekoht, mis edasisele halvasti mõjus - see, et ma üldse võtsin presidendiga ühendust. Arvan, et see oli üks suurematest põhjustest, miks Frantsev ei usaldanud mind.

Sinu viimane mäng Kalju särgis jäi juuli lõppu, seda duubli eest. Millega sa aasta teises pooles tegelesid?
Siis mul oli seesama vana vigastus. Proovisin treenida ja mängida, kuniks ühel hetkel sain aru, et see ei tasu end ära. Mis mõttega ma ohverdan end ja pusin läbi valu, kui ma niikuinii ei saa mingit varianti end tõestada? Suhtumine minusse andis samuti mõista, et seda võimalust ei tule.

Kuna mängisime kunstmuru peal, siis mul oli lõpuks kannas korralik põletik sees. Isegi vabal ajal ei kannatanud eriti liikuda. Hakkasin ravima. Kuskil kolm kuud läks aega, et uuesti proovima hakata.

Kui sa siis oktoobri lõpus või novembri alguses uuesti terve olid, siis kas klubi arvestas sinu kui meeskonnaliikmega?
Keegi ei öelnud mitte midagi. Frantsev arvas, et ma olen simulant.

Ta arvas, et kuna ma osad trennid sain kaasa teha ning siis jälle ei saanud, siis ma simuleerin. Kuulsin, et ta olevat rääkinud, et ma ei taha jalgpallur olla.

Tegelikult oli niimoodi, et ühel hetkel raviprotsessi ajal pidin hakkama proovima, et kuidas on ja kuidas jalg vastu peab. Trenni lõpus proovisin koormust tõsta ning tallaalune läks üha valusamaks. Pärast trenni ütlesin seda ka Frantsevile, kes sai seepeale kurjaks ning ütles, et kui duublil on mäng, siis ma olen alati vigastatud, et ma ei taha mängida duubli eest.

Aga miks ma lähen läbi valu mängima? Pidasin õigeks mõelda tulevikule, selle asemel, et minna iga hinna eest duublit aitama.

Oli palju negatiivseid eelarvamusi. Frantsev leidis, et ma käin niisama seal trennis ja ei tahagi mängida, aga see ei olnud tegelikult nii!

Kui sa end ravisid, siis tegid seda omal käel?
Ei, mind aitas Kaspar Rõivassepp. Klubi saatekirjaga läksin tema juurde.

Aga kas klubi sind lisaks saatekirjale omalt poolt kuidagi toetas ka?
Rahaliselt lubasid toetada, jah, aga rohkem ei midagi. Kuuldavasti on nad Sportomedicale (kliinik - M. K.) tänaseni minu ravikulud võlgu.

Aasta lõpus tuli Kaljusse uus treener, portugallane Eddie Cardoso. Kas sa siis ei mõelnud, et äkki nüüd võiks midagi tulla?
Kõigepealt tuli klubisse uus spordidirektor [Argo Arbeiter], olin temaga varasemalt kokku puutunud - ta oli noorteklassis mu treener. Ta kirjutas kõikidele mängijatele, et on vaja kokku saada ja rääkida, et meist nii-öelda pilt ette saada.

Kui tuli minu kord, siis saime kokku. Kuulsin eelnevalt teistelt mängijatelt, millest nemad rääkinud olid - see on ju normaalne, riietusruumis mehed ikka arutavad omavahel.

Kui tuli minu kord, siis Argo küsis mult, et noh, kuidas läheb. Mina ütlesin vastu, et noh, pigem ei lähe - vigane ja aasta aega ei ole jalgpalli põhimõtteliselt mänginud. Siis ta küsis, mis ise tuleviku osas mõtlen, ning ma vastasin, et tahan end kiiremas korras terveks ravida. Tuleb uus aasta ja tahan kõigile näidata, mida ma suudan. Tahan näidata, et olen mängumees, mitte niisama tiksuja!

Mina olin selleks hetkeks juba kuulnud teistelt mängijatelt, et tuleb uus treener. Aga Argo rääkis mulle, et Frantsev jääb. Lisaks rääkivat Frantsev minu kohta igasuguseid halbu asju ja tema mind uuel hooajal võistkonnas ei näe. Argo ütles, et ma peaksin endale uue klubi otsima.

Nagu ma juba ütlesin, siis tegelikult oli mulle teada, et tuleb uus treener. Küsisin Argolt lihtsa küsimuse: kas sa lubad, et ei valeta mulle? Ja ta ütles, et muidugi mitte. Kui siin ajada mingit jama, siis jutud lähevad kiiresti liikvele, et tema sellist asja ei soovi.

Siis ma sain juba aru, et mingi kala on sees. Aga tegin toreda näo ette ja kuulasin edasi.

Edasi läks manipuleerimiseks. Argo küsis, kaua ma vigane olen olnud. Ütlesin, et kuskil kaks-kolm kuud ning seepeale ta tegi suured silmad ja ütles, et klubi saab minuga põhimõtteliselt lepingu ära lõpetada, sest ma olen nii kaua katki olnud. Täielik jama!

Ta lihtsalt üritas mind töödelda ja ei olnud minuga aus. Kui ta oleks mulle öelnud, et ei näe mind järgmisel aastal võistkonnas, et ei taha mind sinna, siis oleks olnud täiesti teine teema ja ma oleksin sellega leppinud - olukord on nagu on, mis seal ikka! Olin selleks hetkeks juhtkonnaga juba päris paljudel jutuajamistel olnud, vigastustest rääkinud, neid põhjendanud ja rääkinud sellest, mis tegelikult meeskonna sees toimub.

Argo ütles, et ta saab mind aidata, et jõuaksin klubiga kompromissini. Selleks oleksin pidanud kohe põhimõtteliselt lahkumisavalduse lauale lööma. Ta ütles, et nemad saavad mulle praegu kahe kuu palga ette ära maksta, aga kui ma liiga kaua venitan, siis ma ei saa mitte midagi!

Jällegi: ta lihtsalt manipuleeris minuga. See jutt ei vastanud tõele! Aga ma ütlesin lihtsalt, et pean mõtlema.

Klubis puudus võrdväärne kohtlemine. Sellest, kuidas sa trennis esinesid, ei sõltunud mitte midagi. Mõned vennad ei pidanud isegi pingutama ja ikka mängisid 90 minutit. Isegi kui nad ei mänginud enda võimetele vastavalt, olid nad ikka ja jälle algkoosseisus. Samad näod.

Vestlus Argoga sai läbi ja ma ju teadsin, et mulle aetakse jama, aga ma ei osanud midagi ette ka võtta, sest mingisugust vastupidist kinnitust veel ei olnud. Läksin tühja emotsiooniga sealt kontorist minema.

Mis siis edasi sai?
Pärast Argoga vestlemist läksin järgmisel päeval trenni ja tegelesin füsioga. Vigastus oli jälle punases ja füsio aitas mind. Pärast kutsuti mind treenerite ruumi, kus ootas Frantsev.

Frantsev ütles mulle, et tead, Argo ütles, et sa ei pea rohkem trennis käima. Ära rohkem tule! Minuga ei olnud keegi midagi rääkinud, mina täitsin oma töölepingut ja seda ma ütlesin Frantsevile ka.

Nii palju informatsiooni oli puudu ja minu arust oli see nii vale viis, kuidas mängijatega läbi käia - terve aasta oli täielik teadmatus.

Ühel hetkel visati sind võistkonna WhatsAppi grupist välja.
Jah, just. Oli 31. detsember ning hommikul või lõunal - keegi mulle midagi teada ei andnud - eemaldas klubi president mind meeskonna ühisvestlusest. Kirjutasin talle, et tere, ilusat vana aasta lõppu, et mis põhjustel te mind eemaldasite?

Mitte mingit vastust ei tulnud. Ma ei saa aru: sa oled klubijuht, aga sul puudub igasugune respekt oma mängijate suhtes?

Aga siis tuli ikkagi uus treener.
Just! Tuli uudis uuest treenerist ja ma olin väga positiivselt meelestatud, kuigi ma teadsin ja tunnetasin, et mulle võidakse iga kell jälle hakata mingit kägu ajama. Mul oli kaks aastat lepingut järel, aga juhtkond tahtis minust ju vabaneda.

Siis tuligi uus treener ja Argo helistas mulle. Mäletan, et ta väitis, et tema olevat uue peatreeneriga rääkinud ja uus peatreener ei näe mind meeskonnas. Mina mõtlesin seepeale, et kuidas see võimalik on?

Treener peaks ju kõigepealt oma mängijad üle vaatama - kui sa oled uus, siis sa peaksid kõigepealt aru saama, mis mängijad sul üldse valikus on, et mida keegi suudab. Tahtsin end kasvõi pre-season'il näidata ja kui treenerile ei oleks sobinud, siis fine, ma lähen ära. On nagu on. Aga võimalust ma ei saanudki.

Ma olin tõesti üllatunud. Kui ma Bulgaarias mängisin, siis sealse liiga tase … noh, oli ikka Eesti omast kõrgem. Sain häid mänge heade vastaste vastu ja ka treener andis positiivset tagasisidet. Bulgaaria treener ütles, et kui ma samamoodi tööd edasi teen, siis mul on väga head eeldused.

Kas sa arvad, et Kalju - kas siis president või spordidirektor - pani Eddie Cardoso arvama, et tal pole sind võistkonda vaja?
Ilmselt ei olnud see nii, vaid Kuno ja Argo tegid seda kahekesi. Arvan, et nad isegi ei rääkinud minust uue peatreeneriga. Mina leian, et kui tuleb uus treener, siis loogiline oleks anda kõikidele mängijatele mingigi võimalus. Aga ma olen kuulnud ka jutte, et mingitele treeneritele on öeldud, et ära selle mängijaga palun tegele. Sarnased juhtumid minuga.

Aga sel ajal kui Arbeiter sind noorteklassis juhendas, saite te hästi läbi?
Jah, ma täpselt ei mäleta, aga meil oli päris terav aastakäik. Siis oli kõik hästi.

Lõpuks läksid sinu teed Kaljuga ikkagi lahku, kuigi lepingut oli veel kahe aasta jagu järel. Kuidas koostöö lõpetamine välja nägi?
Läbi raskuste. Kuhugi kontorisse ma ei läinudki. Lõpuks oligi lihtsalt see, et kuna ma teadsin, et ma lähen Inglismaale, siis mul oli mängupraktika näol mingit füüsilist põhja vaja. Et ma ei saa päris külmalt peale minna. Siinkohal suur aitäh Tallinna Kalevile, kes lubas mul enda juures trenni teha ja koormust saada.

Lõpuks võtsin vastu pakkumise, et saan kahe kuu palga ette, ja lõpetasin lepingu ära. Oli selline manipuleeritud "kompromiss", mis oli tegelikult lepingu järgi minu õigus - oli kirjas, et lepingu lõpetamise korral saab mängija kahe kuu palga ette. Olin sellega lõpuks nõus. Mulle taheti lepingu lõpetamisesse sisse panna ka punkt, mille kohaselt ei tohi ma meediale ühtegi halvustavat sõna öelda, aga ma ei olnud sellega nõus.

Aeg tiksus ja tiksus ning nad said ise ka aru, et see aeg, mis jookseb, on ka nende aeg, et muidu nad peavad mulle rohkem maksma. Ega ma ka ei tahtnud kergesti alla anda: terve aasta oli vaimselt selline Ameerika raudtee. Mingit võimalust kordagi ei saanud - mis mõttes, nüüd ma ei tohi sellest enam rääkida ka või?

Kordame üle: sinu hinnangul Arbeiter valetas sulle ja manipuleeris sinuga, öeldes, et klubi saab sinuga iga hetk lepingu ära lõpetada ja sa jääd kogu rahast ilma, kuigi sul oli kaks aastat lepingut veel järel?
Jah, absoluutselt! Ma ei olnud mitte ühtegi lepingu punkti kunagi rikkunud, see oli täielik valetamine ja manipuleerimine. Teadsin seda kohe, kui küsisin Argolt, et ega ta mulle ei valeta. Pärast seda sain kohe aru, mis inimesega on tegu.

Eestis läksid Kalevi trenni - kas seal jätkamine tuli üldse kõne alla?
Ei tulnud. Mul oli kindel plaan, et tulen siia (Inglismaale - M. K.). Tahtsin kuskil põhja alla saada ja mängida, sest aasta aega polnud ju mänginud. Tahtsingi lihtsalt suveni kuskil praktikat saada, tervena püsida ja uuesti end üles töötada.

Praegu tunnen, et kõik on okei, aga mõned detailid on veel lihvitavad. Trennis on kõik hästi, aga mänguliselt ei ole mul veel parim aeg käes. Aga see kindlasti tuleb!

Kui sa vaatad eelmisele aastale tagasi, siis kas sa üldse tunned, et oli midagi, mida sa oleksid saanud teistmoodi või paremini teha? Mingi õppetund, mida kaasa võtta?
Õppetund oleks kindlasti see, et pea püsti ja pane täiega edasi, no matter what. Unusta kõik ära, mis su ümber on ja tee asju iseendale.

Kas sina tegid seda?
See oli raske. Polnud lihtne minna noortega kuskile duubli mängule, teades, et klubil puudub mu vastu igasugune respekt. Vaimselt olin täiesti läbi - duubli eest käisin ja mängisin, aga ma ei olnud seal mentaalselt nagu täisproff.

Kas sul on klubi juhtkonnale, näiteks presidendile, mingisuguseid etteheiteid? Tema peaks ju olema see, kes hoiab klubi koos ja vastutab toimuva eest.
Mina ütlen lihtsalt seda, et pangu samamoodi edasi ja vaatame, kuidas läheb. Jätkusuutliku jalgpalliklubi vedamisel tuleks minu arvates pöörata tähelepanu pigem mängijatele kui rahale. Hetkel on tema jaoks oluline vaid materiaalne pool, mängijate arendamine on tagaplaanil.

Minuga sarnane olukord oli ju ka [Vladislav] Veremejevil ja Odilaviol - kõik, mis nad intervjuudes ütlesid, oli sada protsenti õige, mingit väljamõeldist seal polnud. Sel ajal olin mina ka seal, suhtlesin nendega ja nägin seda kõike pealt.

• Endine Nõmme Kalju mängija Veremejev: klubi üritas igalt poolt ja iga mängija pealt raha säästa
• Nõmme Kaljus pettunud Odilavio: jalgpallur ei saa vigastusest taastuda ainult palvetamise ja jääga

Aga nüüd oled sa Inglismaal. Räägi, mis liiga, mis klubi ja millised on su eesmärgid?
Hetkel ma olen Leedsis, mängin Ossett Unitedi eest. Mul on üks inglasest sõber, paberitega agent, tean teda juba sellest ajast, kui Viljandis mängisin. Juba siis võttis ta minuga ühendust ja kutsus Inglismaa kuuendasse liigasse. Aga toona ma tundsin ise, et ei ole veel valmis kuhugi rändama.

Tahan iga hooajaga edasi liikuda ja täispotentsiaali taas üles leida. Tahan lihtsalt täiega panna ja näha, kui kaugele on võimalik edasi liikuda. Kindlasti on see raske töö ja ees ootab kõva pingutus, aga olen väga positiivselt meelestatud.

Ossett mängib kaheksandas liigas ja eeldused seitsmendasse tõusmiseks on olemas. Tase on Premium liiga tagumisest otsast kindlasti parem, aga tippudeni päris ei küündi.

Siin mängivad peamiselt poolprofid: kuuendas liigas ning sealt ülespoole on juba täisprofid. Üheksas ja kümnes on amatöörid, ma arvan.

Elad sa seal enda kulul või on asi kuidagi klubi poolt organiseeritud?
Ma alguses rändasin ringi ja otsisin sobivat punti, siis katsin ise kõik kulud. Nüüd saan klubi poolt makstava tasuga elamiskulud ja transpordi ilusti kaetud.

Alguses liitusin üldse Derby juures asuva Belper Towni klubiga, aga Ossettis oli asi professionaalsem nii tingimuste kui mängijate taseme poolest.

Mis on su eesmärgid pikemas plaanis? Tahad sa mängida Inglismaal või oled ka muudele variantidele mõelnud?
(Mõttepaus.) Tulevikus tahan muidugi jalgpalli mängida, aga mingeid otseseid eesmärke ei taha seada. Sihin lihtsalt võimalikult kõrgele ja panen täiega. Igal aastal võiks olla mingi uus suund, kuhugi kõrgemale. Ulmelisi eesmärke ma ei sea ja olen pigem selline karakter, et ma ei pane endale liiga suuri pingeid peale.

Loomulikult tahab iga mängija mängida kunagi A-koondise eest ja võimalikult kõrgel tasemel, samuti ka mina. Aga võtan päev korraga.

Soovid sa lõpetuseks Kalju klubile midagi öelda?
Ütleksin klubi presidendile ja spordidirektorile, et teil ei ole mingit mõtet rääkida, et võistkonnas oli tugev konkurents ning mina ei tulnud sellega toime või mida iganes. Liiga mitu mängijat on pärast Kaljust lahkumist andnud klubi suunal kriitilise intervjuu ning seejärel on hakatud neid väiteid maha suruma.

Kui kaua selline asi kesta saab? President kaitseb alati end ja eitab endiste mängijate väiteid, aga kuulge, neid kriitilisi intervjuusid on viimastel aastatel liiga mitu olnud. Mina võin omalt poolt lubada, et kõik minu poolt selles intervjuus öeldu vastab sajaprotsendiliselt tõele.

***

Soccernet.ee võttis olukorras selguse saamiseks ühendust ka Nõmme Kalju spordidirektori Argo Arbeiteriga, kes peab Eduri väiteid absurdiks.

Edur väitis, justkui oleks Arbeiter talle valetanud Sergei Frantsevi jätkamise kohta, kuigi tegelikult teadis nii tema kui ülejäänud meeskond, et tuleb uus juhendaja.

"Kui sa võtad Mark Eduri ja tema ajaloo ette, siis ... ma ei oska siia lisaks midagi kommenteerida. Vastab tõele, et ma tegin kõikide mängijatega vestluse. Kui sel hetkel ei ole veel hooaeg läbi ja Frantsevil on kehtiv leping, siis ma ei saagi ju midagi muud mängijale öelda," selgitab Arbeiter. "See on ju loogiline, ta on treener. Kuniks ei ole muid asju lukku löödud, siis ongi nii. Sel hetkel oli ta treener - jutte liikus igasuguseid, aga Frantsevil oli leping. See on fakt!"

"Kui selle treeneri - Frantsevi - käe all ei olnud mängijal varianti isegi mitte pingile saada, siis ütles mõistagi ka uus treener, et ta ei taha isegi mõelda selle venna peale. See on ju elementaarne, et kui sul on töötaja - mis iganes põhjusel ta võeti sinna, oli see siis KTM-i vajadus või midagi muud -, kes ei ole valmis võitlema koha pärast, leiab kogu aeg mingisuguseid vigureid, miks mitte trennis osaleda - mis me siis tegema peame?

Igasuguseid põhjuseid võib leida, aga fakt on see, et too mängija ei olnud see, keda meil vaja oli. Tuleb leida lahendusi. See on elementaarne tööandja-töövõtja suhe."

Eduri sõnul olevat Arbeiter talle väitnud, justkui saaks klubi temaga soovi korral lepingu ära lõpetada ning survestanud teda kiiremini nõustuma, sest vastasel juhul jäävat ta kahe kuu palka hõlmavast kompensatsioonist ilma. "Eesti Vabariigi seaduses on selgelt kirjas, et töölepingu saab lõpetada etteteatamisega," ütleb Arbeiter veendunult.

"Mis iganes need põhjused on - sa saad töölepingu lõpetada. Kui ühele või teisele poolele [koostöö] ei sobi ning sul on rahalised ressursid piiratud, siis sa pead mingid valikud tegema. Selge on, et sa teed valikud selliselt, et nii-öelda ballastiks olevate inimestega lõpetatakse lepingud ära. Seadus annab selleks võimaluse."

Tegelikult asjad päris nii ei käi. Nimelt seisavad Eesti Jalgpalli Liidu poolt koostatud elukutselise jalgpalluri standardlepingu (mille olid sõlminud ka Mark Edur ja Nõmme Kalju) punktis 14.6 järgnevad sõnad: "Mängija pikaaegse vigastuse, haiguse või püsiva töövõimetuse korral, mis arsti hinnangul ei võimalda mängijal jätkata elukutselise jalgpallurina, võib klubi lõpetada töölepingu, teatades sellest mängijale vähemalt 2 (kaks) kuud ette."

Selle, kas mängija on võimeline elukutselise jalgpallurina jätkama või mitte, määrab arst. "Lepingu ühepoolseks lõpetamiseks peab arst ütlema, et mängija ei saa enam elukutseliselt edasi mängida," selgitab Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht. "Seejärel on mängijal õigus küsida arvamust ka teiselt arstilt."

Selge on see, et Eduri maksimaalselt kolmekuune vigastuspaus ei andnud Nõmme Kaljule võimalust koostööd ühepoolselt lõpetada, sest eeltoodud punktis lepingu lõpetamise eeldustena välja toodud kriteeriumid ei olnud täidetud.

Uue treeneri valikud - või kas ikka on?

Eduri sõnul olevat Arbeiter talle väitnud, et uus peatreener Eddie Cardoso ei näe teda meeskonnas. Mängija arvab aga, et otsuse võtsid vastu klubi spordidirektor ja president omavoliliselt ning peatreeneriga konsulteerimata.

"Ta võib ükskõik mida arvata. Kui ta tõesti arvab, et meie hakkame treeneri eest otsuseid tegema, siis ... palju õnne," muigab Arbeiter. "Kas näiteks [Tarmo] Kink teeb Levadias treenerite eest otsuseid, kes mängib ja kes ei mängi? See on nii loll jutt."

Ta jätkab: "See oli meie kõigi koos läbikäidud otsus, staff'i otsus." Kes staff'i kuuluvad? "Mina ja Eddie." 

Siin jooksevad aga suusad ja arusaamad risti. Nimelt ei ole Eddie Cardosol aimugi, kellest jutt. "Kes on Mark Edur? Ma ei ole selle mängijaga kunagi kokku puutunud!" ütles ta pool tundi enne seda, kui Soccernet.ee Arbeiteriga vestles.

"Eddie ei tea, kes on Mark Edur ... kuidas ta ei tea?" pärib Arbeiter mõttepausi järel. "Tal on see info eelmisest aastast täpselt seesama, mis on minul, mis tuli Frantsevi poolt, mis tuli ka teiste käest. Mõtle, kui palju mängijaid meil listist läbi käib. Neid mängijaid, kelle info meile pidevalt meilboksi tuleb - me käime nad kõik ju läbi."