Rekordinternatsionaal 157 A-maavõistlusega? Kirjas. 7 Eesti meistritiitlit? Olemas. Meistrikuld debüüthooajal peatreenerina? Võidetud. Ja edukalt kaitstud kah! Eesti koondise Rootsi aja ummikust välja tüürimine? Tehtud. Selle teenetelehe pealt võttis Martin Reim kaks nädalat tagasi vastu uue väljakutse – FCI Levadia tiitlipõua lõpetamise.

2014. aastal võitis Levadia üheksanda Eesti meistritiitli, millega tõusis oma suurima rivaali FC Floraga samale pulgale. Kui kogemustest pakatanud koosseisu täiendati ka koondise esiväravavahi Sergei Pareikoga, paistis tee 10. meistritiitlini olevat valla, ent tegelikkuses oodatakse seda siiani. Flora on vahepeal tõstnud riiulile 10., 11. ja 12. meistrikarika. Levadia on samal ajal liikunud ühtlases, ent klubi ambitsioonidele mittevastavas tempos.

2015 jäädi Florale alla kaheksa punktiga ja saadi hõbe. Vahetati peatreenerit (Marko Kristalit asendas Sergei Ratnikov), aga ebaõnnestunult. Suvel juhendajaks asunud Igor Prinsiga püsiti viimase vooruni kullaheitluses, aga tasuks lõpuks ikkagi hõbe. 2017 oli Flora taas veidi parem ja Levadia osaks jäi jälle hõbe.

Seepeale koondati jõud FC Infonetiga, et ühisel jõul kõrgemaid sihte püüda. Kuldmedalit asuti jahtima serblase Aleksandar Rogici juhendamisel. 2018 oldi viimase vooruni tiitlilahingus sees, aga tasuks ikkagi hõbe, millega lõpetati ka tänavused meistrivõistlused. Kaua, kurat, võib!?

Viis hooaega järjest hõbe on seeria, mis teeb alati tiitliambitsiooniga mängivale Levadiale suurt meelehärmi. Olukorra lahendamiseks palgati peatreeneriks suvel Eesti koondise juhendaja ametist lahkunud Reim.

11. novembril ametisse asunud 48-aastane juhendaja on uuel töökohal tegutsenud veidi üle kahe nädala, mille käigus on Levadia pikendanud lepinguid viie mängijaga (Artjom Komlov, Maksim Podholjuzin, Rasmus Peetson, Dmitri Kruglov, Markus Jürgenson) ja täiendanud meeskonda kahe kvaliteetse mehega (värvati Robert Kirss ja Trevor Elhi).

Meeskonna komplekteerimine pole lõppenud, vaid jätkub. Näiteks on siililegi selge, et Levadia vajab ühte (head) ründajat, keda ka otsitakse. Millal leitakse, on iseasi. Keskkaitsjale Jevgeni Ossipovile on pakkumine tehtud ja oodatakse venelase otsust. "Väga kaua me ei oota," märgib Reim.

"Tahame olla erinevatel positsioonidel võimalikult hästi kaetud. Kindlasti vaatame ka oma klubi järelkasvu suunas, et kellele anda võimalus alustada hooaega esindusmeeskonnaga. Loodan, et avaneb keegi, kes kannab välja suurema vastutuse kui ainult varumeherolli," lausub Reim.

Kui kombineerida need sõnad tõigaga, et brasiillasest ründava poolkaitsja Joao Morelli teenetest loobuti ning 17-aastase Komloviga sõlmiti kolme-aastane profileping, siis kas siit võib aimata enamasti eelkõige (välismaistele) kogemustele panustanud Levadia kerget kursimuutust?

"Võimaluse Komlov kindlasti saab. Võib-olla mõni teinegi noor mängumees, kes hooaega esindusvõistkonnaga alustab. Minu senine tutvus mängijatega on olnud põgus ja olen nendega kursis olnud hoopis teise nurga alt vaadatuna (Reim peab silmas oma eelmist rolli rahvusmeeskonna peatreenerina – O. J.). Igapäevast koostööd pole ma nendega teinud ja eks selle käigus koorub igasuguseid asju välja. Olen optimistlik."

Kirsi ja Elhi värbamise puhul ei tasu Levadia peatreeneri sõnul üle tähtsustada meeste kodakondsust, vaid nendega sõlmiti lepingud põhjusel, et tase on teada ja tugev. "Meil ei ole plaani suurendada meeskonnas eestlaste, venelaste või välismaalaste osakaalu. See pole lähtepunkt. Kirss ja Elhi on mängijad, kes võimelised täitma mitmeid positsioone. Nad olid saadaval ja annavad Levadiale sügavust juurde. Tunnen mõlemat meest. Neist on võimalik rohkem välja pigistada."

• Ametlik: välismaalt kogemusi hankinud Elhi lõi käed Levadiaga
• Põnev üleminek! Robert Kirss vahetas Kalju särgi Levadia oma vastu: tundsin, et vajan keskkonnavahetust

Et meeskonnas peituvat ressurssi maksimaalselt ära kasutada, vajab peatreener head abiliste kooslust, mille kokkuseadmisega ta praegu samuti tegeleb. "Ain Tammus jätkab väravavahtide treenerina ja üheks abitreeneriks on Jevgeni Gurtšioglujants. Juttu on teatavasti olnud Andres Operist ja Vladimir Vassiljevist. Loodan, et nad mõlemad tulevad pardale," sõnab Reim.

Viiemeheline treeneritetiim pole Eesti oludes just tavapärane nähtus, aga puudub kartus, et meestele rakendust ei leita. "Möödunud hooajal oligi Levadia puhul küsimus detailides. Näen vajadust nende detailide lihvimiseks mängijatega individuaalselt tööd teha."

Flora peatreeneri ametist lahkus Reim 2012. aasta sügisel, mille järel tegutses esmalt U21 ja siis A-koondise peatreenerina. Klubijalgpallirütm on koondise omast hoopis erinev, ent "tuleb ruttu meelde". Reim soovis selle rüppe naasta, sest "klubitreenerina saan ise rohkem sekkuda, mitte lihtsalt vaadata ja oodata".

Ainsa Levadia jalgpallurina kuulus sel sügisel Eesti koondisesse väravavaht Sergei Lepmets. Levadia suuremaid eesmärke – Eesti meistritiitel ja edu eurosarjas – silmas pidades on Reimi sõnul vaja koondislaste hulka tõsta. "Üks minu väljakutse on, et Eesti koondises oleks rohkem kui üks Levadia jalgpallur. Tuleb arendada mängijaid nii, et koondise peatreener tahab ta meeskonda kutsuda," sõnab Reim.

"Loodan, et meil on mängijatega ühine eesmärk, sest koht koondises on ju hea motivatsioon. Naljaga pooleks võib ju Elhi puhul öelda: Gert Kams astus kõrvale, ole mees ja võta tema koht endale! Eks ta töötas Soomeski selle nimel (Elhi pallis lõppenud hooajal Seinäjoki JK-s – O. J.), aga oskan nüüd omalt poolt nõu anda, mida peaks parandama."

Aega on selleks aga pigem napilt, sest klubi soovib tulemust kiiresti ja kohe. Reim möönab, et tema mõtted on ikkagi eelkõige seotud 2020. aasta hooajaga. "Plaani, kuidas Levadia meeskond viie aasta pärast mängib, mul pole. Plaan puudutab ikkagi ettevalmistust ja uut hooaega. Samas kui oma noormängijatega asjad õnnestuvad, siis äkki järjepidevus suureneb."

Levadia senist ajalugu vaadates võib resümeerida, et järjepidevuse tekkimise eelduseks on sportlik edu. Kui seda viimast pole, siis pole meeskonnas ka stabiilsust, vaid toimuvad suuremat või väiksemat, aga pigem ikka suuremat sorti muutused. Olgu märgitud, et Levadia poolt pärast hooaja lõppu välja kuulutatud seitsmest mängijalepingust suisa viie kestus on 1 või 1+1 aastat. Plaan on seega pigem lühike.

Ka Reimi leping kestab 1+1 aastat, kus optsioon mõlemapoolne. Kõik need asjaolud viitavad, et Levadia panused on tehtud 2020., mitte 2021. või 2022. aastale. Peatreenerilt eeldab see pragmaatilist lähenemist. Asjakohane on meenutada, et Levadia eelmine peatreener Rogic kaldus kohati idealismi ja tõrkus tegema kompromisse mängulise lähenemise osas.

Reim ütleb, et tal ei ole kindlat nõudmist, et meeskond peab alati mängima just nii ja mitte miski muu ei sobi. "Levadia üks probleem oli väravate löömine suurtes mängudes. Mõttekoht, kuidas seda parandada. Premium liigas on Levadia olnud ja jääb enamikes mängudes rohkem palliga mängivaks võistkonnaks. Tuleb leida tasakaal, et pallivaldamine ei muutuks liiga nüriks."

Lõppenud hooajal kaotas Levadia Florale lõpuks 12 punktiga, mida on palju. Loogika ütleb, et igal hommikul veidi pärast ärkamist hakkab Levadia vastse peatreeneri kuklas vasardama küsimus: kuidas Flora murda? On võtmeks kogemused, füüsiline jõud, osavam komplekteerimine, nutikus ja mängutarkus või hoopis nahaalsus?

"Jah, see küsimus tuleb pähe küll, aga konkreetset plaani on veel vara välja öelda ning lõplikult selgub see ettevalmistustsükli käigus. Lühike vastus on, et peame olema kõigis elementides paremad kui varem. Kas oleme tehniliselt paremad? Sõltub meeskonnaga liituvatest mängijatest. Kas füüsiliselt? Oleneb ettevalmistusest. Tarkuselt? Sõltub, kuidas suudame plaanid mängijateni viia ja kuidas nemad selle ellu viivad. Seega natuke vara on konkreetsest kavast rääkida.

Minu põhieesmärk on praegu keskenduda meeskonna treeningprotsessile. Just selle käigus hakkab välja kujunema ka Levadia parim plaan, mida tuleb aga hooaja käigus sõltuvalt vastasest kohandada ja sättida. Ning ei tasu rääkida ainult Florast. Ka Nõmme Kalju täiendab ennast ja soovib tugevneda. Paide on uuel aastal veel näljasem. Peame olema vastase jaoks ettearvamatud ja suures plaanis mitmekülgsemad. Võib-olla oli just üheülbalisus tänavu üks Levadia komistuskivi," arutleb Reim.

KTM-reegel tehti Eesti mängijate toetuseks ja on ideena okei

Premium liigas töötas Reim viimati 2012. aastal, kui proovis Floraga võita kolmandat järjestikust meistritiitlit. Asjad siiski ei sujunud, vaid meistriks – esimest korda klubi ajaloos – tuli hoopis Nõmme Kalju. Seitsme aasta taguse ajaga on Eesti kõrgliiga aga oluliselt muutunud. Ühelt poolt nii võistkondade valiku, aga ka nende iseloomu poolest.

Kahtlemata on üheks oluliseks muutuste esilekutsujaks olnud KTM- ja ETM-reeglite kehtestamine, mis on vähendanud Premium liigas pallivate leegionäride hulka ja tõstnud nende kvaliteeti, sest klubid ei tihka mitte-ETM-ile ette nähtud kohta kehva palluri peale raisata. Samuti on meistriliiga keskmine vanus langenud ning üha enam keskendutakse mängijate kasvatamisele, mitte hankimisele.

KTM- ja ETM-reeglitele on olemas suuremad ja väiksemad vastased. Kõige häälekamalt on nende vastu sõna võtnud Nõmme Kalju ja Paide Linnameeskond, aga Levadiagi on mõista andnud, et ETM-reegel võiks olla leebem. Reim end sellest teemast segada ei lase.

"Tean täpselt, miks need reeglid tehti – et toetada Eesti mängijaid ja et koondistele kasvaks peale rohkem materjali. Koondiste tulemusi vaadates ei saa me ju praegu vastu rinda taguda, et asjad on jube hästi. Ideena on KTM okei ja seda reeglit on aastate jooksul ka mahendatud. Ning olgu öeldud, et Kirss ja Elhi tulid Levadiasse põhjusel, et nad on head mängijad, mitte sellepärast, et nad on ETM-mängijad," sõnab Reim.

Premium liiga konkurents on Levadia peatreeneri hinnangul praegu ikkagi tummisem kui tema Flora peatreeneriks oleku ajal (2010-12). "Tabeli alumise poole satsid suudavad mängida küll, aga mitte stabiilselt läbi hooaja. Jalgpallis ongi väga tähtis läbida hooaega ärakukkumisteta. Tänavugi oli ju kõigil auke ja mõõnasid. Kaljul kohe alguses, Flora ja Levadia läksid suhteliselt sarnases tempos – kui Flora ees komistas, siis Levadia kohe otsa. Kokkuvõttes on aga selge, et mida rohkem ootamatumaid tulemusi, seda parem tervele liigale."

Koondist vaatas rahulikult, Viimsi JK-s oli aga tegemist kõvasti

19. novembril Amsterdamis lõppenud EM-valiksarja alustas Eesti koondis Reimi juhtimisel, aga sügisesed kuus kohtumist peeti juba Karel Voolaidi juhtimisel.

"Vaatasin neid mänge rahulikuna. Muidugi Eestile pöialt hoides, aga sain rahulikult mängu jälgida ega pidanud väga peensustesse sukelduma. Seda analüüsi, et nüüd tegi Karel asju nii, aga mina oleksin teinud äkki hoopis naa, mul oma peas ei toimunud. Nii palju, kui on treenereid, on ka arvamusi. Et selgitada lõplik tõde, tuleks ühte ja sama mängu kõigi treenerite pilgu läbi mängida, mis on ju võimatu," räägib Reim.

Eesti koondise ja FCI Levadia peatreeneri-ametite vahelisel ajal kulus Reimi põhiaur enda jalgpallikooli ja Viimsi JK tegemistele. Ning tulenedes igapäevasest kokkupuutest noorte jalgpallurite ja nende vanematega, julgeb Reim öelda, et Eesti jalgpalli(koondist) viimasel ajal varjutanud negatiivne foon rohujuuretasandit söövitanud pole.

"Hetkel ei saa öelda, et klubidel ja koondistel läheks rahvusvahelises konkurentsis hästi. Põhjused on aga teada. Jalgpall on viimase kümnendi jooksul teinud läbi hullumeelse arengu. Eriti Euroopas, kus me tegutseme. Ka väikesed riigid ja väikesed klubid panustavad üha rohkem. Igaühel on oma plussid ja miinused. Tuleb oma nüanss ja tugevus üles leida ning sellega uuesti mingil hetkel tõusta. Edulugu oleks muidugi vaja. Õnneks Flora esitused eurosarjas andsid natuke positiivset.

Mikrotasandi vaimustus aga langenud pole. Seal vaimustutakse ikkagi mängust endast. Trenni tullakse põhjusel, et jalka on lahe. Ja siis hakkavad vaikselt iidolid tekkima. Probleem on üleminek noortest täiskasvanute klassi, sest just siis tekivad mõtted, et jalgpalluri elu on ikka väga keeruline ja parem teen eluga midagi muud."

Viimsi JK muredest ja rõõmudest rääkides tüürib Reim jutu kiiresti sinna, kuhu enamik Eesti jalgpalliklubisid. Ikka taristu juurde. "Meie suurim mure on talvine baas. Õigemini selle puudumine. See on Eesti jalgpallis igal pool mure number üks ja ka peamisi põhjuseid, miks me ei suuda teiste maadega sammu pidada. Kaks-kolm kuud aastast ju meie noormängijad uisutavad või teevad mittejalgpallilist trenni," sõnab Reim.

Samas soovitab rekordinternatsionaal vaadata asju ka helgemast poolest. Tegelikult on ka päris palju ära tehtud, kuigi pidev pürgimus kaunimate sihtide suunas võib rääkida teistpidist juttu. "Meie enda klubi näitel on progress ikkagi selge. Kolm aastat tagasi pidasime kodumänge Sportland Arenal, meil polnud klubihoonet ega -ruume. Nüüd on need olemas ja mängime Viimsis.

Publik käib kah mängudel. Mullu teises liigas alla 50 inimese, tänavu ei jäänud palju puudu 150-st (Viimsi JK keskmine kodupublik Esiliiga B-s oli 137 inimest – O. J.). Samas pidasime just koosoleku ja tõdesime, et see number on väike ja tahaks suuremat numbrit. Ent lähiminevik läheb uusi eesmärke seades meelest."