Tartu Tammeka legend Maria Sootak (31) pani pühapäevase matšiga mängijakarjäärile punkti. Ta põhjendas lõpetamisotsust sellega, et ei nautinud enam jalgpalli mängimist.

Sootak esindas terve karjääri jooksul alates noorteklassidest Eestis ainult ühte klubi - Tammekat. Vahepeal veetis ta õpingutega seoses ühe aasta Belgias ja ühe semestri Saksamaal (ning mängis nendes riikides kooli kõrvalt ka jalgpalli), vahepeal segas teda tõsine seljavigastus, aga vähemalt korra käis ta ikkagi Eesti naiste meistriliigas Tammeka eest väljakul 17 hooaega järjest.

Klubilisest kuuluvusest palju kirjum oli universaalse Sootaki positsiooniline haare - ta tegutses nii väravavahina kui ka väljakumängijana kõikidel erinevatel positsioonidel. Viimastel aastatel võis teda näha peamiselt puurivahi rollis, aga endale kõige meelepärasemaks kohaks peab ta keskkaitset. Keskkaitsjana sai ta kirja ka ühe ametliku Eesti naiste A-koondise mängu.

Samas mõistis Sootak ka eespool mängida ja palli võrku lüüa, kuna kahel hooajal (2008, 2014) oli ta meistriliigas Tammeka parim väravakütt. Kokku osales ta karjääri jooksul Soccernet.ee arvutuste kohaselt 237 kõrgliigamängus ja lõi nendes 34 väravat.

Naudib treeneritööd rohkem kui mängimist

"Tegelikult tundsin juba selle aasta jaanuaris, et ma ei naudi enam trennitegemist, positiivseid emotsioone ei tulnud enam üldse peale. Siis mõtlesin, et ootan hooaja alguse ära, kuna ettevalmistusperiood ongi alati füüsiliselt ja vaimselt raske. Aga kui hooaeg juba käis, oli mul hästi tihti mängu ajal mõte, et see mäng võiks juba läbi saada, olenemata seisust. Ma ei nautinud üldse platsil olemist," selgitas Sootak karjääri lõpetamist Soccernet.ee-le.

"Siis mõtlesin, et kui algab suvi, ei ole enam väravas nii külm ja ma hakkan rohkem nautima. Aga kui saabus suvi ja tunne jäi ikka samaks, siis jõudsin arusaamisele, et ilmselt ei ole asi välistes faktorites, vaid minu enda sisemuses. Nautisin treeneritööd palju rohkem kui platsil rapsimist."

Jalgpallitreenerina on UEFA B litsentsi omav Sootak töötanud järjepidevalt alates 2013. aastast. Ta on olnud pea- ja abitreener või väravavahtide juhendaja erinevates Tammeka tüdrukute gruppides, peatreener on ta olnud ka klubi duubelnaiskonnas ja abitreener esindusnaiskonnas. Lisaks on ta kuulunud treeneritetiimi erinevates Eesti neidude koondistes. Treenerina plaanib Sootak jätkata veel pikki aastaid, võib-olla aastakümneid, kuna jalgpalli ta armastab. Aga mängijana otsustas ta tänavu suvel, et 2021. aasta hooaeg jääb talle viimaseks.

"Trennides kerkisid alateadvusest esile hästi paljud negatiivsed asjad. Isegi kui tegin midagi hästi, siis suutsin ainult negatiivsele keskenduda. Näris tunne, et oleksin pidanud ikkagi paremini tegutsema. Mulle ei meeldinud enam see inimene, kes ma mängides olin. Tundsin, et tiimikaaslaste suhtes oleks ebaaus jätkata. Nad väärivad inimest, kes on sada protsenti trennis sees ja motiveeritud, valmis endast kõike andma. Ma poleks suutnud hooaega lõpuni mängida, kui mul poleks olnud nii toredat hoolitsevat vinget võistkonda, kelle jaoks ma hooaja teise poole mängisin," kommenteeris Sootak.

Võistkonnale andis ta lõpetamisotsusest teada septembri alguses, pärast "Roosa jalgpalli" heategevusüritust. Kuidas tiimikaaslased Tammeka selgelt kõige kogenuma mängija teatele reageerisid? "Tollel hetkel olid nad võib-olla veidi ehmunud ja ei osanud midagi erilist öelda. Öeldi, et kahju, mõni uuris põhjust. Aga hoopis tugevamad ja ehedamad emotsioonid olid eelmisel pühapäeval, kui toimus minu viimane mäng. Inimestele jõudis kohale, et nüüd ongi kõik, ja seal oli ka pisaraid," vastas Sootak.

"Emme, me kaotasime ainult 0:6 ja ma sain tervelt 15 minutit mängida!"

Veebruaris 2003 esimest korda jalgpallitrenni läinud Sootak debüteeris naiste meistriliigas juba 2005. aastal, olles siis ise 14-aastane. Hooajal 2006 oli ta juba tiimi põhimängija.

Oma esimesest meistriliiga hooajast (2005) on tartlannal kõige paremini meeles mäng toonase meisternaiskonna Pärnu JK vastu. "Mäletan, et üritasin Andra Karpinile keha panna ja kukkusin ise pikali, nagu oleksin vastu seina jooksnud. Minu jalgpalliarmastus sellest kindlasti kinnistus, et suutsin nendest asjadest rõõmu tunda. Läksin koju ja hüüdsin: "Emme, me kaotasime ainult 0:6 ja ma sain tervelt 15 minutit mängida!" Olin nii õnnelik. Mu ema mõtles vist küll, et jumala loll inimene."

Karjääri üheks tipphetkeks peab Sootak 2012. aasta liigamängu, milles Tammekal õnnestus Pärnu JK-d 1:0 võita. Sootak tegi täismängu, ainsa värava lõi 45. minutil Silja Goroško. See kohtumine lõpetas meistriliigas Pärnu 39-mängulise kaotuseta seeria ning see jäi pärnulannade tolle hooaja ainsaks kaotuseks.

"Hingasime kogu võistkonnaga kõik 90 minutit ühte rütmi ning saavutasime midagi, mis tollel ajal oli jalgpalliüldsuse arvates võimatu," märkis Sootak. "Teine karjääri tipphetk on 2013. aastal [Venemaal Kaasanis] suveuniversiaadil käimine. See oli tulemusest olenemata väga vinge kogemus, sain seal mängida näiteks Hiina, Brasiilia ja Inglismaa poolkoondiste vastu. Ja kolmandaks tipphetkeks pean seda tunnet, kui minu käe all treeninud mängijad on kanda kinnitanud Tammeka esindusnaiskonnas ja jõudnud koondisesse."

Sümboolselt oli ka Sootaki karjääri viimaseks väravavahina sisselastud väravaks tema endise treenitava tabamus. Pühapäeval lõppes tema teekond mängijana 1:4 kaotusega Tuleviku ja Suure-Jaani Ühendnaiskonnale, kokku kaks väravat lõi võitjate kasuks Anett Joandi, kes oli kuulunud Eesti U15 koondisesse, kui Sootak oli seal abitreener.

Sootaki kinnitusel see kripeldama ei jää, et tema karjäär lõppes lähirivaalilt saadud kolmeväravalise kaotusega: "Väga harva saadakse selline Hollywoodi filmi lõpp, kus viimase mänguga võetakse tiitel või saavutatakse muud imelist. Siin on ikkagi päriselu, jalgpalli juurde käivadki kaotused ja võidud. Üks tulemus ei riku minu jaoks seda 19 aastat, mis ma olen jalgpallilt saanud."

19-aastase karjääri kokkuvõtteks ütles loo peategelane: "Ma kindlasti ei kahetse seda, et mingid otsused tegin lähtuvalt koolist ja haridusest. Mõtlen, et võib-olla oleksid asjad läinud teistmoodi, kui oleksin mingil eluperioodil natuke rohkem jalgpallile keskendunud ja proovinud saada kuskile välisklubisse mängima. Aga sinna seavad piirid teatud tervislikud piirangud, nii et võib-olla poleks sellest nii või teisiti asja saanud. Üldiselt olen ma väga rahul, et olen platsil kõik positsioonid läbi mänginud, olen väravaid löönud, väravaid tõrjunud, väravaid sisse lasknud - selles suhtes ei jäänud mul millestki puudu. Mul on olnud väga häid treenereid. Ja mul on ka üks koondisemäng kirjas."

Tammeka tähendab perekonda

Ainsa ametliku koondisemängu tegi Sootak 2014. aasta suvel Poolas, kus Eesti kaotas võõrustajatele 1:5. Sootak sekkus vahetusest 87. minutil, kui kõik väravad olid löödud. Kaks päeva varem kuulus ta põhikoosseisu mitteametlikus maavõistluses, milles Eesti A-koondis kaotas 0:5 Poola U19 koondisele.

"Ma mäletan, et selles mitteametlikus mängus tegin üsna kehva esituse. Ma ei olnud üldsegi rahul ja eeldasin, et teises kohtumises ma mingil juhul mänguaega ei saa. Aga järsku [peatreener] Keith Boanas pööras ümber ja ütles: "Soots, sina lähed mängu!" Ta pani meile kõigile hüüdnimed ja Sootak oli Soots. See lause tuli nii järsku, et olin ehmunud. Kuna mängu lõpuni jäi vähe aega, siis ma ei jõudnud üle mõelda ja arvan, et tegin väga head viis minutit. Mul õnnestus seal päris hästi taklata ja teine keskkaitsja Hannaliis Jaadla, kellega olime olnud ka klubikaaslased, kiitis mind. Selles suhtes olen oma ainukese mänguga väga rahul, et suutsin endale viie minuti jooksul vähemalt hea emotsiooni tekitada. See, et me 1:5 kaotasime, kindlasti nii tore ei ole," meenutas Sootak.

1:5 kaotas ta ka oma ainsa Eesti karikafinaali, mis toimus samuti 2014. aastal. Sootak oli skoorinud nii veerand- kui ka poolfinaalis. Esikohamängus kaotas Tammeka Pärnu JK-le avapoolaja minimaalselt, kuid jäi teisel kolmveerandtunnil 0:5 kaotusseisu, enne kui Jessika Uleksin auvärava vormistas. Sootak tegi täismängu, kuid ta ise karikafinaali oma karjääri tipphetkede hulka ei loe.

"Karikafinaali kogemus oli kindlasti vinge, aga loeb ikkagi see, kuidas sa mängid ja mis on tulemus. Ma alustasin number kümne kohal ja läksin suure palavusega kuidagi väga punasesse, siis mind liigutati keskkaitsesse," rääkis universaalne vutinaine.

Meistriliigas saavutasid Sootak ja Tammeka kuuel hooajal (2005, 2006, 2012, 2013, 2014, 2015) neljanda koha. Kuigi medalikohani ei küünditud, siis Sootakil ei tulnud mõttessegi klubi vahetada.

"Mu elu on alati olnud Tartus, välja arvatud siis, kui olen elanud välismaal, seega pole ma pidanud kuskilt teisest linnast trenni sõitma. Tammeka tähendab minu jaoks perekonda ja kõike, mis perekonnaga kaasas käib - sa ei saa seda valida, sa väga armastad seda perekonda, vahepeal ajavad need inimesed sind närvi ja sa lähed nendega tülli, aga lõppkokkuvõttes teed kõik endast oleneva, et nende jaoks olemas olla ja nende heaks asju teha nii palju kui võimalik. Sõtta läheksin nende inimestega küll. Tammeka on andnud kogu minu jalgpallihariduse, minu jaoks on Tammeka täielik jalgpalli A ja O," selgitas Sootak pikaaegse koduklubi tähendust.

Ilma Sootakita oli Tammeka jõudnud kõrgliigas osaleda ainult kahel hooajal (2003, 2004). Järgmisel aastal tuleb kolmas hooaeg. Karjääri lõpetanu aga ei kahtle, et naiskond suudab mängida edukalt ka ilma temata ja panna postide vahele piisavalt hea väravavahi.

Kuigi Tammeka on jäänud viimastel hooaegadel eelviimasele, seitsmendale kohale, siis Sootaki hinnangul pole võistkonnas aastatega 2012-2015 võrreldes taandarengut toimunud: "Naiste meistriliiga üldine tase ning üleüldse naiste ja tüdrukute jalgpallisüsteem on Eestis arenenud. Toona mängisid võib-olla meistriliigas mingid võistkonnad, kes oleksid pidanud mängima U17 liigas või madalamal tasandil. Meil endal juhtusid tollel hetkel võistkonda väga head ja natuke kogenumad mängijad, kes on hiljem jõudnud ka Florasse või PJK-sse ja koondisesse: Kristina Bannikova, Eneli Vals (Kutter), Silja Goroško, Maarja Saulep. Sirje Roops on jalgpalliliselt nii intelligentne, et ta on nüüdseks Tammekas peatreener. Viimastel aastatel on aga Tammekas pidanud vastutust kandma ja võistkonda tassima väga noored mängijad: Eva-Maria Niit, Kreete Õun, Rahel Repkin. Ma usun, et järgnevatel aastatel lähevad asjad väga palju paremaks."