Tallinna FCI Levadia ei karda pöörata parema asemel vasakule, kui algselt paika pandud teekonnal ilmneb mõni takistus. Peamine on kohale jõuda ja teha seda esimesena.

Levadia on alati olnud suur jõud, kelle esimeseks ennustamine ei nõua erilist julgust. Maarjamäelased on töökad ja ambitsioonikad ning suudavad iga hooaeg midagi pakkuda. Sageli helgib see vastu, nagu fookusesse seatud on, aga mõnikord mitte ja sellest ei piisa.

Nii läksidki eelmise hooaja lõpuga lahku Levadia ja Curro Torrese tiimi teed. Osapooled rõhutasid nii toona kui nüüd, et kui käed käisid viimast korda kokku, olid suunurgad vastastikuse austuse ja tänu märgiks suunatud ülespoole. Kokkuvõttes ju oligi Curro Torrese juhitud kolmeaastane Hispaania ajajärk Levadiale üsna edukas, sest lisaks töövõtete värskendamisele võideti ka meistritiitel ning kaks karikat.

"Me oleme väga tänulikud Currole ja tema tiimile, et nad tõid siia midagi muud, mida varem polnud olnud. See, kuidas Curro juhendas meeskonda ja kuidas ta tegutses väljaku ääres, on midagi, mis jääb alati meie südamesse," muheles Levadia tegevjuht Jevgeni Gurtšioglujants veel uue hooaja lävelgi.

Enne hispaanlaste ajajärku kuulus pukk peamiselt serblastele, aga nüüd on tagasi Eesti oma mehed. Uus peatreener Vjatšeslav Zahovaiko tegutses mullu Levadia U17 võistkonna juures, aga Premium liiga kogemust on tal Paide Linnameeskonna juhendamisest 170 kohtumise jagu ning mängijakarjäärist peaaegu kaks korda sama palju.

Just teadmised mängust on küll see, millest Levadia uuel treeneritetiimil puudust tulla ei tohiks. Abitreeneritena asusid Zahovaiko tiimi Maksim Rõtškov ja Ken Kallaste, väravavahtide treeneriks on Artur Kotenko ning füüsilise ettevalmistuse eest kannab hoolt Dmitri Kovt - terve viiene kamp kokku on aegade jooksul pidanud 1233 siinset kõrgliigamängu.

Usaldusväärne kooslus

Zahovaiko ja Rõtškov kerkisid Levadia esindusmeeskonda juhendama mulluse võiduka koostöö abil U17 võistkonnas. Sarnase ajastu meeste vahel näib olevat ühine arusaam ja nägemus mängust, mida aitab vürtsitada ja mängijatega siduda eelmise aastaga mängijakarjääri lõpetanud Kallaste. Kuna nii nemad kui Kotenko on tulnud kokku erinevate sihtide-suundade pealt, ei tohiks silmasärast ja kirest puudust tulla.

Zahovaikot tunneb juba Paide päevist üsna hästi Levadia talvine liituja Joseph Saliste, kes võttis vangerduse tüüril vastu heal meelel. Ta kinnitas, et kuuldused peatreeneri vankumatust, samas toetavast käekirjast peavad paika ning see on hoidnud meeskonnas mõnusalt töist meeleolu.

"Tal on olemas kõik omadused, mis ühel heal treeneril olema peavad. Ta suudab ennast kehtestada. Kui on vaja mõnele mängijale mingi info edasi anda, siis ta suudab seda väga hästi teha. Ta on väga tugev treeneritüüp ja karakter, mis on talle treeneritöös edu ka toonud," kirjeldas 30-aastane vasakkaitsja.

Saliste rõõmuks saab ta näpunäiteid küsida ka oma positsiooni eksperdilt - Kallastelt. Eelmise aastaga mängijakarjääri lõpetanud mehele kogunes Levadias kahe hooajaga küll vaid 18 mängu, kuid aastad A-koondises, Poola kõrgliigas, Nõmme Kaljus ja Floras on taganud rikkaliku teadmistepagasi. Ka olla Kallastel treenerile sobiv energia sees.

"Ma pean Keni väga kiitma - ta on oma tööd teinud väga-väga ambitsioonikalt! Pluss see, et ta oli vasakkaitsja, annab mulle lisaboonuse: ta aitab mind igapäevaselt trennis, kui on mingeid küsimusi positsioonivalikus või muudes kohtades, mida saaks parandada. Muidugi ei aita ta ainult mind, vaid ta on suutnud kõigele tähelepanu pöörata. Ta on ka selline mõnus jutukas ja hea lüli treeneritetiimis. Mulle on temast kui abitreenerist jäänud väga hea mulje," kinnitas Saliste.

Jälle teistmoodi talv

Mitu hooaega oli Levadia see ainus meeskond, kes põrutas uue hooaja eel lumehangede vahelt kuhugi, kus muru oli rohelisem. Sel korral jäid Türgid-Hispaaniad ära ning sihtkohaks sai mullu septembris avatud Viimsi hall. Otsuse taga peitus Gurtšioglujantsi sõnul nii kitsamaks tõmmatud eelarve, uue treeneri nägemus kui ka tahe teha taaskord midagi uut.

Asjaosalised vestsid kui ühest suust, et Viimsi hall vastas ootustele igati ning aitas hooajaks maksimaalselt valmistuda. Kergelt ehk jäi kripeldama see, et kontrollmängud peeti vaid Eestist pärit vastastega, sest mõned kokkulepped välisklubidega kukkusid ära. Gurtšioglujantsi sõnul see siiski kuidagi takistavaks ei saanud ning tehtud sai kokkuvõttes kõik, mida klubi soovis.

Mängudega tegi Levadia algust 18. jaanuaril, kui kokku saadi FC Nõmme Unitediga. Üsna põhikoosseisuväärilise valikuga alustanud Levadia võitis avapoolaja 2:0, kuid teisel poolajal ei suutnud peamiselt noored tulemusest kinni hoida ning vastane sai 2:4 peale. Teine mäng Pärnu JK Vaprusega tõi aga juba 3:2 võidu. Siis läksid ründekraanid lukku ning JK Narva Transiga lepiti 0:0 viiki. Juba suurema tähelepanu all olnud veebruarikuust võttis Levadia 4:2 võidu Tartu JK Tammeka üle ning alistus seejärel 0:1 Florale.

Esimese märgi muutustest pani maha meeskonna kapten Rasmus Peetson, kes tegutses vähemalt neis kohtumistes kaitseliini asemel selle ees. Keskväljal mängiti kohad samuti ümber ning näiteks Mark Oliver Roosnupp asjatas ääre asemel platsi südamikus. Tulevikutegija Maksimilian Skvortsov leidis end rünnaku asemel mitmel puhul - pigem sunnitult - äärekaitsest.

"Kõik tuleb ära testida! Tahaks proovida mehi eri positsioonidel ja panna nad natuke ebamugavasse tsooni," põhjendas Zahovaiko neil päevil. "Siis näeme ära, milline nende mitmekülgsus on. Ega meile ei anta ju väga palju aega! Kui mul nii palju ründavaid mängijaid on, siis kuidagi on vaja nad ju kokku panna, et see oleks ka efektiivne. Peavalu ... aga hea peavalu!"

Kahtlemata enim jäi Levadiat sellest perioodist saatma minimaalne kaotus Florale: Zahovaiko leer domineeris suuremat osa mängu, lõi teadlikult häid võimalusi - eesotsas Bubacarr Tambedouga - kuid ei suutnud viimasel puutel olla otsustav. Lõpuks karistas vastane ära 86. minuti nurgalöögist.

"Ma usun, et see info, mida mängijad tegema peavad, on ilusti kohale jõudnud," hindas Saliste. "Kui võtta kogu see 90 minutit Flora vastu, siis arvan, et see oli meie poolt ettevalmistuse kõige parem mäng. Me suutsime domineerida, me suutsime palli hoida, me suutsime päris hästi kaitsta. Kui meie energia ja mängijate koostöö on sellisel tasemel, siis ma usun, et suudame läbi terve hooaja väga head jalgpalli mängida."

On läinud, on tulnud

Võrreldes eelmise hooajaga pole Levadias peamist raskust enam kandmas Michael Schjönning-Larsen, Edgar Tur ja Til Mavretic ning lahkunud on ka põhirotatsioonis olnud Richie Musaba, Brent Lepistu, Ernest Agyiri ja Carlos Torres (laenul). Tulijate nimekiri on aga selgelt lühem, kui talvega löödi käed Saliste, Moussa Sambe, Aleksander Švedovski ja Abraham Nwankwoga. Olgu ka märgitud, et kui hooaeg on veel noor, ei saa Levadia täies mahus arvestada veidike veel taastuvate Alexandre Lopes Gomesi ja Kaua Davi ning alles sisse elava Nwankwoga.

Sellist üsna selgelt negatiivset tasakaalutust Gurtšioglujants ise pigem ei näe. "Minu arust me oleme väga hästi komplekteeritud - meil on paar uut täiendust, meil on noored. Me vaatame praegust pilti väga positiivse pilguga," rahustas ta ning lisas, et nimekiri on selleks korraks lukku löödud.

Levadia noortest rääkis positiivses võtmes ka Saliste, kui jutt läks sellele, kas midagi uues koduklubis ka üllatas. "Kui Peetsonit või Ainsalut olin hooaegade jooksul ja koondises näinud, siis ega Levadia noormängijaid mitte. Nad on juba väga heal tasemel! Eks paistab, kui palju võimalust nad nüüd Premium liigas saavad," sõnas ta kerge elevusega. "Kui peaks kedagi välja tooma, siis Maksimilian Skvortsov. Ma ei olnud teda varem niimoodi näinud ja ta on tõesti päris-päris hea tasemega."

Omamoodi valgusvihus võiks ka olla Vjatšeslav Zahovaiko poeg Tristan Zahovaiko, kes tegi samuti ettevalmistusmängudes kaasa esindusmeeskonna rivistuses. Gurtšioglujantsi sõnul on 2008. aastal sündinud keskkaitsja üsna potentsiaalikas, kuid vajab veel pisut aega.

"Tal on head füüsilised näitajad ja ta on selline pikk poiss. Praegusel hetkel on ta veel muidugi suht noor ja kogemust ei ole - ta hakkas alles eelmisel aastal saama mänguaega Esiliigas. Praegu oli ta terve aja esindusvõistkonnaga ja väga loodame, et temast saab hea keskkaitsja," kirjeldas Levadia tegevjuht.

Seda, et teinekord tuleb oma lihasele pojale käratada, peatreener ise ei pelga. "Minu poeg on loomulikut minu poeg!" naeris Vjatšeslav Zahovaiko. "Aga see ei tähenda, et ta saab mingisuguse erilise kohtlemise. Kõik on minu silmis võrdsed, kaasa arvatud tema. Kui on vaja puid alla panna, siis tuleb puid alla panna. Kui on vaja kiita, siis tuleb kiita!"

Levadia ja noored?!

Lisaks tiitlile (PS! Tipneri karikast ollakse väljas) võiks muidu palju välisjõududele toetuva Levadia eesmärgiks olla klubi püramiidi (parem) rakendamine. See, et mõni oma kasvandik jõuab Levadia tippu, on Maarjamäel olnud üliharv nähtus: viimasteks edulugudeks võiks pidada Ioan Yakolevi (sündinud 1998), Trevor Elhit (1993) ja Artur Pikka (1993).

Selle sajandi nimedest saab listiga tärni alusel liita näiteks tänase Harju JK Laagri liidri Andres Järve (2002), ringiga FC Nõmme Unitedisse jõudnud Nikita Vassiljevi (2003) ja Paide Linnameeskonda liikunud Daniel Lutsu (2004). Nad kõik kerkisid noorteklassi-aastate järel Levadia duublisse, kuid veenev läbimurre esindusse jäi tegemata. Nüüd on mingis sarnases tsoonis juba mainitud Skvortsov (2007), kes on kahe hooaja peale teeninud usaldust 27 matšis.

"Slava on teistsugune treener ja võib-olla teise nägemusega. Ma näen, et ehk annab ta rohkem mänguaega noortele. Muidugi eks me näeme, kuidas see läheb - mul on siin raske midagi öelda, sest otsuseid teeb ikka treener. Aga mul mingisugune selline sisetunne on," pakkus Gurtšioglujants.

Erilisi tujusid-tundeid kinnitas ka Saliste, kes kandis aastatel 2014-2018 Flora, 2019 Transi ja 2020-2025 Paide särki. Ta kinnitas, et ei tulnud Järvamaalt ära mingisuguse tüliga, vaid lihtsalt hing ihkas muutuse järele. Ning Levadia, kes vajas Schjönning-Larsenile väärt asendust, otsustas seda pakkuda.

"Sada protsenti väga-väga eriline tunne on uue hooaja eel! Kõik küsisid, miks ma Paidest ära läksin. Mul on siiani väga suur austus Paide vastu ja meil jäid kõik suhted väga head, aga vajasin mängijana lihtsalt uut väljakutset. Mul on hea meel, et olen saanud uue võimaluse end tõestada ja tahan anda endast parima, et meil kogu meeskonnaga läheks väga hästi," lubas ta.

Et nii läheks, tegi ta talve jooksul üsna tublisti "luuretööd". Kui vähegi aega ja mahti oli, vaatas ta eeskätt, kuidas tavaliselt peamised konkurendid - Flora, Kalju ja Paide - treeningmängudel hakkama said. "Mulle jättis see nii-öelda suur nelik väga tugeva mulje. Kalju on juurde pannud, Paide on saanud väga häid täiendusi. Ma arvan, et kuna meie omavahelised mängud on viimastel aastatel küllaltki võrdsed olnud, siis saab küsimus olema pisiasjades," käis Levadiaga tiitlijahile asuv Saliste välja.

Meeskonna staar - Joao Pedro

Kui otsida kedagi, kelle peale saab enesekindlalt näpuga näidata, siis on see Brasiilia trikiäss Joao Pedro. Mõlemal senisel enam-vähem täishooajal on ta kandnud Levadia resultatiivsuslippu pea kõrgeimal, millele lisab tummisust tema efektne ning paeluv mängustiil. Ka kinnitab Joao Pedro kvaliteeti talvel lähedal olnud üleminek.

Joao Pedro kõrval on meeskonna hingeks muidugi kapten Rasmus Peetson ja talvel lepingupikenduseni jõudnud Mihkel Ainsalu. Nende sihikindlus, vastutustunne, kompromissitus ja kvaliteet on see, millele meeskond rasketel hetkedel toetuda saab.

Kellel silm peal hoida? Victory Iboro

21-aastane keskkaitsja alustab Levadiaga oma teist hooaega ning juba esimene oli päris kihvt. Victory Iboro on küll noor ja paberil kogenematu, kuid ta esindab juba enam-vähem kõike, mis ühes suurepärases keskkaitsjas olema peaks. Ta on duellides jõuline ja konkreetne, palli vallates hoolas ja täpne ning kui vähegi varianti, panustab ka meeskonna resultatiivsusesse.

Algav hooaeg peaks tõestama, kas miski oli kuidagi juhuslik või ongi Levadial juures üks pärl, kelle väärtus on tõotatud tõusuteel. Mullused numbrid - 19 Premium liiga mängu, kaks väravat ja kolm väravasöötu - võiksid uue suurepärase esituse kenasti sisse juhatada.

Suurim küsimärk - kas sellest kõigest piisab?

Levadia talviste lahkujate nimekiri on selgelt pikem kui liitujate oma ning kui lüüa kõik nimed kokku, peaks Zahovaiko peamine valik jääma 22 mängija juurde. Kui sealt lahutada maha mõni vigastus, mida hooaja jooksul kindlasti tuleb, tundub asi ikka päris õhuke. Tõsi, sekka saab arvata mitmeid talendikaid noori.

Teisest küljest on jällegi hea, kui punt on mõnusalt hoomatav, sest nii on minutimaiaid mehi lihtsam toetada ja rõõmsana hoida. Oli ju eelmise aasta krahhis tunda kohatist motivatsioonilangust, mida suureks ja üsna kirjuks paisunud meeskonnas kontrolli alla ei saadud.

Siis läheb sõnajärg üle üleminekule Curro Torrese peatükist Vjatšeslav Zahovaiko omale. Kas kõik ideed on meeskonnale kohale jõudnud ja juba avavoorus kõlab veenev stardipauk? Üleminekumängud rääkisid pigem selle kasuks ning kui lisada juurde uue alguse elevus, peaksid esimesed kuud olema hooleta. Aga ikkagi siis, kui pikk hooaeg on poole peal ja löövad sisse need vigastused ... Eks katsumusi kindlasti tuleb.

Tallinna FCI Levadia
Peatreener: Vjatšeslav Zahovaiko
Abitreenerid: Maksim Rõtškov, Ken Kallaste
Väravavahtide treener: Artur Kotenko
Füüsilise ettevalmistuse treener: Dmitri Kovt
Füsioterapeudid: Maksim Kaho, Andrei Petrov 
Kapten: Rasmus Peetson
EJL-i stipendiaadid: Maksim Laskov, Aleksei Tšernjakov, Nikita Muravljov, Hubert Liiv, Tristan Zahovaiko, Kaarel Ruus
Eelarve: ca 1 800 000 eurot (jäänud eelmiste aastatega võrreldes samaks)
Duubelvõistkond: Tallinna FCI Levadia U21 (Esiliiga)
Koduväljak: A. Le Coq Arena / Sportland Arena (kaks mängu on U17 EM-finaalturniiri tõttu planeeritud Maarjamäe staadionile)
Meeskonna värvid: roheline ja valge
Koduleht: fcilevadia.ee
Esimene mäng: 8. märtsil kell 12.30 vs. FC Kuressaare (Sportland Arenal)

Koosseis: