"Jalgpall on maailma kõige kõvem spordiala. Väga suure osa tänapäeva noorte jaoks on jalgpalli MM suurem üritus kui olümpiamängud," sõnab valimistel debüteeriva Eesti 200 ridades Riigikokku pürgiv reklaamiärimees ja kõrtsipidaja Marek Reinaas.

• Valimisintervjuu | Riigikogu esimees Eiki Nestor: tean valemit, kuidas Eesti koondis jõuab EM-ile!
• Valimisintervjuu | Juhuslik jalgpallivaataja Jaak Madison: EKRE olukord sarnaneb Bayerni omaga

Nõnda kõlab turundusagentuuri Zavod juhi ja omaniku Reinaasi professionaalne hinnang jalgpallile kui valdkonnale. Tema isiklik side jalgpalliga on pigem pisteline, ent samas on ta juba pikki aastaid kolmandas liigas mängiva FC Hell Hunt meeskonna sponsor, sest "meile meeldib too konkreetne sõpruskond" ja "tulemused polegi tähtsad".

Kuidas žiletifirma Gillette'i esindajad Eesti kalameeste tõttu kreepsu said? Mis oli "püknilise kehaehitusega" Reinaasi trump kooli jalgpallivõistkonda esindades? Kelle võiduga lõpeb spordis konflikt uue ja vana aja spordialade vahel? Mis eristab tugitoolisporti ja tugitoolipoliitikat?

Soccernet.ee vestles Haaberstist, Põhja-Tallinnast ja Kristiinest koosnevas valimisringkonnas number 1 kandideeriva Reinaasiga Balti jaama turul asuvas Humalakoja kõrtsis, mille üheks omanikuks ta on.

Alustame erialase küsimusega reklaamiärimehele. Mis on hetkel Eesti jalgpalli kui brändi olukord?
Arvan, et sporditurunduse seisukohalt on jalgpall olnud Eestis üks edukamaid, sest nad on suutnud ehitada väga korraliku esindusstaadioni ja klubide süsteemi. Staadion omakorda on saanud toetaja nime ning koondise vormidel on logod küljes. Ma ei ole kursis, millised on täpsed sponsorsummad, aga kui mõtlen tervet Eesti sporti, siis ilmselt on jalgpall ikkagi kõige edukam.

Milline on su üldine hinnang Eesti spordis turundamise ja brändiarendusega tehtud tööle?
Sport läheb ju inimestele korda ja niikaua kui ühel eluvaldkonnal selline omadus on, ilmuvad nurga tagant välja turundus- ja reklaamiinimesed ning üritavad ree ja rongi peale pääseda. Ma ei arva, et midagi oleks hullusti, pigem vastupidi. Enamik spordialasid, mis inimesi köidavad, on ka turundajate poolt üles leitud. Ning selles valdkonnas liikuvad summad vastavad meie turu suurusele.

Sporditurundus ja -sponsorlus on kindlasti ühest küljest heategevus, aga teisalt mingisugune investeeringu tagasitootmine peab ikka asjaga kaasas ka käima. Arvan, et üldpilt sporditurunduses on päris hea ning alaliidud teevad ka korralikku tööd ega maga niisama.

Oled sa agentuuri Zavod omaniku ja juhina ise ka mingite sporti puudutavate projektidega kokku puutunud?
Zavodi kaudu pigem vähe, aga tasub ära mainida, et olen Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni president ning istunud tolle kujuteldava läbirääkimistelaua taga mitte ainult agentuuri, vaid ka spordiala esindaja positsioonilt.

Aga Zavodi puhul tuleb ka paar ägedat lugu meelde. Esmalt aastast 1993. Mingil põhjusel kõik minu ägedad lood kipuvad sinnakanti jääma! Meil oli tööl kanadalane Michael Monita ja ta juhtis projekti Gillette, kes teeb üle maailma väga paljude sportlastega koostööd. Gillette palus järele uurida, mis on Eesti kõige populaarsem spordiala.

Kanadalane läks ja hakkas uurima, millises spordialaliidus on kõige rohkem liikmeid, mis ju mõnes mõttes loogiline. Internet toona veel niivõrd arenenud ei olnud ja uurimistöö võttis tal ikka tublisti aega. Ja jõudis Gillette'i jaoks täiesti põrutava tulemuseni, mis vaesed börsifirmainimesed peaaegu toolilt pühkis. Nimelt teatas Michael, et Eesti kõige populaarsem spordiala on kalapüük.

Kuna toona sai kalapüügilube ainult läbi mingi sektsiooni, siis oligi seal 50 000 või 100 000 liiget. Gillette ikkagi arvas, et võib-olla pole hea oma brändi kalapüügiga siduda. Aga eks aja jooksul ole neid juhtumeid, kus brändidele tuleb leida Eestis sobiv turundusvõimalus, ikka kogunenud.

Millal sa ise viimati jalgpalli mängisid?
Umbes viis aastat tagasi ja see lõppes ühe päris korraliku vigastusega.

Nii?
Olime sõpradega Saaremaal. Polnud midagi teha, veeretasime palli välja ja togisime seda. Ega sel päeval saanudki väga aru, et midagi juhtus, aga järgmisel päeval oli põlve olukord päris kehv.

Aga noorpõlves mängisin vutti usinalt ja kuulusin isegi kooli võistkonda, mis oli minu püknilise kehaehituse juures päris korralik saavutus. Aga kuna ma tegin kõike ületamatu kirega, siis olles palliga hoo sisse võtnud, oli mind väga keeruline peatada!

Aga kui sageli sa jalgpalli vaatad?
Üldjuhul Eesti koondise mänge, vahel olen isegi kohapeal käinud. Ning Meistrite liiga pole mulle ka päris võõras teema.

Aga kui sul sellist paadunud jalgpallihuvi pole, siis miks sa toetad kolmanda liiga põhjapiirkonnas mängivat klubi FC Hell Hunt? Mis see sulle annab, sest vaevalt kolmandas liigas mängiv vutiklubi õigustab reklaamiväljundina (Reinaas on samanimelise kõrtsi omanik – O. J.) sinna tehtud investeeringuid?
See on õige, et FC Hell Hunt on mu absoluutne lemmikklubi. Ja oot-oot-oot! Kõik on ikka arengus ning Manchester United oli ka kunagi väike jalgpalliklubi!

Mille nimi oli Newton Heath ja mis kandis rohelise-kollasekirjuid vorme!
Novot. Iga asi peab kuskilt alguse saama ja FC Hell Hundil on viimasel ajal väga hästi läinud, sest 2016. ja 2017. aastal saavutas ta III liiga põhja tsoonis teise koha. Ma ei mataks maha lootust, et FC Hell Hunt jõuab kunagi sama kaugele kui Manchester United või FC Flora!

Aga miks ma sellega mässan? FC Hell Hunt on sõpruskonna klubi. Päris nii vist öelda ei saa, et sinna pääseb ainult tutvuste kaudu, aga peaaegu küll nii, et sõber kutsub sõbra. Klubi alustas 2001. aastal ja peaaegu kohe sai Hell Hunt nimesponsoriks. Meie leping on ülimalt konfidentsiaalne ja sinna kirja pandud numbrid üüratud (muigab), aga tõsi on, et me ei oota sellest projektist suurt turunduslikku kasu, vaid meile meeldib too konkreetne sõpruskond. Ja mis seal pattu salata – Hella Hundi kõrtsi tegevjuht kuulub kah meeskonda.

Mitut mängu eelmisel hooajal vaatamas käisid?
Paraku ei olnud seda võimalust.

Siis jäid sul ju nägemata vägevad matšid, kus 10:3 alistati JK Retro ja 8:0 Nõmme Kalju III meeskond?
Need jäid nägemata tõesti. Aga ega mängude tulemused olegi tähtsad. Kuid et sõpruskond tähistab oma suurejoonelisi võite Hellas Hundis, kus ma ikka päris sageli viibin, siis sealt saan ka teada, kui on jälle mingi tähtis ja võimas võit saavutatud.

FC Hell Hunt ja jalgpalli meistrivõistluste kolmas liiga on harrastusspordi tasand, kus mudel peakski ju välja nägema selline, et moodustus seltskond või sõpruskond, kes leiab oma tegevusele toetaja, kellele nende tegevus korda läheb.
Kas Eesti harrastusspordimudel ei olegi siis selline?

Ta on, aga kas ta ei peaks olema laiem?
Sõltub, kuidas kellelgi on elus läinud ja kas tal on sõpru-tuttavaid, kellel on võimalik toetada nii, et investeeringu tagasiteenimine oleks täiesti mõttetu küsimus. Minu jaoks on oluline, et meil on äge jalgpallimeeskond, kes tunneb oma tegevusest rõõmu ja oskab lisaks heale jalgpallimängule vahel ka pidutseda.

Korra oli juba pokkerist juttu, räägimegi nüüd veidi sellest. Oled alates 2010. aastast Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni president, mille järgi järeldan, et suhtud spordimaailma pigem liberaalselt, sest vaata, kust otsast tahad, aga pokkeri spordiks liigitamine spordikonservativismiga kokku ei käi.
Natuke eksid, sest Rahvusvaheline Pokkeriföderatsioon (IFMP), kuhu kuulub ka ETPF, on alates 2017. aasta sügisest vaatlejaliige maailma spordialaliitude föderatsioonis (SportAccord), mis tähendab, et meid tunnustati ametlikult spordialana.

Olgu lisatud, et SportAccordi vaatlejaliikmeks saamine on esimene samm pikal teel pälvimaks Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) tunnustust, mis tekitas teoreetilise võimaluse olümpiakavva pääsemisel, kuigi siiani pole ükski mõttesport sinna jõudnud. Näiteks male esitas enda kandidatuuri ühekordseks kaasamiseks 2024. aasta Pariisi suveolümpiamängude kavva, aga ROK eelistas ronimist, surfi, rulasõitu ja breiktantsu. Lisaks olgu öeldud, et IFMP on vaatlejaliige Maailma Mõttespordiliidus, mille viiest püsiliikmest kaks – male ja bridž – on Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt ametlikult tunnustatud.

Muuseas, ühtlasi kätkeb see endas kohustust jälgida Rahvusvahelise Antidopinguagentuuri (WADA) reegleid, mis osade pokkerimängijate jaoks kahtlemata keeruline! (pugiseb naerda) Aga tähtis on aru saada, mis on turniiripokker ja mis on tavaline pokker. Võistlusformaadi jaoks on välja töötatud versioon, kus õnnel puudub igasugune osakaal, sest kõik mängijad mängivad samal ajal samade kaartidega. See on puhas oskusmäng ja teadmiste jõukatsumine.

Aga pokker on ikkagi uue aja sport ja esile tõusnud hiljuti, nagu rulasõit, BMX-jalgratas, lumelauasõit või freestyle-suusatamine. Spordimaailmas eksisteerib selge konflikt uue ja vana aja tegijate vahel. Mida sa ühe uue aja spordiala Eesti alaliidu presidendina arvad, kas sel konfliktil on üldse ootust maheneda või peab see lõppema revolutsiooniga?
Ma ei tea, millega see kõik lõpeb, aga tõsi on, et spordiala väärtuse maine mõttes määrab mitte sellega tegelejate hulk, vaid pealtvaatajate arv. Mis omakorda on suuresti tänu televisioonile viinud meid olukorda, kus spordialad, mida on telekast äge vaadata, omavad loomulikult suuremat elujõudu kui need, mida pole äge vaadata ja mida seetõttu seal ka ei näidata. Seal pole ei raha ega pealtvaatajaid.

See on paratamatu areng. Muuseas, olen ise kunagi maadlust teinud, aga no ei ole äge vaadata, kuidas suured mehed teineteist rinnakarvadest sakutavad!

Spordimaailmas peab olema valmis ka ootamatusteks, sest see, kuhu mingi spordiala kümne aasta perspektiivis jõuab, on kohati ettearvamatu. 2010. aastal kirjutasid sa pokkeriföderatsiooni presidendina, et "usun, et pokker on end lõplikult spordialade nimekirja raiunud, kui Nike ja Adidas disainivad esimesed ergonoomiliselt sobivad spetsiaalselt pokkeri jaoks mõeldud tumedad prillid ning kapuutsiga jaki, millesse on integreeritud iPodi mängija ning kõrvaklapid". Aga iPodist pole nüüd üheksa aastat hiljem enam mõtet rääkida.
Aga jutu mõte on ju sama. Kui spordiala on telekast äge vaadata, siis leiavad maailma suured spordifirmad, et peaksid seda toetama ja panevad raha alla. Koostöös tolle spordialaga jõutakse olukorda, kus populaarsus tõuseb. Kui vaadata telekast pokkeriturniire, siis põhiliselt näeme kapuutsiga jakke ja tumedaid prille, järelikult tuleb sinna peale võimalikult suur logo panna!

Eesti 200 puhul ei saa mööda küsimusest, et miks nemad? Sa oled poliitikas värske tulija. Miks otsustasid Eesti 200, mitte mõne vanema erakonna kasuks?
Ma ei ütleks, et olen värske tulija. Olen poliitikaga tegelenud vähemalt 20 aastat, eelkõige vaatlejana tugitoolist. Ning tugitoolipoliitika on peaaegu sama põnev kui tugitoolisport. Ühel hetkel sain aru, et kui spordis ollakse esmalt kõva atleet ja maandutakse siis tugitooli, siis poliitikas peab see areng olema teistpidi. Esmalt oled kõva tugitoolipoliitik ja siis tõused püsti ning lähed ise toimetama! Tundsin, et on minu kord.

Ja miks Eesti 200? Kui tugitoolist püsti tõusin, siis siirdusin nende kontori ukse taha ja koputasin. Uks tehti ilusti lahti. Minu jaoks on ülioluline, et meie erakonna 125 kandidaadi seas on ainult üks poliitik (Margus Tsahkna – O. J.). Kõik ülejäänud on uued tulijad või tuntud spetsialistid. See, et Eesti 200 on uus jõud, on minu jaoks väga tähtis.

Eesti jalgpallil on poliitilisele otsustusprotsessile üks selge ootus, mille alaliidu president Aivar Pohlak ka hiljuti Soccernet.ee-le välja ütles – pole õiglane, et jalgpallitaristu rajamisel eeldatakse jalgpalliliidult (kaas)finantseeringut, kui teiste populaarsemate spordialade puhul see nii ei ole. Kas kirjeldatud olukord on ebaõiglane?
Jään vastuse võlgu. Ma ei oska vastata, sest see käib üle minu pädevuse.

Aga mul on hea meel, et staadionid on olemas. Kui mälu ei peta, siis A. le Coq Arena ehitusele pani siiski linn õla alla. Samuti on olemas rahvusvaheliste alaliitude toetused. Peaasi, et staadionid saaksid ehitatud.

* * *

Soccernet.ee valimisintervjuud jätkuvad pühapäeval, kui vestleme Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederiga.