Hiljuti lõppenud Granatkini memoriaalil Eesti U-19 koondise kõigi kolme tabamuse eest hoolitsenud Andre Järva esilekerkimist ei saa kindlasti pidada juhuslikuks ja seda tõestavad ka mitmed testimised Juventuse, Milano Interi ning Sampdoria järelkasvumeeskondades.

Põgusa sissejuhatuse jätkuks tasub kindlasti ka tõdeda, et mainitud tähised võinuks hoopis olemata olla, kui 17-aastast Järvat ei oleks noorena jalgpalli juurde juhatanud tema vanavanaisa.

Fakti teeb sedavõrd märkimisväärseks asjaolu, et Järva vanavanaisa näol on tegu legendaarse vutitreeneri Uno Piiriga. Jah, justnimelt Eesti koondise esimene taasiseseisvumisjärgne peatreener oligi see, kes Järvale maailma populaarseimat spordiala tutvustas: "Tänu temale [Uno Piirile] hakkasingi jalgpalli mängima ning tema viis mind esimest korda vutitrenni. Sealt see algaski – poleks teda olnud, ei mängiks ma võibolla üldse praegu jalgpalli."

Alates esimesest trennist on Piir Eesti noortekoondislase tegemistel pidevalt silma peal hoidnud ning selle käigus Järvale ka hulgaliselt nõuandeid jaganud. Arusaadavalt hindab 84-aastase vutitreeneri panust ka Järva ise ning noormehe enda sõnul on Piiri mõju tema jalgpalluriks kujunemisele raske üle hinnata: "Enne ja pärast igat mängu ta ikka küsib, kuidas mul läks ja mis ma paremini teha võiks. Aeg-ajalt käib ta koha peal ka vaatamas."

SC Reali kasvandik jätkab, et vanavanaisa arvukate soovituste seast on raske midagi eraldi välja tuua, kuid kindlasti on legendaarne vutitreener õpetanud talle armastust mängu vastu: "Raske midagi konkreetset välja tuua, sest tõesti on ta mulle palju õpetanud. Aga peamine on ehk see, et tuleb jalgpalli nautida ja sellest tõelist rõõmu tunda – muidu ei saa mängida!"

Jätkates Järvat mõjutanud treeneritega, tuleks ilmselt järgmiseks mainida Aivar Tiidust, kelle käe alla SC Reali ründaja 2006. aastal Operi Jalgpallikoolist liikus. SC Reali ridades pallis Järva aasta vanemate seas ning sellist kogemust üheskoos Tiiduse intensiivsete trennidega peab noormees enda arengus väga oluliseks. "Väga hea treener oli Tiidus - aasta vanemate seas pallimine ja intensiivsed trennid on kindlasti aidanud mul mängijana areneda."

Tormiline 2012. aasta

Sellise arenguviisi esimesi magusamaid vilju noppis Järva 2012. aastal, kui noorteklassist välja kasvades debüteeris edurivimees juba 15-aastaselt esiliigas FC Puuma ridades. Tolles klubis sai noormees esimese hooaja kohta vägagi korralikult hakkama ning seda tõestas ka arvukas mänguaeg. Sealjuures oli Puuma üheks juhendajaks Järvale juba eelnevalt tuttav Tiidus, kelle kõrval tegutses Dmitri Krasilnikov. "Enda arust sain täitsa okeilt hakkama, kuid arvan, et kui Tiidust poleks olnud, siis poleks nii palju mänguaega saanud. Aga kuna olin tema õpilane, siis usaldas mind."

"2012 oli päris edukas jah, sest lisaks esiliigas debüteerimisele võitsime samal aastal Nõmme Kalju U-17 meeskonnaga eliitiliiga ka ära. Siin pean samuti Tiidust tänama, kellelt Kalju mõnda mängijat palus ning ta otsustas taas mind usaldada."

Veelgi enam, samal aastal saavutas Järva üheskoos U-17 koondisega märkimisväärseid tulemusi ka rahvusvahelisel areenil. Nimelt alistati maikuus hakatuseks Itaalia eakaaslased 1:0 ning novembris kindlustati esimese Eesti U-17 meeskonnana pääs EM-valikturniiri eliitringi.

1996. sünniaastaga noortekoondise üheks edu pandiks peab Järva head meeskonnavaimu: "Oleme meeskonnana väga head, kõik hoiavad kokku ja aura on meeskonnas suurepärane. Kõik on omavahel sõbrad ning toetavad üksteist. Ja muidugi oli ka Lars Hopp treenerina väga hea."

Sellega ei olnud Järva saavutused tormilisel 2012. aastal aga üldsegi lõppenud ning kogu eelmainitu krooniks pääses Järva sügisel veel ka testimisele Itaaliasse. "Tiidus tutvus Avetisiga (Harutjunjan, Ararat TTÜ eestvedaja - R.R) ning Ararati kaudu tekkis ühe akadeemiaga kontakt Itaalias. Seejärel soovitati mind sinna ning olingi Itaalias paar päeva ja mängisin ka Albinoleffe eest sõpruskohtumise Milani vastu. Läks päris hästi ja öeldi, et võetakse mind vastu. Oktoobri lõpus läksin juba perega koos ja allkirjastasime paberid ning sinna ma jäingi."

Akadeemia, millega Järva lepingu sõlmis, kandis nime ITARM. Itaalias paikneva ITARMi akadeemia näol on tegu väikese akadeemiaga, mida veab armeenlane - peamiselt keskendutakse seal just mängija individuaalsele arengule ning lisaks pakub ITARM oma mängijatele arvukate sidemete kaudu mitmeid testimisvõimalusi suurtes klubides.

"Nädalas oli neli jalgpallitrenni, kaks korda jõusaal ning pühapäev oli vaba päev. Trennides tegime põhiliselt tehnikat ja natuke jõudu ka. Akadeemia miinuseks oli mängupraktika puudus, kuna akadeemia ise liigat ei mängi. Ütleme nii, et see oli individuaalne akadeemia, mille eesmärk oligi mängijate personaalne ettevalmistus. Ega meid seal palju ei olnud - kokku oli mängijaid kuus, kellest viis välismaalased. Lisaks minule veel üks lätlane, moskvalane, kaks armeenlast ja kohalik itaallane. Treeningprotsess ja armeenlasest treener olid muidu väga head," iseloomustab akadeemiat Järva ise.

Samas tõdeb noormees, et päevad läbi jalgpall siiski elu ei täitnud ning suures osas elati nagu tavalised koolipoisid. "Tavaline päev oligi, et ärkad, lähed kooli - kool kestis neli tundi ainult – tulid koju, sõid ja läksid trenni. Elasime korteris kõik koos ja käisime koolis. Kusjuures see ei olnud mingi eriline kool, vaid täitsa tavaline Itaalia kool. Esmaspäevast laupäevani käisime koolis - tegu oli ametikooliga ja mul oleks teoreetiliselt olnud võimalus elektrikuks hakata," tõdeb Järva kerge muigega.

SC Reali kasvandik jätkab, et Itaalia keele sai tema ajapikku küll üpris selgeks, kuid kõikidel akadeemiakaaslastel sedavõrd kergesti ei läinud: "Korteris oli põhikeeleks ikkagi vene keel ja itaallane õppiski lõpuks hoopis vene keele ära!"

Kokkupuude Juventuse esindusmeeskonnaga

Akadeemia heade sidemete kaudu saigi Järva end peagi ka suurtemates klubides proovile panna - järjepanu käis noormees testimistel Juventuses, Interis ja Sampdorias: "Juventuses oli väga äge, ega igaüks ei käi seal. Baas oli selline, kus esindusmeeskond, duubel ja kõik noored tegid kõik ühes kohas trenni, aga see oli siis pooleks jagatud, et ühel pool oli esindus ning teisel pool duubel ja noored. Trennid olid kohati samal ajal, nii et nägin kõiki esinduse mehi ka – kuidas nad autodega trenni sõitsid ja sadakond inimest väravate juures neilt autogramme küsisid."

"Juventuses oli näiteks esimesel päeval tehnikatrenn ja duubli treener ütles, et väga hea tehnika mul. Samas mängu sees ütles ta, et paremini hakkama saamiseks peaks ma kindlasti taktikalist poolt arendama. Aga eks mul seda oli raske õppida ka, sest akadeemias tegime ainult tehnikat ja ega meie arvu juures ei saanudki seal taktikat väga teha."

"Samas kui võrrelda Juventust ja Interit, siis Juventus on ikka oluliselt nõrgem. Näiteks Inter oli minu vanustes (1996. sünniaasta) meister ja hooaja lõpuks polnud neil ühtegi kaotust. Juventuse puhul oli ka seda pisut näha, et oma noorteakadeemia arendamise asemel panustatakse pigem mängijate sisseostmisele."

"Inter oli neist kolmest kõige tugevam kindlasti jah. Samas sain ma Sampdorias duubliga trenni teha ning ka seal oli ka päris hea tase. Usun, et Sampdoria ja Juventuse noored peaksid üpris samal tasemel olema," tõdeb Järva, kes lisab, et testiperioodid nendes klubides kestsid ligi nädala.

ITARMi akadeemia pankrott ja uute huviliste esilekerkimine

Suvel läks aga Itaalia jalgpall pausile ning sellega seoses saadeti kodumaale puhkama ka Järva, kes Eestis olles liikus laenule Esiliiga B-s pallivasse Ararat TTÜ meeskonda. "Ararati tulin jah algul laenule ning siis juuli lõpus pidin Itaaliasse naasma ja minema Serie B meeskonna Pescara juurde testimisele. Mingi hetk aga selgus, et ITARM pandi finantspõhjustel kinni ning antud testimine seega sinnapaika paraku jäigi."

Järvale oli taoline asjade käik seda kurioossem, et noormehe leping Itaalias pidi algselt kestma 2015. aastani. "Selle pankrotiga leping muidugi katkes jah. Mängijana on raske öelda, mis need finantsraskused põhjustas, aga arvan, et juba siis kui mind puhkama saadeti, oli seal pankrotioht. Ma muidugi lootsin tagasi minna, aga noh paraku läks nii. Nüüd kuulun kuni 31. jaanuarini Araratile, pärast seda olen nii-öelda vaba agent."

Sellega seoses on Järva ka juba mitme klubi silmapiiril ning kuigi noormees konkreetsete klubide nimesid avalikustada ei soovi, siis mainib ta, et huvi on nii kodusest Premium Liigast kui ka välismaalt. Välismaa klubide puhul lisab noormees, et tegu on Itaalia ja Venemaa kõrgliigaklubide järelkasvumeeskondadega.

Sealjuures jätkab Järva, et oma osa mängib siin ka hiljutine Granatkini mälestusturniir. Nimelt on kontaktid Venemaa klubidega tekkinud just pärast säravaid esitusi idanaabrite juures ning ka kodumaine huvi ründaja teenete vastu on seejärel oluliselt intensiivsem.

Lõpetuseks tõdeb enda vanuse kohta üpriski värvika CV-ga Järva, et tema senise jalgpalluri teekonna eredaimad emotsioonid pärinevadki just tollelt Granatkini memoriaalilt: "Usun, et kõige mälestusväärsem ongi see Venemaa mäng. Lüüa Venemaale nende enda kodus ära on ikka väga kihvt ja eriti huvitav oli see, et ka kõik fännid plaksutasid selle tabamuse peale!"

Siinkohal olekski ehk paslik nautida Järva kauneid väravaid Granatkini memoriaalil (nende hulgas ka tabamus Venemaa võrku):

ANDRE JÄRVA

Sünniaeg: 21.11.1996 (17)
Positsioon: Ründaja
Pikkus: 185 cm
Jalg: Parem

Senine karjäär:

2013 Tallinna FC Ararat TTÜ (Esiliiga B) 21/16
2012 FC Puuma (Esiliiga) 25/7
2012 Nõmme Kalju (U-17 eliitliiga) 8/12
2006-2011 SC Real (95) 54/36

Eesti U-19 koondis 5/3
Eesti U-17 koondis 12/-
Eesti U-16 koondis 3/-
Eesti U-15 koondis 17/6