2009. aastal tegi Real Madrid oma selle sajandi ühe ootamatuima ostu: West Hamilt - ehk Inglismaa tabelikeskmikult - laenati kahe miljoni euro eest omale Julien Faubert. Üleminek üllatas isegi prantslast ennast, kes alguses ei suutnud olukorda väga uskuda.

Samas tegemist oli jaanuarikuu viimase päevaga ja seega oli üleminekuaken sulgumas. Ei ole ju väga uudne see olukord, et mõni tippklubi otsustab viimasel hetkel mõne nii-öelda paanikaostu teha ning parimat loota. Kui näiteks Manchester Unitedil pigem vedas Odion Ighaloga, siis Madridi kuninglikul tiimil ja peatreener Juande Ramosil nii hästi ei läinud. Faubertil olid omad head küljed olemas, kuid platsile jõudis ta poole aastaga vaid kahel korral. Lisaks sellele jäi poolkaitsja silma näiteks trennist puudumisega (kuna ta arvas, et trenni pole) ning pingil magamisega.

Hiljuti intervjueeris teda The Athletic ning jutu käigus selgus, et ka Faubert arvas esialgu, et tegu on naljaga: "Olime parasjagu tiimibussiga sõitmas Upton Parki suunas, kui mulle helistas üks prantslane Realist. Ta ütles mulle, et töötab Real Madridis ning et ta peab minuga rääkima. Ma ütlesin talle, et pean keskenduma tähtsale mängule ning et mul pole aega tegeleda sellise pa**ga. Peale seda lülitasin telefoni välja. Kui ma peale mängu uuesti telefoni vaatasin oli mulle jäetud 50 kirja kõneposti ning saadetud 30 sõnumit. Siis sain aru, et asi on tõsine."

"Ma olin segaduses, kuid samas õnnelik - tegu oli ju Real Madridiga. Kui sain aru, et kõik on päris, hakkasin palvetama, et asi läbi läheks. Nad tahtsid algselt Antonio Valenciat, kuid ta läks Manchester Unitedisse ning mina olin teine valik. Kui asi lõpuks ametlikuks sai ja ma läksin West Hamist oma asju võtma, hakkasid mõned tiimikaaslased naerma. Mäletan, et Mark Noble ignoreeris mind ja kui ma lõpuks küsisin temalt, et mis viga on, siis ta ütles, et kuna ma olen Real Madridi mängija, olen ma temast ka kõrgemal. Igatahes sai meil palju nalja."

Nagu eelnevalt mainitud, siis Faubertil pool aastat Ibeeria poolsaarel väga hästi ei kulgenud. Pealkirjadesse jõudis ta tänu sellele, et jäi pingil olles "magama", kuid mehe enda sõnul ta lihtsalt mõtles: "Kui ma istusin pingil ja panin oma silmad 30 sekundiks kinni, siis arvasid nad (ajakirjanikud - O.K.) kohe, et ma olin vihane ja kirjutasid, et ma magan. Hiljem soovitas [klubi] president mul olla ettevaatlik, kuna fotograafid ja kaamerad on kõikjal. Võin öelda, et õppisin palju selle ajaga."