Paide Linnameeskonna peatreener Vjatšeslav Zahovaiko tõdes pärast Konverentsiliiga esimese eelringi kordusmängus Wroclawi Slaskilt saadud 0:2 kaotust ja konkurentsist langemist, et häbisse ei jäädud ja koju tullakse sirge seljaga.

Avakohtumise 1:2 kaotanud Paide püsis mängus sees 41. minutini, kui Slask sai kirja pinged maandanud värava, mis andis neile kokkuvõttes turvalise kaheväravalise edu.

"Esimene poolaeg oli väga raske. Episoodiliselt olime küll mängus sees, aga suures plaanis läks see poolaeg siiski Slaskile. Meil oli päris raske nende pakutud tempoga kohaneda. See värav poolaja lõpus jääb kripeldama, sest kui oleksime vaheajani ära kannatanud, jäänuks intriigi-seisund püsima.

Riietusruumivärav võib mõjuda laastavalt, aga saime 15 minutit puhata, tegime mõned korrektuurid ja tõime värskeid jalgu platsile ning saime siis üha paremini mängu sisse. Kahjuks jäin järgmiste vahetustega natuke hiljaks ja vastane lõi teise värava.

Esimesel poolajal 0:0 püsis, järelikult plaan toimis. Kahju poistest, sest vastaste 1:0 värav rikkus plaani ära. Plaan oli lihtne – esimene poolaeg ära seista ja ellu jääda ning teisel panga peale minna. Tõsi, panga peale minemise ajaks olid meie jõuvarud juba päris napid," rääkis Zahovaiko Soccernet.ee-le pool tundi pärast lõpuvilet.

"Mul ei ole poistele ühtegi halba sõna öelda. Nautisin mängu täiega, sest nägin, kuidas võistkond võitles. Iga mees andis endast kõik, et tulemus saada. Näod riietusruumis pärast lõpuvilet ja kehakeel kinnitasid seda. Aga spordimeestena tuleb vastast tunnustada – nad olid heast klassist meeskond. Samas pole meil midagi häbeneda, andsime kaks korralikku lahingut.

Eraldi teema oli staadionil valitsenud atmosfäär. Meie meeskonna jaoks oli see esmakordnekogemus mängida nii suure publiku ees. Tundsin end vahepeal abitus olekus nagu kaldale uhutud vaal, sest tahtsin meeskonda juhendada, aga polnud lootustki, et nad mu juttu kuuleksid. Aga see oli kihvt.

Emotsioon on vaja kaasa võtta ja mängud enda kasuks pöörata. Lahkume Wroclawist sirge seljaga, sest ei saa öelda, et Eesti jalgpall häbisse jäi. Kahe mängu kokkuvõttes tahaks öelda, et kui saaks igal nädalavahetusel selliseid mänge, siis tõuseks mängijate tase ja üldine kvaliteet. Teadmine, et suudame sel tasemel tegutseda, on meestele jõuda sisendav," lausus Zahovaiko.

Põhikoosseisus tehtud muudatusi, mis polnud sunnitud (Hindrek Ojamaa asemel äärel Deabeas ja Karl Mööli asemel keskväljal Sergei Mošnikov), selgitas Paide peatreener nii: "Meil oli plaan palliga ohtlikum olla. Kui võrrelda Karli ja Sergeid, siis joonistuvad välja ühel puudujäägid kaitse- ja teisel ründefaasis. Plaan oli, et Sergei abil saame Slaskile rohkem haiget teha. Edgar alustas äärekaitses kiiruse tõttu. Deabeas ja Mošnikov andsid endast parima, aga poolaja edenedes läks nende liikumine üha raskemaks. Aga see oli ka üks osa plaanist, et tulevad värsked jalad."

Ründaja Henri Anier jäi üpris isoleerituks, sest pidi enamasti rügama üksi ja panustas kõvasti ka kaitsetöösse. "Anier mängis ju üksi kolme kaitsja vastu ning rügas meeletult palju kaitsefaasis. Endise ründajana saan öelda, et see pole kõige meeldivam, sest kui seal pingutad, siis rünnakupoolele tahes tahtmata maksad lõivu. Energia läheb ju mujale. Olen Henri panusega kindlasti rahul," märkis Zahovaiko.