Seiskunud kellade vaikuses (0)
Teisipäeva varajastel hommikutundidel vapustas maailma Kolumbias toimunud lennukatastroof, milles kaotasid elu 71 inimest, teiste hulgas peaaegu kõik Brasiilia kõrgliigaklubi Chapecoense jalgpallurid. Paraku on ajalool ette näidata ka varasemast taoliseid õudseid sündmuseid.
Sotsiaalmeediaajastu on meieni toonud videod ja kirjutised Euroopas seni vähetuntud klubi ja mängijate triumfidest, isiklikest momentidest ning viimastest hetkedest, mis on tragöödia muutnud isiklikuks ning valusaks. Esmaspäeva öösel langes kaotuse osaliseks kogu jalgpallimaailm ning ühes Kolumbia tragöödia ohvrite mälestamisega on paslik meenutada kahte suurt meeskonda, kes sarnase katastroofi tagajärjel purunesid.
On seletamatu, kuidas üks hetk võib mitmete sündmuste kokkulangemise tulemusena inimelusid mõjutada. Kui palju tuhandeid tunde kulub treeningväljakutel, akadeemiates, klubide tagatubades, mängudel ning taktikalaua taga – et haihtuda minevikku, kaduda nii, nagu poleks neid iial olnudki. Sellistel hetkedel unustame jalgpalli tähtsuse ning mõtleme tähtsamatele asjadele elus, selles elunatukeses, mis võib niivõrd ootamatult katkeda.
Kui jalavigastusega võidelnud Valentino Mazzola poleks Itaalia koondise eest 1949. aasta veebruaris Portugali vastu väljakule jooksnud, poleks ta iial kohtunud Benfica kapteni Fransisco Ferreiraga, kes palus Mazzolal ja Torinol osaleda tema lahkumismängus kaks kuud hiljem. Kui Torino oleks enne matši Benfica vastu toimunud liigakohtumises Milano Interile kaotanud, poleks meeskond kokkuleppe kohaselt Lissaboni lennanud, vaid jäänud Itaaliasse, et keskenduda Serie A tiitli kaitsmisele. Kui ootamatu paduvihm ja Torinost idas oleva Superga mäe endasse mähkinud mustad pilved oleks seda teinud vaid päev varem või hiljem, poleks Lissabonist naasnud Grande Torino meeskonna lennuki piloot kümne kilomeetri kaugusel lennujaamast segadusse sattunud.
Mazzola ja Ferreira tutvusid Itaalia võidumängus, Torino viigistas Interiga ning sõitis Lissaboni, 4. mail oli kohutav ilm ning Grande Torinot koju kandnud lennuk plahvatas pärast mäetipus olnud Superga kiriku kivise vundamendiseina tabamist. Pea viimased kümme aastat Itaalia jalgpalli valitsenud meeskond kadus silmapilkselt, jättes maha tühimiku, mida pole täita suudetud siiani.
Ühena esimestest jõudis vrakini Itaalia koondise 1934. ning 1938. aastal maailmameistriks viinud Vittorio Pozzo, kes oli peatreeneriameti maha pannud vaid aasta varem ning töötas nüüd jalgpalliajakirjanikuna. Pozzole omistati raskeimatest ülesannetest kõige raskem, tuvastada nii palju hukkunuid kui võimalik. Lisaks 18 hukkunud mängijale, kellest peaaegu kõik olid Pozzo käe all Itaalia koondises mänginud, kaotasid elu ka kolm Pozzo ajakirjanikust kolleegi.
Murtud Pozzo kõndis tundide kaupa sündmuspaigal ringi, samal ajal, kui kümned šokis inimesed temalt küsisid: "Aga Valentino? Kus on Valentino?" Torino kapten Mazzola oli enne matši Benfica vastu olnud haige ning et Torino oli pärast viiki lähima jälitaja Interi vastu järjekordse tiitli sisuliselt kindlustanud, vihjas ta kohalikele ajakirjanikele enne lendu Lissaboni, et võib haiguse väljaravimise eesmärgil mõneks päevaks sooja Lissaboni või Barcelonasse jääda. Paanilised telefonikõned Portugali ja Hispaaniasse ei kandnud vilja. Pozzo oli rusudest leidnud Mazzola pooleldi põlenud passi.
Valentino Mazzola oli Grande Torino kapten, hing ja dirigent. Teda peetakse senini üheks Itaalia kõigi aegade parimaks jalgpalluriks ning ilmselt oli Mazzola esimene, kes mängis number 10 koha peal nii, nagu me seda tänapäeval näeme. Suurepärase löögijalaga, tehnikaga ning väljakunägemisega Mazzola ei olnud väga pikk, kuid tema ootamatult hea hüppevõime oli kaitsjatele sageli takistamatuks. Tema ümber olnud meeskond oli hiilgav.
Torino president Ferrucio Novo oli visionäär, kes rajas Itaaliasse skautimisvõrgustiku ning palkas abikäteks oma ala asjatundjad. Koos ungarlasest peatreeneri Ernest Erbsteiniga ühendati inglase Herbert Chapmani poolt välja töötatud WM-formatsioon (mis Torino puhul oli ehtne 3-4-3, kus neli poolkaitsjat moodustasid keskväljal ruudu – il sistema) kiire pressingu ja söödumänguga. Torino võitis Serie A nii 1943., 1946., 1947. ning 1948. aastal, 1949. aastal mängiti viimased neli liigavooru noormängijatega ning austusest hukkunud pallurite vastu tegid seda ka Torinoga kohtunud klubid. Kuigi Torinole anti katastroofi järel koheselt liigatiitel, oleks noored selle nagunii saavutanud – Interit edestati lõpuks viie punktiga.
Grande Torino oli mitmeski mõttes täiuslik meeskond. Geniaalse Mazzola ees oli kuldse jalaga kesktormaja Guglielmo Gabetto ning tehnilised ääred Franco Ossola ja Romeo Menti, Mazzola taga oli nii kaitsja kui keskväljamehe ülesanded ühendanud Mario Rigamonti, väravapostide vahel seisis läbi ja lõhki perfektsionistina tuntud Valerio Bacigalupo. Torino mängijad moodustasid suure osa tolleaegsest Itaalia koondisest ning ühes kohtumises Ungari vastu olid kõik kümme Itaalia väljakumängijat Torinost. Mazzola enda tähendust nii Torino linnale kui meeskonnale on võimatu ülehinnata.
Kui bordoopunastes särkides mängiv Torino 1940. aastatel kodustaadionil Filadelfial raskustes oli ning väravat vajas, ei kaotanud mängijad ega klubi toetajad pead, vaid jäid ootama. Tribüünidele lasus vaikus ning iga lõpuvile poole tiksunud minutiga ootusärevus kasvas, kuni viimaks kulmineerus fanaatilise Torino fänni Oreste Bolmida antud signaaliga. Ühest väljaku äärest teiseni jooksnud Bolmida puhus trompetit ning andis märku bordoopunasest veerandtunnist (Il quarto d'ora granata), 15 tormilisest mänguminutist, mille jooksul Torino oma vastased seljatas. Pärast Bolmida signaali aplodeerisid Torino poolehoidjad maruliselt, Mazzola keeras särgivarrukad üles ning hüüdis "Läks!" - Grande Torino ei kaotanud alates 1943. aasta jaanuarist koduväljakul ühtegi kohtumist, saavutades seeria, mis lõppes alles 1949/1950 hooaja alguses.
Kui jätta kõrvale Gabetto, oli 30-aastane Mazzola Torino vanim mängija. Me ei saa iial teada, milliseks oleks kujunenud kuus aastat pärast Grande Torino hukku loodud Euroopa karikavõistlused siis, kui Itaalia parim jalgpalliklubi poleks Superga mäel hävinenud. Katastroof oli šokk tervele riigile. Üks Milano päevaleht kirjutas esikaanel: "Itaalia nutab taga oma igavesi tšempioneid". Kommunistliku ajalehe L'Unità sõnul "põles koos meeskonnaga kogu Itaalia".
Saanud tragöödiast teada, lükkas Roomas kogunenud parlament oma istungi edasi. 6. mail toimunud matustele kogunes üle poole miljoni inimese ning seda kanti raadios riiklikult üle. "See on viies tiitel, Torino tiitel," sõnas Itaalia jalgpalliliidu president Ottorino Barassi mälestustseremoonial pisarsilmi. "Vaadake, kui suur see on – täidetud terve maailma südametega."
Kõike klubiga seonduvat mõõdetakse kahes ajastus – enne Supergat ning pärast Supergat. Grande Torino on saanud müüdiks, jalgpallimaailma transtsendentseks legendiks – see oli see meeskond, pärast keda lõppes kõik. 1976. aastal suutis Torino küll taas Serie A-s triumfeerida, kuid pärast seda on klubi tabanud mitmed mõõnad, kaasa arvatud kõrgliigast välja kukkumised ning pankrotti minek. Torino jaoks jäi kell seisma 1949. aasta 4. mail kell 17.03 ning see pole siiani edasi tiksunud. 1200 kilomeetrit Torinost loodes seisab tänase päevani samuti üks kell, kuigi seda palju vähem piltlikumalt.
"Mis kell me laupäeval Wolvesi vastu mängime, Jimmy? Ma ei saa seda matši vahele jätta." Duncan Edwards lebas 1958. aasta veebruaris Müncheni Rechts der Isari haiglavoodis, kuid Manchester Unitedi abitreeneril Jimmy Murphyl ei olnud talle vastust anda. Edwards ei teadnud, et seitse tema meeskonnakaaslast olid Müncheni lennuväljal toimunud õnnetuses hukkunud ning et temast saab varsti kaheksas, kes Manchesteri punase meeskonna eest enam iial väljakule ei jookse. Manchester Unitedi meeskond oli tagasiteel Belgradist, kus kahe mängu kokkuvõttes oli Euroopa karika veerandfinaalis alistatud kohalik Crvena Zvezda.
Münchenis tankinud lennuk ei suutnud libeda lennuraja ning seal olnud lume tõttu õhkutõusmiseks vajalikku kiirust saavutada ning sõitis pea kahesajakilomeetrise tunnikiirusega sisse lennuraja taga asunud eluhoonesse. Lisaks seitsmele mängijale hukkusid sündmuskohal kolm Unitedi personaliliiget ning kaks kõrvalist isikut, ühtlasi oli Münchenis toimunu katastroofiks ka Inglismaa spordiajakirjandusele, sest oma elu jätsid ka kaheksa matši kajastanud ajakirjanikku.
Üliraskelt sai vigastada Unitedi peatreener Matt Busby, kelle lootusi hindasid arstid oluliselt kehvemaks, kui Duncan Edwardsi omi – kuid saatuse tahtel jäi ellu hoopis Busby. Nooruspõlves Manchester City eest mänginud Busby oli koos Murphy ning Unitedi peaskaudi Joe Armstrongiga ehitanud üles meeskonna, mis võitis Inglismaa kõrgliiga nii 1956. kui 1957. aastal ning mille mängijad olid keskmiselt vastavalt 21 ning 22 aastat vanad.
Uskumatuna näiv saavutus äratas tähelepanu kogu maailmas ning meeskond sai hüüdnimeks Busby Babes (Busby lapsed, beebid - toim.). Sarnaselt Grande Torinole oli toonane United tuntud oma ründemängu poolest. Hooajal 1956-1957 lõid Busby Babesid 42 liigamängus 103 väravat ning Liam Whelani, Dennis Violleti ja Tommy Taylori väravate kõrval oli esile kerkinud veel üks noor tulevikutäht – Bobby Charlton.
"Minu haiglatoas oli üks noor mees, kellel oli kaasas ajaleht," meenutas Charlton õnnetusele järgenud päeva. "Ta inglise keel polnud väga hea, kuid ta oskas žestikuleerida. Ma nimetasin järjest mängijaid ning ta ütles, kas nad on elus või surnud… pärast tragöödiat mõistsime, kuidas asjad ei saa enam iial endiseks. Me olime meeskonnana nii head, kuid Münchenis juhtunu oli kõigi jaoks laostav. See oli uskumatu… kuid vaadates positiivset külge, said nii Harry Gregg kui Bill Foulkes koheselt edasi mängida ning ka mina järgnesin neile. Me pidime ennast kokku võtma." Saatuslikku päeva mälestatakse Unitedi kodustaadioni Old Traffordi küljes oleva kellaga, millele on igaveseks märgitud tragöödia toimumisaeg. Kui Torinos jäi aeg seisma ning pole tänaseni edasi liikunud, suutis United imekombel katarsisest välja tulla.
Enne katastroofi Münchenis jahtis United kolmandat järjestikust liigatiitlit, olles Wolverhampton Wanderersist maas nelja punktiga. Kaheksa mängija hukkumine ning vigastused, mis lõpetasid kahe palluri karjääri, jätsid meeskonnale enesestmõistetavalt sügava jälje. Hooaeg lõpetati üheksanda kohaga ning paljude arvates oli United määratud aastateks keskmikeks jääma, kuid vigastustest paranenud Matt Busby käe all saavutati juba järgmisel hooajal teine koht.
1965. aastal juhtis Busby post-Müncheni meeskonna, kuhu kuulusid Charltoni, Foulkesi ning Greggi kõrval ka uued noored staarid Denis Law ning George Best, Inglismaa meistritiitlini. Saavutust korrati ka 1967. aastal. Busby elas tragöödia läbi, paranes sellest ning viis Unitedi uude ajastusse – ning Busby Babesid on sarnaselt Grande Torinole saanud müütiliseks võistkonnaks, mis on suurem kui jalgpall.
"Ma olen sellest tragöödiast tänini mõjutatud," ütles Unitedi ajaloo edukaim peatreener sir Alex Ferguson BBC-le 2013. aastal. Müncheni tragöödia ajal 1958. aasta 8. veebruaril oli Ferguson 16-aastane. "Paljude inimeste jaoks on see ammu unustusehõlma vajunud, kuid keegi minusugune, kes seda päeva mäletab, ei unusta seda iial." Meie hulgas pole palju neid, kes mäletaksid nii Torino kui Müncheni lennukatastroofe, küll jääb meile meelde tragöödia, milles sai hukka oma ajaloos esimest korda Copa Sudamericana finaali pääsenud Chapecoense meeskond.
Austusavaldusi on saabunud üle kogu maailma ning klubid nii Brasiiliast, Argentinast kui Portugalist on nõustunud Chapecoensele laenama oma pallureid, et klubi saaks tegevust jätkata. Chapecoense jätkab, nagu jätkasid ka Torino ning Manchester United. Hukkunud mängijaid ei too aga miski tagasi.
Alates teisipäevast jagab Chapeco igaveseks Torino ning Manchesteri saatust olla kodulinnaks võistkonnale, mille ajaarvamist mõõdetakse edaspidi kahes erinevas ajastus. Omaste jaoks on kell seiskunud, kuid ehk saavad Chapecoense mängijad taevastel jalgpalliväljakutel Grande Torino ning Busby Babesidega igavikuliselt rinda pista.
