Siim Avi: küsimuste koostaja jätab alati targema mulje kui võistleja (0)

Foto: Jana Pipar / EJL

Kõpu vallavanemana töötav Siim Avi (33) on koostanud igal aastal Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistluste küsimusi. Intervjuus Soccernet.ee-le rääkis ta enda vaatevinklist nii võistluste positiivsetest kui ka negatiivsetest hetkedest ning tutvustas oma põhimõtteid.

Kuidas jalgpalli mälumängu Eesti meistrivõistlused aastal 2009 alguse said ja kuidas sai Sinust küsimuste koostaja?
Kuidas alustada. Mälumängudel olin osalenud põhikoolist saati, aga küsimuste koostajana piirdusid mu varasemad kogemused klassiviktoriinidega. 2009. aastal oli Eesti jalgpalli juubel. Kirgliku jalgpallifännina mõtlesin, et oleks palju huvitavaid asju küsida ning juubelit võiks tähistada toreda mälumänguga "Eesti Jalgpall 100". Mul oli erinevate mälumängusarjadega tekkinud tunnetus, et millised jalgpallialased küsimused võiksid olla, ja soovisin seeläbi üritusse oma panuse anda.

Idee meeldis jalgpalliliidust nii Siim Juksile kui ka Aivar Pohlakule, kellega juhuslikult Tartu Raekojas kohtusime. Siis saigi Tartu Ülikooli õpingute kõrvalt esimene üritus läbi viidud ja 50 küsimust koostatud.

Aivar Pohlak pidas üritusel avakõne ja ütles, et tegu on jalgpalli mälumängu esimeste Eesti meistrivõistlustega, millest hakkab saama tore traditsioon. Vaikselt nõustusin ja nii ma koostangi neid küsimusi aastast aastasse.

REKLAAM

Kas Sul pole tekkinud endal soovi küsimuste koostamise asemel osaleda ja võitu püüda?
Algul isegi oli, aga aastatega on see soov ära kadunud, kuna mu mälu pole uute faktide talletamisel endine. Kuni 2006. aastani teadsin jalgpallist vägagi detailselt, kuid nüüd on faktide talletamine veidi pinnapealne. Kahjuks jäävad minu sporditeadmised aega, kui olin noorem. Muudes mälumängudes, kui küsitakse jalgpalliküsimusi, imestatakse kohe, et ise koostad neid ja ei tunne maailmameistriks tulnud Hispaania mängijaid pildi pealt ära. Eks elukutse ka loeb - vallavanemana jäävad kindlasti spordifaktid kehvemini meelde kui spordiajakirjanikuna, kes on asjas igapäevaselt sees. Kuigi jalgpallihuvi on siiamaani suur, jääb see kahjuks alla 2002. aasta huvile, kuna vaatasin siis pea kõiki maailmameistrivõistluste mänge. Seetõttu leian, et küsimuste koostamine meeldib mulle rohkem, ning ei tunne kibestumist ega tahtmist teiselpool lauda olla. Küsimuste koostaja jätab alati targema mulje kui võistleja.

Ka küsimuste koostajana võistlen mõnes mõttes kõigiga. Pean olema populist - pakkuma tugevatele võistkondadele pingeid ja uusi fakte ning teadmisi, samas mitte laskma nõrkadel masendusse langeda. Osalejad peaksid lahkuma hea tujuga ja tundma motivatsiooni järgmisel aastal tagasi tulla. Kui see eesmärk õnnestub, on mul õhtu lõppedes endalgi hea tuju.

Räägi natuke küsimuste koostamise protsessist. Kas kannad terve aasta kaasas paksu ruudulist vihikut, kuhu huvitavad jalgpallifaktid, mida kuuled või loed, potentsiaalsete küsimuste osadena üles kirjutad? Või hakkad sellele võistlusele mõtlema vahetult enne selle toimumist?
On tõesti vihik, kuhu märgin küsimisväärseid huvitavaid fakte, et meelest ära ei läheks. Märksõnaga kangastub kogu küsimuse sisu. Esimestena valmivad alati pildi- ja muusikaküsimused. Töö ja võistluseelse inspiratsiooni käigus tulevad ka uued ideed ning alati jääb mingi ports küsimusi üle, mis lähevad sahtlisse järgmist aastat ootama.

Esimestel aastatel tegin märksõnade põhjal 50 küsimust kahe päevaga. See maksis kätte 2012. aastal, kui muster hakkas korduma ja muutuma võistlejatele ettearvatavaks. Siis hakkasin vaatama küsimusi sisuliselt aastaringselt. Tööprotsessi soosib asjaolu, et teen ka teisi mälumänge, kus küsin kergemaid jalgpalliküsimusi (näiteks Walesi klubid Inglise kõrgliigas), ja töö käigus uurin jalgpallifakte. Tippajal olen koostanud üle 400 küsimuse ning siis lahterdanud ära, mis küsimus läheb külamängule, mis sobib Kuku Raadio "Tarkade Klubisse", kuhu aeg-ajalt ka võistlema kutsutakse, ning mis sobib jalgpalli mälumängule.

Sel aastal juhtus õnnetu lugu - vihikus eriti küsimusi ei olnud ning kahe päevaga oli vaja mäng kokku saada. Kuna võistlejad on kogenud ja teavad mu käekirja läbi ja lõhki, siis sel aastal 25 küsimust koostada oli raskem kui näiteks 2010. aastal 50 küsimust.

Minu nägemuses on küsimus hea siis, kui vastust on võimalik loogiliselt tuletada või kui küsimus tekitab lauas arutelu, mille käigus kerkivad erinevad vastusevariandid. Kui vastatakse valesti, siis tekib võistkonnasiseselt emotsioon - "see vastus käis meil läbi" või "miks selle variandi maha tõmbasime"! Tekkiv emotsioon on ülioluline, et võistlus läheks kõigile korda.

Kas oskad välja tuua mõne oma küsimuse, mis on osalejatelt väga positiivset tagasisidet saanud? Või mõne küsimuse, millega ise oled ülirahule jäänud, kuna said hea krutski sisse visata?
Mäletan, et paljudele meeldis, et küsisin tiigri vapiga klubi, kus [Vladimir] Voskoboinikov mängis (vist ei olnud vihjena sees). Pärast ütlesin, et ühe koondislase klubi lähedal elavad amuuri tiigrid, ja paljud taipasid - Vladivostoki Lutš-Energia. Aga üks lõbusamaid küsimusi oli üks matemaatiline valem. Enne vastuse kuulutamist ütlesin, et selle valemiga tervitan Viggo Jensenit - kõik said aru, et tegu on rombiga. Ka mäletan muusikaküsimust, milles küsisin 2000. aasta EM-i tunnuslaulu esitajat E-Type. Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse vasuses oli DJ BoBo. Järgmisel aastal küsisin nimelt DJ BoBot (2008. aasta EM-i tunnuslaulu autor). Ütlesin, et see on ühele võistkonnale pühendatud, ja küsisin, kas nad panid ka õige vastuse. Aivar Pohlak hõikas üle saali jaatavalt. Kõik naersid.

Marulise aplausi on küsimuse koostajana teeninud Indrek Schwede, kes küsis, mis spordialal on tulnud Eesti meistriks Futboli-nimeline tegelane. Vastus oli ratsutamine, sest hobusel pole eesnimesid - sellist aplausi, nagu Indrek Schwede tollal sai, pole ma teeninud ühegi küsimuse eest. Ehk on, mille nimel püüelda. Aga küsimus Futboli osas oli muidugi geniaalne.

Milline küsimus sel aastal statistiliselt kõige lihtsamaks ja milline kõige raskemaks osutus?
Vaatasin Exceli tabelist, et raskeimaks osutus Kazimir Malevitši teose äratundmine ning kergeimaks Indrek Petersoo küsimus Lotte-nimelise võistkonna kohta. Samuti osutus lihtsaks Ragnar Klavani klubisiseste rivaalide [Joel] Matipi ja [Dejan] Lovreni äratundmine. Indrek Petersoo omadest olid raskeimad küsimused Saksamaale värava löönud ennesõjaaegse jalgpalluri Georgi Siimensoni teadmine ja Bundesliga esimese naiskohtuniku Bibiana Steinhausi äratundmine.

Kas Sul on mingeid põhimõtteid küsimuste temaatilise jaotuse kohta? Näiteks et kui palju peaks olema Eesti ja kui palju välismaa teemat (või lähiaastaid, võrreldes kaugema ajalooga)?
Sellist robotlikku lähenemist ei ole, pigem tunnetuslik. See on nagu soola lisamine supi sisse - oma äranägemise järgi. Jalgpalli üritan tõlgendada laiendavalt - näiteks esineb vutiga seonduvaid kultuuriküsimusi ja huvitavaid vaatenurki jalgpallile. On selge, et seoses Ragnar Klavani mängimisega FC Liverpoolis tuleb selle klubi küsimusi varasemast rohkem. Samuti mõjutab EM-i, MM-i või isegi OM-i toimumine küsimuste proportsioone.

Eesti jalgpallifaktide osas on alati häda - igal aastal ütlen endale, et keeruline on midagi uut ja põnevat küsida. Ja ennäe imet - jälle koguneb Eesti jalgpalli kohta uusi põnevaid, mõnikord unustatud fakte või vaatenurki. Eesti jalgpall saab küsimuste osas korraliku esindatuse, sest Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistlustel on eesmärk arendada ja propageerida kohalikku mõneti traagilist-põnevat jalgpallielu ning tuua uusi huvitavaid fakte. Keegi seda väljaspool Eestit ei tee.

Teemaväliselt - mäletan, kui käsin sel aastal Briti Sõjamuuseumis, kus oli viimasel korrusel juttu Afganistani missioonist ja Camp Davidist. Mitte sõnagagi polnud juttu eestlastest ega teistest rahvustest, kes sõdisid õlg õla kõrval koos Briti sõduritega ja olid samas baasis. Pärast seda oli kõrvus jutt, kuidas liitlased hindavad Eesti kaitseväe panust Afganistani missioonis. Loo moraal: kui ise saba ei kergita, ei tee seda keegi teine. Nii jalgpallis kui ka mujal valdkondades tuleb propageerida oma asja.

Kui tavaliselt on võitjad kogunud sajast võimalikust ligikaudu 60-70 punkti, siis aastal 2012 korjas võistkond Jalka tervelt 94 punkti. Milliseid tundeid see Sinus kui küsimuste koostajas tekitas?
Ausalt öeldes oli masendav ja tühi tunne, sest olin küsimuste koostajana juba nii läbinähtav ning mu käekiri oli etteaimatav. Tunne oli sama, mis Eesti koondisel sauna saades. Kui esimestele võistlustele tulid kõik ilma erilise ettevalmistuseta, siis tol aastal tegid paljud võistkonnad varasemate küsimuste põhjal väikese eeltöö. On näha, et iga aastaga lähevad võistlejad kogenumaks ning jätavad alateadlikult ikka ühte või teist jalgpalliartiklit lugedes meelde mingi fakti, arvates et seda võidakse küsida.

Vähemalt tol päeval oli lohutajaid ning õppetund oli vajalik, et küsimuste koostjana areneksin. Oli vaja käekirja muuta ning hakata fakte aastaringselt koguma, et vältida stamplahendusi. Küsimuste koostajana loodan, et võitja ei vasta ära rohkem kui 2/3 küsimustest. 70 punkti on piiriks, kust ülespoole võib mõneti öelda, et mäng on lihtne. See pole ainsaks näitajaks. Samuti on näitajaks see, kui palju võistkondi ületab maagilise 50 protsendi piiri. Tol aastal ideaalsete protsentide saavutamises ebaõnnestusin.

Oli vaja enda stiili muuta ja kaasata koostajatena uusi inimesi, et tuleks värskust. Eesmärk saavutas abinõu ning paljudel võistlejatel oli vihikusse kogutud põnevaid fakte või tekkis motivatsioon proovida ise küsimuste koostja ametit. Siinkohal tahaksin tänada Indrek Schwedet, Mihkel Uibolehte, Ott Järvelat, Indrek Petersood, Timo Tarvet, Urmas Oljumit ja Jaan Pärni, Siim Juksi ja kedagi veel, kes jäi sellest pikaks veninud nimekirjast välja, kes on vabatahtlikult andnud üritusele oma panuse ning toonud uue värskuse ja teistsuguse vaatenurga, visanud põnevaid fakte võistlustulle.

Kui palju võistluste käigus proteste ja vaidlusi tekib ning kas need on kõik libedalt lahenenud?
Varasematel aastatel oli mõningaid üksikuid. Eks Siim Juks teeb veidi tööd retsensendina, kui talle küsimused saadan. Kahtluste osas pean talle tõendama, et ei ole mitmetimõistmist. Põhiline apellatsioonide põhjus on see, et punkte märgitakse kiiruga ning konveiermeetodil.

Sel aastal oli laua taga punktide juurdekauplemise järjekord. Au võistkond Jalkale, kes andis fair play'd järgides apellatsiooni, et neilt võetaks ekslikult märgitud punkt maha. Kõik vaidlused on lahendatud.

Tuleb meelde paari aasta tagune kurb juhtum võistkonnaga Tondi KEK, kes tuli pärast võistlust apellatsiooniga, et punkte on vähem ja nad jäid seetõttu poodiumist ilma. Selguski, et tegu on Exceli tabeli programmiveaga, mis arvestas valesti. Tabel sai parandatud pärast auhindade üleandmist mõni minut hiljem. Ei ole meeldiv, kui asjad nii välja kukuvad.

Aga viimased kaks aastat on õpetanud seda, et enne võistlust tuleb küsimuste koostajana sõnad peale lugeda, et kui pole eraldi küsitud naiste jalgpalli, siis on küsimus seotud meeste jalgpalliga. Näiteks sel aastal küsisin Läti ja Leedu jalgpallimeistreid ning üks võistkond märkis naiste meistrid. Mitu korda olen astunud koostajana sama reha peale.

Kuuekordne jalgpalli mälumängu meister Indrek Schwede ütles päev pärast kuuendat võitu Soccernet.ee-le karikate kohta: "Ma võin öelda, et mahuliselt lähevad need aina suuremaks nagu matrjoškad, eilne karikas on konkurentsitult kõige suurem." Miks lähevad võidukarikad järjest suuremaks?
See küsimus on Siim Juksile, kes neid karikaid hangib. Võib-olla on see seotud sellega, et jalgpalliliidu eelarve on aastatega suurenenud. Või on nähtud, et üritus on populaarsemaks läinud, ja võistkondade arvu kasvuga (viimasel ajal stabiilsena püsimisega) on traditsiooni panustatud järjest väärikamate karikatega. Ei oska sellele küsimusele vastata.

Üht asja võin öelda - turunduslikult on ürituse populaarsus Siim Juksi teene, kes iga kord hoolitseb selle eest, et varasematel aastatel võistelnud seltskonnad külastaksid üritust uuesti. Enamus võistkondi ja nägusid on aasta-aastalt samad ning vahetevahel lisandub uusi tulijaid.

Hea meel on selle üle, et on tekkinud väikesed derbid mõnede võistkondade vahel, kes ei võistle medalitele, aga üritavad teineteist edestada. Heaks näiteks on Viienda Sektori duubli ja Zurawski omavaheline mõõduvõtt. See annabki üritusele omamoodi võlu ja ka kurbuse.

Hiljuti tuli kurb uudis, et aastaid võistelnud ja tublisid tulemusi saavutanud Raul Puri on meie seast lahkunud. Siinkohal avaldan sügavat kaastunnet lähedastele ja kogu jalgpalliperele.

Kas jalgpalli mälumängu Eesti meistrivõistluste traditsioon jääb kauaks kestma?
Järgmisel aastal viiakse üritus läbi kümnendat korda. Arvan, et ikka jääb kestma. Jalgpalli populaarsus ju ei kao kuskile ja palju on põnevaid asju, mida küsida. Ise loodan, et kunagi tuleb ka aeg, kus minult ei tule ühtegi küsimust. Traditsioon ei ole see, et üks ja sama seltskond veab asja. Traditsiooniks võib pidada seda, et kui keegi koostajana või korraldajana ära kaob ning asemele tulevad uued inimesed, siis kõrvaltvaataja saab ikka sama emotsiooni.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (0)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

Endine treener meelitab Vaštšuki kuulsa Bulgaaria klubi ridadesse
EESTI LIIGADES
PREMIUM LIIGA LEEGIONÄRID
KLAVANI UUED VÄLJAKUTSED
PREMIUM LIIGA
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
23
17
6
0
80:22
57
2.
22
16
4
2
71:19
52
3.
23
15
5
3
72:16
50
4.
23
11
5
7
52:36
38
5.
23
10
5
8
35:33
35
6.
23
7
6
10
37:50
27
7.
23
6
4
13
35:41
22
8.
23
4
2
17
20:72
14
9.
23
3
5
15
15:69
14
10.
22
1
6
15
19:78
9
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA SUVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK