Ühe linna lugu: Buenos Aires. Armutu võitlus (0)
Sellel nädalal heidame pilgu Buenos Airesesse – linna, mille kahe kuulsaima klubi heitlus on maailma üks silmapaistvamaid derbimänge.
"Mees saab vahetada peaaegu kõike – oma nägu, kodu, perekonda, tüdruksõpra, usku, oma Jumalat. On vaid üks asi, mida ta muuta ei saa – oma kirge." See tsitaat 2009. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud Argentina ehk kuulsaimast linateosest "El secreto de sus ojos"("Saladus nende silmades") ütleb Argentina suurima linna kohta kõik. Kuigi Argentina on katoliiklik riik, valitseb seda Lõuna-Ameerika hiidu vaid üks ühine religioon – jalgpall.
Sarnaselt teistele Uue Maailma linnadele on Buenos Aires tugevalt mõjutatud sisserändajate kultuurist ning seeläbi saanud hiiglaslikuks ja nüanssiderohkeks sulatusahjuks. See on mere- ja sadamalinn, muusika- ja kirjanduselinn, tango-, teatri- ja jalgpallilinn. Viimase kolme võidukäik iseloomustab elu Buenos Aireses eriti täpselt. Ühegi teise maailma linna jalgpallimaastik pole kohaliku kultuurielu peegeldajaks nii, nagu Buenos Aireses, kus jalgpalli on mõjutanud nii teatrietenduste vaatemängulisus kui tango emotsionaalsus.
Buenos Airese elanik on porteño – sadamalinlane, kes on üheaegselt jutukas ja nostalgiline, üleolev ja enesekriitiline. Eriliselt iseloomustab kohalikke aga igipõline soov tunda ühtekuuluvust. Jalgpallihullu Buenos Airese linnastu on koduks ligi 13 miljonile inimesele ning enam kui 20 professionaalsele jalgpalliklubile. Siin on kõigil oma võistkond – Lezama pargis malet mängivatel vanahärradel, sõbrannadega lugemiskohvikuid külastavatel daamidel ning vaesemates barriodes ehk linnaosades omatehtud palli taga ajavatel lastel. Jalgpalli sotsiaalne ja kultuuriline tähtsus ilmneb siin igal tänavanurgal, kuid nagu ajalugu on õpetanud, käivad religioon ja vägivald tihti käsikäes.
Kirg, mis on Argentina jalgpallifännidele toonud kuulsust kogu maailmas, võib tihti kontrolli alt väljuda ning muutuda afektiseisundiks, hulluseks, mille tõttu on kannatajaid palju. Viimase kümne aasta jooksul on jalgpallivägivalla tagajärjel Argentinas elu kaotanud 88 inimest ning 2013. aastal otsustas viimases hädas Argentina jalgpalliliit külalismeeskondade fännidele kehtestada üleriigilise staadionikeelu. Pea kolm ja pool aastat peeti kõikide Argentina jalgpalliliigade kohtumised nii, et staadionil sai omadele kaasa elada vaid kodupublik. Loomulikult ei istunud selline lahendus inimestele just eriti hästi ning kui suur keeld lõpuks möödunud aasta septembris tõsteti, võeti otsus nii Buenos Aireses kui muudes linnades vastu suurte tänavapidustustega. Võrdlemisi külmaks jäid vaid barra bravade liikmed.
Barra bravad (Raevukad jõugud) on võrreldavad Euroopa ultragruppidega, kuid Ladina-Ameerika riikides lokkav korruptsioon on viinud selleni, et nende rühmituste liikmetel on klubide üle veelgi suurem võim. Barra bravade liikmed alustavad staadioni kõrval olevate heade parkimiskohtade rentimisega ning liiguvad edasi põrandaaluse pileti- ning atribuutikamüügini. Rühmituste juhtliikmed tegutsevad relva- ja narkoäris ning teenivad Argentina mõistes suurt raha. "Klubide presidendid kardavad neid, sest valitsusel ei jätku nende inimeste takistamiseks piisavalt võimu," sõnas üks anonüümseks jääda soovinud Buenos Airese jalgpalliajakirjanik Araabia ajalehele The National möödunud aasta märtsis. "See on keeruline olukord, sest suurematel klubidel on erinevad fännirühmitused, kes võitlevad omavahel suurema võimu saamise eesmärgil."
"Nad kasutavad meid ära, me kasutame neid ära, nii see lihtsalt käib," kehitas samuti anonüümsust palunud barra brava liige mõne aasta eest Guardianile. "Politsei makstakse kinni, poliitikud makstakse kinni ja kõik võidavad. Kui nad vajavad kahuriliha, toetame meie neid, kui me vajame raha või ligipääsu mängijatele, toetavad nemad meid. Kui klubi arvab, et mängija ei näita piisavat pühendumist või kui tema vorm ei vasta talle makstavale palgale, räägime meie mängijaga ning ähvardame vajaduse korral tema tüdruksõbra või naise röövida." Sellises keskkonnas pole imestada, et Argentina noormängijad tahavad Euroopasse pääseda nii noorena kui vähegi võimalik. Paljude arvates on Euroopa tippliigades ootused väiksemad kui kodumaal.
"Ma ei ole väga kogenud mängija, aga pärast Argentinast lahkumist tunnen ma ennast rahulikumana," tunnistas River Platest Inglismaa kõrgliigaklubisse Evertoni siirdunud Ramiro Funes Mori Iiri ajalehele Daily Star. "Argentinas on fännid liigselt erutunud. Kõik käib elu ja surma peale. Meie matš Boca vastu 2014. aastal oli uskumatu. Staadionil polnud ühtegi meie fänni, sest neid ei lubatud sinna… 45 000 oli tol päeval üheteistkümne vastu. See oli hirmus." Funes Mori on vaid üks tuhandetest mängijatest, kes on võõrsil Boca Juniorsi vastu mängides aukartust tundnud. Tõele näkku vaadates pole seal ka midagi imestada. La Bombonera (šokolaadikarp), ametliku nimega Estadio Alberto J. Armando on üks jalgpallimaailma võimsamaid nähtuseid.
"Ma arvasin, et mu jalad värisevad, aga siis taipasin, et rappumise tekitavad inimesed," meenutas hilisem Argentina koondislane Hernan Crespo mõned aastad tagasi oma esimest mängu La Bomboneral. River Plate ikoon oli toona 18-aastane. Argentiinlastel on ütlus "La Bombonera no tiembla, late!" ("Bombonera ei värise, see tuksub!") See on jalgpallisüda, mille 49 000 närvilõpet on ühendatud seal hingavate inimestega, moodustades massiivse elusorganismi. La Bombonera maailmakuulus atmosfäär on sügavalt juurdunud nende minevikku, geograafilisse ja sotsiaalsesse päritollu.
Buenos Airese kuulsaimate klubide Boca Juniorsi ja nende igipõlise rivaali River Plate saamisloo tundmaõppimise jaoks peame reisima Buenos Airese ajaloolisesse sadamaregiooni La Bocasse. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lootsid paljud vaesed itaallased Uues Maailmas oma elu puhtalt lehelt alustada ning suur osa neist võttis ette pika laevareisi Buenos Airesesse. Sadamalinnast Genovast pärit inimesed jäid oma juurtele truuks ning moodustasid Buenos Airese kagunurgas oma kogukonna, tuues endaga kaasa Itaalia laulud, tantsud, söögid ja värvid – tänase päevani võib vaeses La Bocas näha erinevatest parasjagu kätte juhtunud materjalidest ehitatud majauberikke, mis oma väsinud olekule vaatamata on kirevalt sinised, punased ja kollased.
Lisaks muudele traditsioonidele tuli koos meremeestega Argentinasse ka jalgpall. 1905. aastal lõid Genovast saabunud noored Boca Juniorsi jalgpalliklubi, mis võttis oma nime kodusest barriost ja liitis sellele toona populaarse anglitsismi Juniors. Algselt erinevates värvides mänginud klubi võttis ikoonilise sinikuldse disaini omaks 1907. aastal, kui klubi asutajad leppisid omakeskis kokku, et uued värvid võetakse järgmise La Boca sadamasse jõudva laeva lipult. Saatuse tahtel oli aluseks rootslastele kuuluv Oskar II ning järgmised 110 aastat on Boca Juniorsi sinine ja kuldne olnud kuulsa klubi peamiseks visiitkaardiks.
Ka River Plate loodi La Bocas, neli aastat enne Juniorsi. Analoogselt rivaalidega ammutas ka River inspiratsiooni inglise keelest – River Plate on lihtsalt ingliskeelne nimetus Argentina ja Uruguai piiri moodustavale Rio de la Plata jõele. Erinevalt Boca Juniorsist ei jäänud River aga La Bocasse kauaks. La Banda (triip – River Plate valgel särgil diagonaalselt oleva ikoonilise punase triibu järgi) oli juba saja aasta eest ambitsioonikas klubi, mis lootis mitmete spordikoolide loomise läbi luua oma kogukonna ja muuta ennast teistest Argentina klubidest erinevaks. La Bocas oli seda aga võimatu teha ühel lihtsalt põhjusel – seal polnud ega pole ka praegu piisavalt ruumi. Nii koliski River põhja poole, algselt Palermosse, hiljem veelgi kõrgemale Belgranosse.
Rikkamasse põhja kolinud ning 1931. aastal Argentina jalgpalli professionaalseks muutumise järel suurte summade eest mängijaid ostnud River sai nii ka oma hüüdnime Los Millonarios (Miljonärid). 1938. aastal kolis River ülisuurele Estadio Monumentalile, kus pealtvaatajatel on palju ruumi ning tribüüne ja väljakut eraldab jooksurada. Juniors ei suutnud aga La Bocast ära kolida – seda nii rahapuuduse tõttu kui soovides säilitada juba sügavale barriosse kaevunud juured. Jalgpalli populaarsuse ning klubide tähtsuse kasvades vajas ka Boca kohta, mida enda spirituaalseks koduks kutsuda ning kopp löödi lõpuks maasse 1938. aastal, mõned kuud enne seda, kui River sai Monumentalil pidada oma esimese matši.
La Bombonera ehitamise jaoks ei ostetud tühja maad, vaid uus staadion ehitati vana asemele keset ümbritsevaid maju. Sellega hoiti kokku nii raha kui ruumi, kuid tulemus on esmakordsel kogemisel klaustrofoobne. Ruumipuudusel on staadion tavapärase "O" asemel "D"-kujuline, sest idapoolse tribüüni taga olevad elumajad on sellest kümnekonna meetri kaugusel. Sellest tulenevalt on omanäoline ka La Bombonera väljak, mis on vaid 60 meetri laiune – kitsaim, mis FIFA reeglitega rahvusvahelistel staadionitel lubatud on.
Kitsas asukoht sundis Sloveenias sündinud arhitekti Viktor Sulcicit joonistama ambitsioonikaid plaane ning nii on La Bombonera ülemised tribüünid peadpööritavaks kogemuseks. Üleval tundub, nagu istutaks kaljuseinal ja kui Bombonera "tuksub", peab kogemus ühtaegu olema hirmutav, sürreaalne, virgutav ja unustamatu. Mängupäevadel on keevavereliselt pulseeriv La Bombonera argentiinlastele võimaluseks ennast unustada, sest La Doce (kaheteistkümnenda) nime all tuntud fännid on tõepoolest mängijate käepikenduseks – pealtvaatajad istuvad väljakule nii lähedal, et nurgalöökide ajal on mängijad põhimõtteliselt nende siruulatuses. Nagu mainitud, lõikavad emotsionaalsest atmosfäärist kahjuks kasu ka inimesed, kelle eesmärgid on kuritegelikud. Nüüdseks on olukorra parandamiseks siiski tehtud mitmeid edusamme.
Välisfännidele kehtestatud kolme ja poole aasta pikkune keeld oli piisav, et Argentina valitsus ja jalgpalliliit suudaks lahendustega välja tulla. Koos välisfännide keelu tõstmisega möödunud aasta septembris tutvustas valitsus üheaegselt ka programmi Tribuna Segura (Turvalised tribüünid), mille eesmärk on barra brava fännirühmituste lõplik laialisaatmine. Argentina kõrgliigakohtumistele sisse pääsemiseks on vaja ID-kaarti, mille abil saavad võimud kontrollida, kas spektaaklit vaatama tulnud inimesed on politseijõudude poolt tagaotsitavad või lihtsalt range kontrolli all. Barra bravade tuntuimad liikmed on järjepanu staadioni uste taha jäänud ja seeläbi loodetakse ka vägivalla vähenemisele ja mängude peresõbralikumaks muutumisele.
Lisaks Bocale ja Riverile on Buenos Aires teiste hulgas koduks ka Independientele, Racingule ja San Lorenzole, kes moodustavad üheskoos Argentina jalgpalli suure viisiku. Neid viite klubi toetab pea 90% argentiinlastest, kuid paljud fännid on ka meretagused. Nii ka maailmakuulus Taani näitleja Viggo Mortensen, kes on aastakümneid tulihingeliselt kaasa elanud San Lorenzole. Lapsena Buenos Aireses elanud Mortensen naasis oma armastatud klubi juurde 2003. aastal vahetult pärast seda, kui ta oli Uus-Meremaal lõpetanud "Sõrmuste Isanda" triloogia viimase linateose täiendavate kaadrite filmimise. Kaasnäitlejate ja filmimeeskonnaga lähedaseks saanud Mortenseni jaoks aitas reis Buenos Airesesse kurvast lahkuminekust üle saada.
"Ma sain San Lorenzo mängijatega kohtuda ja see oli suurepärane," sõnas Mortensen FourFourTwole. "Nad kohtlesid üksteist samamoodi kui meie "Sõrmuste Isandat" filmides. Nende nägemine tuletas mulle meelde, kuidas me olime kui ühtne perekond." Toona oma lapsepõlveklubis San Lorenzos karjääri lõpetamas olnud ründaja Alberto Acosta oli kuulsa näitleja külaskäigust rabatud, kuid samas olukorras oli ka taanlane. "Acostaga kohtumine oli minu jaoks sama kui Maradonaga kohtumine," tõdes Mortensen. "Mõlemaga tutvudes tundsin, nagu näeksin ma hallutsinatsioone." Ehtsa jalgpallihulluna ostab Mortensen tihti San Lorenzo kodumängudele pileteid ning jagab need seejärel fännide vahel tasuta laiali, ühel aastal kandis ta Cannes’i filmifestivalil ülikonna asemel San Lorenzo särki ning 2008. aasta Oscari-tseremoonial üritas ta Cate Blanchetti klubi lipu sisse mässida.
"Independiente on sõltuvus ja ma kuulun kõige hullemasse barrasse; ma toetan punaseid kõikjal, kuhu ma lähen – Boca fännid jooksevad me eest ja Racingu omad tapame maha." Boca Juniorsi ja River Plate vahel mängitav Superclasico on Argentina kuulsaim derbi, aga kui Independiente kohtub Racing Clubiga, lukustavad Boca ja Riveri fännid Racingu ja Independiente poolehoidjate sõnul koduuksed ning poevad hirmust teki alla. Väljatoodud hüüdlause on Independiente fännide repertuaarist üks rohkem trükimusta kannatavamaid. Klubide staadionid asuvad üksteisest vaid mõnesaja meetri kaugusel ning derbi ajal täituvad mõlemad katlad rahvaga – kui Doble Viseral võõrustab Independiente Racingut, kogunevad Diego Simeone endise koduklubi poolehoidjad El Cilindrole, et sealsetelt ekraanidelt mängu jälgida ning rivaale üle laulda.
1964. aastal sai Independiente esimeseks Argentina klubiks, kes võitis Lõuna-Ameerika tähtsaima klubiturniiri Copa Libertadorese. Poolfinaalis oli Independiente kahel korral üle ehk toonasest maailma parimast meeskonnast Santosest, kelle staar oli ei keegi muu kui Pele ise. Libertadoresel triumfeerinud Independiente meeskonnale omistatakse tihti veel üks saavutus – nimelt peetakse El Rojot (punaseid) esimeseks klubiks, kes Argentinas meeskonnatööd tähtsustama hakkas ning ühtse võistkonnana väljakul mängis.
Jalgpallikirjanik Eric Batty on tabavalt öelnud, et "nii, nagu matadoori puhul hinnatakse pigem tema oskusi keepi keerutada kui mõõka vibutada, hindasid argentiinlased oma mängijaid nende oskustepagasi, mitte löödud väravate arvu järgi". 20. sajandi esimesel poolel said Argentinas iidoliteks mängijad, kes oskasid triblades publikut vaimustada ja neile vaatemängulisust pakkuda, jalgpall oli kui teatrietendus, mitte tõeline võistlus.
Sädemed neist endistest aegadest löövad Argentina ja ka muu Ladina-Ameerika jalgpallimatšides tihti välja ka tänasel päeval, kuid sõja eel oli see igapäevaseks nähtuseks. Teise maailmasõja järel muutus ülejäänud jalgpallimaailm professionaalsemaks, kuid Argentinas võimule tulnud Juan Peroni isolatsioonipoliitika ei võimaldanud riigil teistega sammu pidada. Argentina klubid ei pääsenud Euroopasse jõudu katsuma ning maailmameistrivõistlustele naasis riik alles 1958. aastal.
Selleks ajaks oli individuaalsetele oskustele keskendunud Argentina jalgpall teistest oluliselt maha jäänud, kuid Manuel Giudice esile kerkimisega muutus see õige pea. 1963. aastal Independiente peatreeneriks saanud modernist ühendas Ladina-Ameerika värvika ründemängu ning Atlandi taga üha enam populaarsust kogunud kaitsesüsteemi catenaccio. Kui varem oli heade kaitsemängijate leidmine Argentinas sama keeruline ülesanne kui püüd Buenos Airese elanikule selgitada, et kõigi aegade parimaks jalgpalluriks on Pele, siis Giudice käe all näitas Independiente, et ka selles vaatemängupõhises jalgpallikultuuris suutsid liinid üksteist toetada ning teineteisest sõltuda. Giudice ja Independiente said Buenos Aireses ning seeläbi kogu Argentinas omamoodi teerajajaks ja klubile kuulsust toonud stiili hakkasid peatselt kopeerima kõik linna suuremad klubid.
Võimsa jalgpallilinna klubid on omavahel igaveselt armutus võitluses ning see on oma jälje jätnud kogu Buenos Airese elule. Jalgpall on Argentinas religioon, poliitiline võimuvahend ja inimeste igapäevaelu osa – kuid see on endaga kaasa toonud mitmeid vägivaldseid konflikte. Jalgpallimaailmas on Argentina pealinn aga üks tähtsamaid ja ajaloolisemaid ning linna kümnete klubide lood peidavad endas nii mõndagi huvitavat.
