Me Operit, me Operit, me armastame Operit! (3)
Andres Operi karjääri lõpu puhul võtsid Soccernet.ee toimetuse liikmed vaevaks meelde tuletada oma kõige eredamad mälestused Opi pikast vutiteekonnast.
1996. aastal kõigest 17-aastasena Eesti koondises debüteerinud Oper teatas oma jalgpallurikarjääri lõpetamisest teisipäevasel pressikonverentsil ning sinisärgis 38 väravat löönud ründaja lahkumismänguks saab maikuine kodumäng Gibraltariga.
Soccernet.ee toimetajad jagavad selle puhul lugejatega oma kõige meeldejäävamaid seiku Operi karjäärist. Otsa teeb lahti vanemtoimetaja Kasper Elissaar:
"Andres Operiga seoses meenub mõistagi esimesena mäng Venemaa vastu. Need väravad vanaema ja vanaisa telekast nähtuna tekitasid juba küllaltki noores poisis tõelise võidujoovastuse.
Samas mitmete tema teiste väravate - ka välisklubides löödud -, kõrval on ta võib-olla isegi tugevamalt mälus virtuaalmaailmast. Kui Oper oli värskelt Rodaga liitunud, siis teismelise poisina valisin FIFA arvutimängus just Hollandi klubi, kellega mängida. Mõistagi jäid mitmed väravad klubil löömata, sest ka hea löögikoha pealt oli vaja sööta võib-olla mitte nii heal positsioonil olnud Operile, et tema isiklik väravatesaldo kasvaks.
Aga mõndadest ebaõnnestumisest hoolimata see kasvas ka. Eredivisies oli ta minu käe all suurim väravakütt! Lõpuks jõudsin Operi vedamisel Rodaga Meistrite liiga finaaligi, kus Liverpoolile ära tegime. Aitäh sulle, Opi, nende imeliste mälestuste eest!"
Toimetaja Enn Mäeorg: "On ainult kaks meest Eesti koondises, kelle väravat ma ei ole suutnud karjatusega tähistada. Viimati sundis mind vaikima Vassiljevi purakas Põhja-Iirimaal, 11 ja pool aastat varem tegi seda Andres Oper Lilleküla staadionil Venemaa vastu. Mäletan seda väga hästi, sest vaatasin 11-aastasena mängu koos emaga, kes teadis jalgpallist sama palju, kui mina tol ajal tema guljaširetseptist. Ta sai aru, et löödi värav, kuid tema tähistus jäi üürikeseks, kui nägi mind, kes ma vaikuses teleekraani jõllitasin ja Operi viimaste minutite tabamusest pahviks löödud olin. Alles minu tagasihoidlik rusikaviibatus ja läbi huulte surutud "jess" andis märku, et juhtus ikka midagi head.
Lisaks meenub mulle aeg, kui Oper Rodaga liitus. Enne seda olid õhus aga jutud võimalikust üleminekust Sunderlandi. Viimase võimalikkusest mõtlemine kõditas korralikult ja olin hinges väga pettunud, kui sihtkohaks hoopis Holland oli. Oper hakkas aga üsna ruttu seal väravaid lööma ja siis ma endamisi mõtlesin, ikka veidi solvunud: "suck it Sunderland, nüüd näete, millest ilma jäite."
Toimetaja Raul Ojassaar: "Operi karjääri peale mõeldes tuleb minul esimesena meelde värav Hollandile. Ja siis kohe pärast seda ka need kollid Venemaale. Aga minul endal on kuidagi rohkem südames see Hollandi-mäng - paradoksaalsel kombel ilmselt seetõttu, et otsepildis ma seda mängu ei näinudki.
Mäletan, et käisime samal päeval maal ning kuigi 7-aastane Raul palus ja anus, et me mängu ajaks koju tagasi jõuaksime, hakkasime tulema alles siis, kui teine poolaeg algas. Kuulasime perega mängu raadioülekannet autoga maanteel sõites ja kui Oper värava lõi, mäletan siiani sulaselgelt, kuidas ühtäkki juubeldasid koos meiega ka meie ees ja taga sõitnud autod. Kes törtsutas lõbusalt signaali, kes tegi tee peal paar singervingerit. Kõik kuulasid ülekannet!
Kui lõpuks koju jõudsime, oli seis veel 2:2 ning tormasin joostes Õismäe korrusmaja trepist üles, et mängu lõppu näha. Telekas läks tööle ning esimese asjana nägin, kuidas kordas hollandlaste 4:2 väravat..."
Toimetuse juhataja Siim Pulst: "Esimese asjana lööb miskipärast ette hoopis see, kuidas Oper kandis Soccerneti talvise kajastuse põhiraskust. See oli umbes kaheksa aastat tagasi, kui välismaal pallivaid eestlasi veel nappis ja videosid levis vähe, nii et meil oli üsna vähe kirjutada peale mängudes osalemise või mitteosalemise. Eestlased kippusid olema kas varus või vigastatud või siis kaitsjad, kelle kohta polnudki muud öelda kui mänguminutid.
Küll aga oli meil üks mees Hollandis, kes kõmmutas regulaarselt väravaid ja kelle iga mäng kujunes suursündmuseks. Operi uudised kogusid metsikult lugemisi ja kommentaare ning foorumis kirjeldati lehekülgede kaupa, kuidas meie mees udusest ja hakkivast striimist välja oli paistnud. Opi oli nii kuum nimi, et kui meil õnnestus temaga lühike intervjuu kokku leppida, siis saatsid külastajad 145 küsimust ja tuli teha karm valik, sest mängijaga sai kokkulepitud vaid kümmekond.
Väravad on jalgpalli sool ja Oper lõi neid palju nii koondises kui klubides. Kõik muud jutud on kah õiged – meeskonnamäng ja erinevad rollid jne –, aga fänne kõnetavad eelkõige ikkagi väravad ja et mõni uue generatsiooni ründaja sellise legendi staatusesse jõuaks, peavad ka nemad rohkem ja stabiilsemalt ära lööma."
Toimetaja Rasmus Raidla: "Nii kummaline kui see ka ei tunduks, siis oma lapsepõlve meenutades lööb mul esimesena silme ette just legendaarne Eesti – Hollandi mäng 2001. aasta juunist, kus Andres Oper tegusid tegi (edestades kurioossel kombel isegi esimese klassi aktust ja muud säärast).
Lõbusalt piinliku seigana meenub ka Mustamäe 9-korruseliste kortermajade vahel murukamaratel vuti tagumine, kus napilt kooliealised jalkahuvilised asja põnevamaks muutmiseks end ikka mõneks telekast tuttavaks saanud pallivõluriks ristisid. Kui üldiselt olid valikus Ronaldo & Co, siis vähemalt teatud ajaperioodil pärast eelmainitud Hollandi mängu meenub tuline võitlus selle nimel, kes tol päeval just Opi olla sai.
Minu Operi-maania sellega aga kaugeltki ei piirdunud ning 2002. aastal Venemaa võrku löödud väravad paiknevad endiselt minu eredaimate vutimälestuste edetabeli tipus (hiljem on niivõrd siirast rõõmu pakkunud vaid Kostja Vassiljevi väravad Serbia ja Põhja-Iirimaa võrku). Lisaks kõigele ei jätnud ründevirtuoos Oper mind külmaks ka arvutimängude maailmas ning tagasi vaadates kulutasin oma esimesed pikemad tunnid FIFA seltsis just Operit, Zelinskit ja Aalborgi 2003. aasta versioonis tippu üritada viies.
Nagu eelnevad (kohati piinlikud) meenutused näitavad, siis minu suure vutipalaviku tekkimises on nii mõnelgi rindel olulist rolli mänginud just Andres Oper - ja kes teab, ilma õige ajastuseta paeluks mind hetkel enim ehk hoopis mõni teine spordiala? Üks on aga selge, olenemata sellest palju põsepuna need mälestused ka hetkel tekitavad, olen ma tegelikult ülimalt uhke ja rõõmus, et ma selliseid emotsioone kodumaise vutikangelase abil tundnud olen.
Andres Oper on hea näide sellest, kuidas mõni iidol võib väikese põnni elu suunata ning minul jääb üle vaid soovida, et meil jätkuks taolisi kodumaiseid jalgpalliiidoleid, kelle läbi saaksid ka tulevased põlved eelkirjeldatud lapselikku rõõmu tunda. Aitäh, Opi!"
Hea lugeja, milline hetk Andres Operi karjäärist sulle enim meelde jääb?
Muidugi tuleb meelde ka Operi üleminek Aalborgi. Oli see ju ikkagi midagi erakordset. Maksti vist isegi miljon dollarit mehe eest või miski suur summa see tol hetkel eestlase eest oli ning andis usku kõigile teistele, et kõik on võimalik.
Ei, kurat kõva mängija oli. Edu.
Eesti suguse pisikese jalgpalliriigi rahvusvärvides 38 korda joovastuses ja publiku rõõmuhõisete saatel käed võidukalt taeva poole tõsta - see on erakordne saavutus.
