"Ise olen väike, kuid mu jõud on suur," laulis kunagi Aatomiku nimeline seletamatu jõuga tegelane. Jalgpallimaailma Aatomiku koha võib julgelt sisse võtta Horvaatia, kuid seekordse turniiri eel valitseb nende kohal palju küsimärke.

• Šotlaste usk oli juba kadunud, aga penaltieksperdid ei vedanud alt
• Kas Inglismaa jääb jälle naerualuseks või tuleb lõpuks midagi koju ka?
  

Balkani rahvale omane emotsionaalsus kipub ka Horvaatia puhul pahatihti leidma väljundi erinevates skandaalides ja skandaalikestes. Selle kõrvalt jõuavad horvaadid aga ka mängida. Hästi mängida.

Nii väikese riigi puhul peaks MM-finaali jõudmine olema suur šokk, aga Horvaatia puhul võeti seda kolme aasta eest pigem kui järjekordset tõestust nende võimsusest. Olid nad ju Davor Šukeri ja teiste legendide vedamisel juba 1998. aastal pronksini jõudnud. Vahepealsetel aastatel jäädi küll pidama alagruppi või ei jõutud lõppvaatuseni sootuks, aga ohtliku vastase maine on horvaatidel alati olnud.

Omapärasel kombel on neile seni suuremat edu toonud MM-id, samas kui EM-finaalturniiridel on piirdutud veerandfinaalidega. Tõsi, 1996. aastal vannuti napilt alla hilisemale võitjale Saksamaale, 2008. aastal variseti joovastusest põrmu Türgi korraldatud lisaajašoki järel ja viie aasta eest nõelas hilisem võitja Portugal neid jällegi kolm minutit enne lisaaja lõppu. Kõik kolm turniiri jätsid horvaatide pähe seega tunde "mis oleks olnud, kui ..."

Ent oleksite ja kui-dega ei taha Horvaatia end kolme aasta taguse saavutuse järel enam lohutada. Suur osa praegusest koondisest on parimas mängijaeas ja süües kasvab teadagi isu. Paraku on viimase paari aasta jooksul hammaste vahele jäänud mõnigi vastik kruusakivi ja EM-i lävel pole seis kuigivõrd parem.

Koroonapausilt naasmise järel on Horvaatia võitnud 13 mängust vaid neli ja kaotanud koguni kuus. Juba enne turniiri nõutakse peatreeneri Zlatko Dalici pead ning kui vaadata, et viimastes kontrollmängudes tehti viik Armeeniaga ja jäädi alla Belgiale, on see mõistetav. Üheksast viimasest vastasest on suudetud alistada vaid Küpros ja Malta, kes peaksidki olema Horvaatia-sugusele meeskonnale kerge suutäis.

Noored talluvad kogenumate kandadel

Viimatistes Rahvuste liiga mängudes edestas Horvaatia küll ülinapilt Rootsit ja pääses B-divisjoni kukkumisest, kuid lasi endale kuue mänguga lüüa koguni 16 väravat. MM-i järel koondisega lõpparve teinud Ivan Rakitici ja Mario Mandžukici masti mehi on noored suutnud edukalt asendada, kuid vananev kaitseliin ongi horvaatide Achilleuse kand. Sellele, et vanameistrid ei taha oma kohta võitluseta loovutada, viitas hiljutises intervjuus Dejan Lovren, mainides: "Noorematel mängijatel napib lugupidamist. Nad arvavad, et mingid asjad tulevad iseenesest kätte."

Peatreener Zlatko Dalic kinnitas, et riietusruumis pole mingeid tülisid ega lõhesid, kuid lisas samuti: "Praegu pole head keemiat. Noored mehed peavad mõistma, et meeskonna osaks saamine võtab aega." Duje Caleta-Cari, Domagoj Bradarici ja Josko Gvardioli näol on tal meeskonna noorendamise pusletükid kasutada, iseküsimus on selles, kui kergelt Lovreni-põlvkonna asendamine läheb.

Horvaatia tegutseb peamiselt 4-2-3-1 asetuses ja kuigi valiksarjas kasutas Dalic kohati ka 4-4-2 formatsiooni, ei toonud see suuremat edu. Kaitseliini ees on asendamatuks kujunenud hea võhmaga Marcelo Brozovic, ründaja all aga Nikola Vlasic, kelle esimene käik Euroopa tippliigasse ebaõnnestus, ent kes on viimastel aastatel säranud Venemaa kõrgliigas.

Rünnakul langeb suurim raskus eeldatavasti Ivan Perišici ja Andrej Kramarici õlgadele. Horvaatide õnneks on Kramaricil selja taga elu edukaim Bundesliga-hooaeg, mis tõi 20 väravat. Euroopa tippliigades said kahekohalise arvu väravaid lõppenud klubihooajal kirja ka Ante Budimir ja Ante Rebic ning koondisemängudes on peatreeneri usaldust õigustanud Zagrebi Dinamo ründaja Bruno Petkovic, kuid horvaatide suurim probleem ei näi seisnevat individuaalse kvaliteedi puudumises, vaid meeskondlikkust puudutavates ebakõlades.

Meeskonna staar - Luka Modric

Horvaatia kapten peaks olema kodumaal kõige armastatum jalgpallur, kuid Modrici puhul ei ole see sugugi nii. Põhjuseks on mõistagi kurikuulsa Zdravko Mamici korruptiivsete tegude ümber siiani tiirlev skandaal - Mamic on kodumaal pikaks ajaks vangi mõistetud, aga Bosnia ja Hertsegoviina, kelle kodakondsust ta samuti omab, ei anna meest naabritele välja. Avalik poolehoid niisugusele sulile oleks mõne kehvema mehe ammu koondisest viinud, aga Modric on selleks liiga tähtis. Mis on lubatud Jupiterile...

Jupiterina on Modric kodumaa jalgpallitaevas tõesti juba aastaid säranud. Tänaseks 35-aastasena on ta endiselt Real Madridi võtmemängija, kelle arhitektivaistule pole siiani väärilist asendajat leitud. Ka Horvaatia koondises mitte - 137 mänguga on Modric oma riigi rekordinternatsionaal. Jääb see tema viimaseks suurturniiriks? Ära iial ütle iial.

Silm peale - Duje Caleta-Car

Seletamatul põhjusel tähendavad väljendid "noor Balkani jalgpallitäht" ja "suvepuhkus" ühte lausesse kokku panduna tihtipeale mingit skandaali. 2019. aasta juunis oskas jamadesse sattuda noor keskkaitsja Duje Caleta-Car, kes oli aasta varem juba A-koondise MM-hõbeda võitnud, aga ei tahtnud nüüd liituda Horvaatia noortekoondisega. Ehkki ise tõi ta vabanduseks väsimuse pikast klubihooajast ja koduklubist saadud käsu puhata, avastas ajakirjandus peagi, et tegelikult lendas Caleta-Car koos klubikaaslase Nemanja Radonjiciga Maldiividele puhkama.

Karistuseks jäeti Caleta-Car A-koondises mänguajata, ehkki kaasati meeskonna tegemistesse. Noor kaitsja, kes oli eduka MM-i tuules siirdunud Salzburgist Prantsusmaa tippklubi Marseille' ridadesse, teatas seepeale, et austab A-koondise juhendaja Zlatko Dalici otsust, noortekoondise peatreener Nenad Gracan kui valetaja võib aga kuu peale minna.

Olgu sõnakusega kuidas on, aga platsil tuleb Caleta-Caril täita Domagoj Vida ja Dejan Lovreni hiigelsuured saapad. Mõlemad legendaarsed keskkaitsjad on ka seekordsel EM-il kohal, kuid viimasel ajal on Dalic eelistanud Vida paarilisena just 24-aastast Caleta-Cari. Palliga end mugavalt tundvat, hea väljakunägemise ja sööduoskusega horvaati võivad turniiri järel hakata noolima veel suuremad klubid, seda enam, et Marseille lõpetas Prantsusmaal hooaja viiendana ja jäi Meistrite liigast kaugele.

Koondisest väljas - Ivan Rakitic

33-aastaselt on Rakitic parimas mängijaeas. Ta on pärast Barcelona ridadest Sevillasse liikumist seal meeskonna vaieldamatu liider. Koondisega on ta käinud kolmel EM-il ja kahel MM-il, kusjuures kolme aasta eest oli Venemaal just tema see, kes realiseeris nii kaheksandikfinaalis kui ka veerandfinaalis Horvaatiale edasipääsu taganud penalti. Tema arvel on ühena üheksast horvaadist üle saja koondisemängu. Aga EM-il me Rakiticit ei näe, sest Horvaatia särki ta enam ei kanna.

Poolkaitsja loobumisteade tuli mullu sügisel kõigile üllatuse ja ootamatusena. Ta oli küll teinud EM-valiksarjas kaasa vaid neljas mängus kaheksast, aga hetkekski ei tundunud, nagu võiks ta koondise esindamisele joone lõplikult alla tõmmata. Ometi just nii läks. "Tegu on mu karjääri kõige raskema otsusega, kuid sisetunne ütles, et pean nii tegema. Kolmteist aastat, üle saja mängu ... Aga ehk on nüüd käes aeg, kus pere vajab mind senisest rohkem," rääkis Rakitic loobumisotsuse järel. 2020. aasta EM on pärast 2006. aasta MM-i esimene suurturniir, kuhu Horvaatia sõidab ilma temata.

Treener - Zlatko Daljic

2017. aasta sügisel koondise tüüri juurde saabudes teatas Dalic esimese asjana, et jääb ametisse vaid juhul, kui jõutakse 2018. aasta MM-ini. Eesmärk sai täidetud. Lõplikult kehtestas Dalic end aga MM-i käigus, kui saatis joonelt koju talle vastu hakanud ja vigastust ettekäändeks toonud ründaja Nikola Kalinici.  "Vajan mängijaid, kes on valmis mängima," kõlas Dalici lühike hinnang.

MM-finaali jõudmine kergitas Dalici Horvaatias rahvuskangelaseks, aga jalgpallis ei kesta miski igavesti. EM-i eel kõigub Dalici tool kehvade tulemuste tõttu juba päris tugevalt ja tõenäoliselt suudaks talle uue ametiaja päästa vaid edukas finaalturniir. Maksimalistina, kelle ellu mahub peale pere vaid jalgpall, on ta tõenäoliselt aga ise esimene mees, kes valmis ameti maha panema, kui EM aia taha läheb.

"Kui aus olla, ei ole ma viimasel ajal lugenud ühtegi muud raamatut peale jalgpallialase kirjanduse. Lähedased teavad, et mängupäevadel ei funktsioneeri ma normaalse inimese kombel," tõdes ühes intervjuus Dalic, kes mängupäevadel telefoni vastu ei võta ning suhtleb vaid koondiseringi kuuluvate inimestega. Enda väitel ta neil päevadel isegi ei söö. Küll aga on tema päevakavas kindel koht palvetamisel ning isegi mängu ajal kannab ta tõsiuskliku katoliiklasena palvehelmeid taskus.

Kristjan Jaak Kangur: "Alagrupp on Horvaatia jaoks soodne, sest Inglismaad on varemgi kurvastatud ning Tšehhi ja Šotimaa peaksid olema neile enam kui jõukohased vastased. Ent kui Dalic ei suuda sisepingeid maandada, võib kogu kompott ka väga kiiresti hapuks minna. Kontrollmängude tulemused ei süsti just kindlust, et Horvaatia võiks viimase MM-i imetegu korrata, aga oleks ka rumal neid alahinnata."

Mängud alagrupis:

P, 13. juunil kell 16.00 vs Inglismaa (London)
R, 18. juunil kell 19.00 vs Tšehhi (Glasgow)
T, 22. juunil kell 22.00 vs Šotimaa (Glasgow)

Eeldatav algkoosseis:

Koossseis:

Väravavahid: Lovre Kalinic (Hajduk), Dominik Livakovic (Zagrebi Dinamo), Simon Sluga (Luton).

Kaitsjad: Borna Barišic (Rangers), Domagoj Bradaric (Lille), Duje Caleta-Car (Marseille), Joško Gvardiol (Zagrebi Dinamo), Josip Juranovic (Legia), Dejan Lovren (Zenit), Mile Škoric (Osijek), Domagoj Vida (Besiktas), Sime Vršaljko (Atletico).

Poolkaitsjad: Milan Badelj (Genoa), Marcelo Brozovic (Inter), Luka Ivanušec (Zagrebi Dinamo), Mateo Kovacic (Chelsea), Luka Modric (Real Madrid), Mario Pašalic (Atalanta), Nikola Vlašic (CSKA).

Ründajad: Josip Brekalo (Wolfsburg), Ante Budimir (Osasuna), Andrej Kramaric (Hoffenheim), Mislav Oršic (Zagrebi Dinamo), Ivan Perišic (Inter), Bruno Petkovic (Zagrebi Dinamo), Ante Rebic (Milan).