Aastaid suurvõistlustel järjekindlalt põrunud Inglismaa koondis suutis eelmisel MM-il lõpuks ometi teha ambitsioonidele vähegi vastava tulemuse. Ent kas inglasi saab EM-i eel soosikute hulka lugeda? Nende enda arvates kindlasti, kõrvaltvaatajad ei ole selles nii ühel meelel.

• Šotlaste usk oli juba kadunud, aga penaltieksperdid ei vedanud alt
• Aatomiku rammu kahandab vanameistrite ja noorte tõusjate ragistamine

Inglismaa ja ajakirjandus, kes neid suudaks lahuta. Suurturniiride eelne, aegne ja järgne jant kulgeb tavaliselt lihtsat rada pidi. Enne EM-ile või MM-ile sõitmist köetakse alustuseks lootused taevani üles või tehakse koondis maatasa, kusjuures keegi ei oska täpselt öelda, millal ja miks kumb variant käiku läheb. Optimistid veeretavad 1996. aasta EM-finaalturniiriks loodud lauluviisi, mille kohaselt Football's Coming Home ehk jalgpall tuleb koju. Pessimistid kuulutavad mõistagi kiiret krahhi.

Isegi kui turniiri ajal meeskonnale hõlpu antakse, siis alati, kui mängud mängitud, läheb süüdlase otsimiseks. Tihtipeale saab solgiämbri enda kaela liiga vana ja väsinud või liiga noor ja kogenematu peatreener, kuid patuoinaks kõlbavad ka pudinäpust väravavaht Robert Green, jalaviibutajast David Beckham või simapilgutajast Cristiano Ronaldo, keda kollases meedias ristile naelutada ja kellele kaks järgmist aastat liigamängude ajal tribüünilt solvanguid karjuda. Keegi peab ju ometi süüdi olema, sest pole võimalik, et inglastel ei jagunud lihtsalt enese maksmapanekuks klassi.

Pärast piinlikku allajäämist Islandile viie aasta tagusel EM-il suutis Gareth Southgate'i koondis kolme aasta tagusel MM-il eelkirjeldatud tavasid märkimisväärselt lõhkuda, sest isegi ennast kõigist paremaks pidavatel inglastel tuli nentida, et suurturniiri poolfinaali jõudmine on märkimisväärne saavutus. Muidugi osati meepotti ka tõrva tilgutada, kuid suures plaanis on Southgate suutnud noored mängijad sulandada meeskonnaks, mitte lihtsalt staarideparaadiks nagu eelmised "kuldsed" põlvkonnad.

Alatisest murekohast ehk väravavahtide valikust langes viimasel hetkel välja põlvelõikusel käinud Nick Pope, kuid Southgate'il on valida stabiilse Dean Hendersoni ja ajuti hiilgava, ajuti rängalt eksiva Jordan Pickfordi vahel. Probleeme on tekitanud keskkaitsja Harry Maguire'i tervislik seisund - vigastatud hüppeliiges peaks laskma tal vähemalt mingis turniiri faasis kaasa teha, kuid väiksemgi tagasilöök võib selle kahtluse alla seada.

Sama mure on Liverpooli kapteni ja koondise asekapteni Jordan Hendersoniga, kes mängis viimati jalgpalli veebruari lõpus. Turniirile on nii tema kui ka Maguire kaasatud meeskonnavaimu tugevdajatena isegi juhuks, kui nad platsile ei pääse, kuid Southgate on kinnitanud, et koosseis on selle arvestusega valitud, et need kaks ei pruugi platsile pääseda.

Kas Maguire'i eemalejäämine sunnib asetust muutma?

Küll aga on Southgate Maguire'i puudumisel kasutanud kolmemehelist kaitseliini, mis on toonud kaasa süüdistusi liigses ettevaatlikkuses, ent aidanud samas koondisel oma väravat puhtana hoida - viimases viies mängus on endale lubatud lüüa üksainus värav ja sellegagi sai hakkama MM-alagrupi ohtlikem vastane Poola, keda siiski 2:1 võideti.

Inglismaa koondise põnevaimad talendid on need, keda ei kiida üksnes kodumaine press, vaid kes mängivad mandri-Euroopas. Dortmundi Borussia ridadesse kuuluvad 21-aastane Jaden Sancho ja kõigest 17-aastane Jude Bellingham on end juba koondisenimekirjas kinnistanud, üks väärtusliku alustaja, teine olulise vahetusmehena. Samas võib kõik muutuda, kui Southgate otsustab tõesti kolmese kaitseliini ja 3-4-3 asetuse kasuks.

Sellisel juhul jagub Harry Kane'i selja taga ruumi kahele ründava suunitlusega mängijale, kellest üks on ilmselt Mason Mount. Teisele kohale konkureerivad aga lisaks Sanchole veel Jack Grealish, Phil Foden, Marcus Rashford ja Raheem Sterling. Kõlab nagu omamoodi luksusprobleem, aga õige taktika ja mängijatevaliku leidmine ongi ilmselt sel turniiril Southgate'i suurim proovikivi.

Meeskonna staar - Harry Kane

Kui inglaste eelmise mängijapõlvkonna kuldpoiss Wayne Rooney ületas Bobby Charltoni väravarekordi, esitleti seda kui imelist saavutust. Ent kui Rooney vajas oma 53 koondiseväravani jõudmiseks 120 mängu, siis Kane'il on 34 tabamust koos 54 kohtumisega. Rooney mängis koondises 15 aastat, Kane'i koondisedebüüt jääb aga seitsme aasta taha. Kõik märgid näitavad, et ei kulu enam kaua, kui Ronaldot ja Teddy Sheringhami enda eeskujudeks pidav Kane Inglismaa koondise kõigi aegade parima ründaja tiitli õigustatult enda nimele võtab.

Premier League'is Alan Sheareri rekordeid jahtiv Kane on pannud enda õlule EM-i eel suured pinged, jagades vihjeid võimalikust klubivahetusest. Pole kahtlustki, et seda teemat üritatakse võimendada ka turniiri ajal, kuid samas on 27-aastane Kane juba ammu tõestanud, et närvid on tal rauast. Või vähemalt tugevamad kui hüppeliigesed, mille vigastused on teda ikka ja jälle väljakult eemale jätnud. Samas mitte kunagi kauaks: tervenenud Kane tuleb ja lööb taas väravaid, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki.

Ehkki Kane'i nähakse tihtipeale pelgalt osava rünnakute lõpetajana, on tema mäng tegelikult märksa mitmekülgsem ning ta mängib ka hästi seljaga värava poole olles. Rünnaku tipust keskväljale vajuv Kane suudab tänu tugevale füüsisele ja seejuures lihvitud tehnikale seal edukalt palle katta, millele lisanduvad hea  platsinägemine ja mängulugemine. Seeläbi tekitab Kane kaitsjaid endaga kaasa tõmmates ruumi ka kaaslastele ja leiab neid tihtipeale hästi söötudega leida.

Silm peale - Declan Rice

Noorust on Inglismaa koondises kõvasti, ent teiste komeetide kõrval on Declan Rice'i lend jäänud ... ei, mitte madalamaks. Õige oleks öelda, et nähtamatumaks. 14-aastaselt kidura kehaehituse tõttu Chelsea akadeemiast minema saadetud Rice maandus kiirelt teises pealinnaklubis West Hamis ning kui kasvuspurt viimaks pärale jõudis, polnud temast enam võimalik mööda vaadata. Noorteklassis esindas Rice seejuures Iirimaad ja jõudis nende eest teha ka kolm A-koondise mängu, ent kuna tegu oli maavõistlustega, võimaldati tal 2019. aastal jalgpallikodakondsus Inglismaa oma vastu vahetada.

Rice ei ole kunagi olnud särav trikimeister, vaid seda tüüpi mängumees, keda iga meeskond oma keskvälja südamesse vajab - mängija, kes teeb lihtsaid asju kiiresti, õigesti ja alati hästi, et teised saaksid särada. Kõigest 22-aastasena on ta juba West Hami kapten ning Southgate'i usaldust näitab asjaolu, et alates debüüdist on Rice kuulunud 22 võimalikust koondisemängust algkoosseisu koguni 16 puhul. 

Koondisest väljas - Trent Alexander-Arnold

Liverpooli äärekaitsja ümber viimasel poolaastal toimunu sümboliseerib tabavalt inglaste tekitatavaid torme veeklaasis. Esmalt jättis Southgate ta keskpärase vormi tõttu märtsikuisest koondisekutsest välja. Pööritati silmi, sõna võtsid Liverpooli peatreener Jürgen Klopp ja teisedki. Nüüd pääses Alexander-Arnold koondisesse, mängis maavõistluses Austria vastu 90 minutit ... ja rebestas mängu viimastel sekunditel reielihast, mis ta EM-ilt kkõrvale jätab.

Loomulikult andis see kriitikutele taas võimaluse Southgate'ilt küsida, miks pidi end juba tõestanud mängumees viibima platsil nii kaua. Samas lahendas see eelmise, paar päeva varem tõstatatud probleemi: miks on koondises neli paremkaitsjat? Nüüd jäi alles kolm, kusjuures terava tsenderdamisjalaga Alexander-Arnoldi kaotamine võib olla inglastele väga valus löök nii kaitse- kui ka ründefaasis.

Peatreener - Gareth Southgate

Inglismaa koondise peatreeneri roll on kahtlemata maailmas üks tänamatumaid. Jah, mõnes riigis võidakse küll peatreenerit hooaja jooksul kas või viis korda vahetada, aga sellist lakkamatut tänitamist, mille juures eeldatakse, et treener oma ametis siiski jätkab, kohtab harva. Meeskonna MM-il poolfinaali ja Rahvuste liigas samuti nelja hulka viinud juhendaja puhul võiks ju eeldada, et talle antakse töörahu, ent esimese eufooria vaibumise järel hakkas Southgate taas - peamiselt ühe või teise mängija koondisesse kaasamise-mittekaasamise eest - kriitikat saama.

Rahvuskoondise peatreeneri töövõtete küsimärgi alla seadmine on inglastele omamoodi rahvussport, mida kollane meedia järjepidevalt kultiveerib. Sama on käinud selle EM-i eel, kuid Southgate peaks olema sellega juba harjunud. Egode põrkumise probleemi ei tohiks selles meeskonnas olla, lisaks on mitmed mehed klubiga äsja kas eurosarja finaali võitnud või seal kaotamisest lisamotivatsiooni saanud.

Kristjan Jaak Kangur: "Inglaste suurim võimalik takistus on tasavägine alagrupp, kus on võimalik tulla nii esimeseks kui ka jääda viimaseks. Paradoksaalsel moel ei pruugiks seejuures grupi võitmine olla üldse hea, sest see tähendab, et kaheksandikfinaali vastaseks tuleb F-grupi teine meeskond ehk ülima tõenäosusega keegi kolmikust Prantsusmaa-Saksamaa-Portugal. Alagrupis teiseks jäämine oleks selle loogika järgi isegi mugavam, aga vastast valima hakates on ennegi valusalt vastu näppe saanud. Seega, ennustus? Ettearvamatu nagu inglaste puhul alati. Jokkeriks kaardipakis võib olla asjaolu, et EM-i lõppvaatus mängitakse maha Wembleyl, kuid esmalt tuleb nii kaugele jõuda."

Mängud alagrupis:

P, 13. juunil kell 17.00 vs Horvaatia (London)
R, 18. juunil kell 22.00 vs Šotimaa (London)
T, 22. juunil kell 22.00 vs Tšehhi (London)

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis:

Väravavahid: Dean Henderson (Manchester United), Sam Johnstone (West Bromwich), Jordan Pickford (Everton).

Kaitsjad: Ben Chilwell (Chelsea), Conor Coady (Wolverhampton), Reece James (Chelsea), Harry Maguire (Manchester United), Tyrone Mings (Aston Villa), Luke Shaw (Manchester United), John Stones (Manchester City), Kieran Trippier (Atletico), Kyle Walker (Manchester City), Ben White (Brighton).

Poolkaitsjad: Jude Bellingham (Dortmund), Phil Foden (Manchester City), Jack Grealish (Aston Villa), Jordan Henderson (Liverpool), Mason Mount (Chelsea), Kalvin Phillips (Leeds), Declan Rice (West Ham), Bukayo Saka (Arsenal), Jadon Sancho (Dortmund).

Ründajad: Dominic Calvert-Lewin (Everton), Harry Kane (Tottenham), Marcus Rashford (Manchester United), Raheem Sterling (Manchester City).