Teate ju küll seda klišeed - suur mängija on sündinud väikeses riigis, kellega suurturniirile jõudmine on pea võimatu. Aga mis siis, kui enne sünnib mängija ja seejärel riik? Ja kui ihaldatud lõppmänguni seejärel ikkagi jõutakse?

• Kaotatud hiilgust otsiv Holland peab tugitala abita ühise hingamise leidma
• Paradoks Austria moodi: kõik on justkui hästi, aga fännid ei usu
• Ukraina ründelegend asub kahe eelmise finaalturniiri häbi maha pesema

Goran Pandev on 37 aastat vana. Põhja-Makedoonia? 30. Kui Jugoslaaviast lahku löödi ja 1993. aasta sügisel Sloveenia vastu esimene maavõistlus peeti, oleks EM-ist rääkijad ilmselt otsejoones hullumajja viidud. Verinoore riigi jalgpall tuli esmalt jalgele seada, mitte peadpidi pilvedesse tõusta.

Tollal veel Makedoonia nime kandnud Põhja-Makedoonia kolmas ametlik mäng toimus Eesti vastu ja meeskonda vedas Darko Pancev, karjääri lõpusirgel olev koondise suurim staar, kelle igapäevane tööandja oli Milano Inter. Ajaratast edasi kerides jõuame 2020. aastasse. Põhja-Makedoonia kohtus jälle Eestiga ja meeskonda vedas Goran Pandev, karjääri lõpusirgel olev koondise suurim staar, kelle mängija-aastate haripunkti eest oli hoolitsenud ... Milano Inter.

Siinkohal kokkusattumused ka lõpevad, sest erinevalt Pancevist on Pandevil veel võimalus ajalugu ümeber kirjutada. Loomulikult lõi just tema mullu novembris Tbilisis selle ühe ja ainsa värava, mis makedoonlased Gruusia üle võidule ja EM-ile viis. Riigi au ja uhkus Pandev sai võimaluse karjäärile kuldne punkt panna: kui ta muidugi soovib üldse veel lõpetada.

Kandku riik Makedoonia  või Põhja-Makedoonia nime, nende rahvuskoondis on alati olnud EM- ja MM-valiksarjades alagruppides viimaste seas. Vaid korra oli alagrupiturniiril saadud üle kahe võidu ja ka siis lõpetati eelviimasena, edestades kõigest Liechtensteini. Rõõmu tunti viikide üle Horvaatia, Inglismaa ja Hollandiga, enamasti võideti alagruppide autsaidereid, aga mõnikord saadi neilt ka häbistavaid kaotusi nagu näiteks 2004. aasta 0:1 allajäämine Andorrale.

2007. aastal suutis Makedoonia üllatada 2:0 võiduga Horvaatiat ja tõusis Srecko Kataneci käe all FIFA edetabelis kõigi aegade parimale kohale, ent lõpuks jäi seegi napiks sähvatuseks. Esmalt läks Katanec tülli Pandeviga ja lahkus, viimaks jooksis aga must kass läbi ka alaliidu ning Pandevi ja mitme teise tippmängija vahelt. Koguni paar aastat pidid makedoonlased ilma Pandevita läbi ajama, 2015. aastal ta aga lõpuks naasis.

Noortekoondis vedas vankri käima

Praegusele edule pandi alus kaks aastat hiljem, ehkki rahvuskoondise tulemustes see tollal veel välja ei paistnud. 2017. aastal tüüris Blagoja Bilevski makedoonlased U-21 EM-finaalturniirile ehk Vana Maailma kaheksa parema sekka. Toonasesse noortekoondisesse kuulusid Eljif Elmas, Visar Musliu, Enis Bardhi, Boban Nikolov, Darko Velkoski - kõik praegused EM-ile minejad.

Tehtud töö langes omapärasel moel kokku riigi nimetamisega Põhja-Makedooniaks ja hakkas vilju kandma esmalt Rahvuste liigas, kus esmalt võideti küll üsna oodatult oma alagrupp, ent koguti sellega enesekindlust. EM-valiksarjas saadi kaks korda jagu Lätist ning nopiti neli punkti Sloveenia vastu, viiki lepiti ka Iisraeliga. Viimase vooru võit Iisraeli üle tähendas aga seda, et tänu paremusele omavahelistes mängudes edestati Sloveeniat ja lõpetati alagrupp kolmandana, mis viis makedoonlased play-off'i, kus Pandev oma töö ära tegi.

Sisu näidati ka tänavu märtsis, kui esmalt vannuti MM-valiksarjas võõrsil 0:2 pealt 2:2 viigini jõudmise järel napilt alla Rumeeniale. Seejärel võideti 5:0 Liechtensteini, kolm päeva hiljem sündis aga riigi jalgpalliajaloo suurim saavutus, kui Duisburgis alistati 2:1 Saksamaa koondis.

Põhja-Makedoonia on siiski midagi hoopis enamat kui ainult üks Goran Pandev. Esiväravavaht Stole Dimitrievski mängib Hispaanias Rayo Vallecanos, kaitseliini üks liidreid Ezgjan Alioski Inglismaal Leeds Unitedis. 21-aastane Elmas särab Napolis, Bardhi on neljandat aastat La Liga keskmiku Levante põhimees, Pandevi eeldatav peamine ründeabiline Aleksandar Trajkovski on kogunud kogemust ja löönud väravaid nii Serie A-s kui ka La Ligas.

Pikalt neljamehelist kaitseliini pruukinud peatreener Igor Angelovski on viimasel ajal eriti tugevamate vastaste vastu kasutanud kolme keskkaitsjat ja 3-4-3 või 5-3-2 asetust. "Valin taktika vastavalt minu kasutada olevatele mängijatele," kõlas tema lühike selgitus vastuseks küsimusele, kas edaspidi mängitaksegi selle asetusega.

Kui tavapäraselt rõhuvad eeldatavad autsaiderid kaitsetööle, siis Põhja-Makedoonia trumbid on pigem ründeliinis. Pandevi kuulsus räägib enda eest, aga ka Elmas ja karistuslöökide spetsialist Bardhi võivad eelmainitud taktika puhul poolkaitses küllaga segadust külvata - eriti arvestades, et Põhja-Makedoonia mäng pole rajatud niivõrd pallivaldamisele kui kiiretele vasturünnakutele.

Meeskonna staar - Goran Pandev

Mõistet "legend" kiputakse tihti üle ekspluateerima. Pandevi puhul jääb aga väheks, kui kirjutada see sõna väikese tähega. Peaaegu terve karjääri Itaalia kõrgliigas veetnud veteranründaja on koondist esindanud juba üle 20 aasta ega näita (vähemalt mänguliselt) vananemisest mingeid märke. Koondise jaoks ülioliulise omadusena võib vasakujalgne Pandev tegutseda ründeliinis ükskõik millisel positsioonil ning on suuteline nii väravavõimalusi realiseerima kui ka neid ise tekitama.

Ent tema mitmekülgsust on osanud hinnata ka klubitreenerid, eeskätt Jose Mourinho, kelle käe all Pandev 2010. aastal Milano Interiga Meistrite liiga võitis. Mourinho kasutas Pandevit peamiselt teise ründajana, kelle ülesanne oli musta tööd teha. Kodumaal juba üle kümne aasta tagasi omanimelise akadeemia asutanud Pandev on tänaseks klubi vedamisega jõudnud niikaugele, et akadeemia esindusmeeskond mängib Põhja-Makedoonia kõrgliigas.

Lihtsast perest pärit Pandevi jaoks oli loogiline esimesel võimalusel pakkuda teistele seda, mida temal noorena polnud. Ta võiks olla kodumaal suur staar ja ongi, ent samas on tegu ka tagasihoidliku inimesega, kes ei figureeri kõmuajakirjades. "EM on minu karjääri tipphetk," sõnas ta ühes hiljutises intervjuus. "Ja selle järel ma lõpetan. Võib-olla."

Silm peale - Eljif Elmas

Kõigest 21-aastane Elmas on end juba pildile mänginud, olles teist aastat Itaalia tippklubi Napoli põhimees. Rabotnickist Fenerbahce kaudu Itaaliasse jõudnud Elmasi trumpideks on mitmekülgsus, hea tehnika ja töövõime, mida Napolis on kasutatud peamiselt vasakul äärel. Klubis pole väravate löömine kaugeltki tema põhitöö, koondises kuluvad need aga marjaks ära ning just Elmasi võidutabamus Duisburgis tõi makedoonlastele nende jalgpalliajaloo ühe silmapaistvama võidu Saksamaa üle.

Tänu türklastest vanematele võinuks Elmasist saada ka hoopis Türgi koondise järgmine täht, kuid tal oli söakust Fatih Terimi kutsele ära öelda. "Olen makedoonlane," kõlas Elmasi lihtne põhjendus, enne kui ta 2017. aastal koondisedebüüdiga Türgi-juttudele lõpu tegi. Kui Elmas oli kõigest 12-aastane, märkas teda koondise praegune peatreener, toona Rabotnickis töötanud Igor Angelovski. 16-aastasena debüteeris ta juba klubi esindusmeeskonnas, aasta hiljem mängis U-21 koondisega EM-finaalturniiril.

Makedoonia ühe kuulsama korvpalluri Pero Antici nõuannete abil löödi peagi käed Türgi hiiu Fenerbahcega, seejärel sai Elmas, kelle allkirja jahtisid teiste seas Manchester City, Juventus ja Inter, aga juba kõne Carlo Ancelottilt ning sellest piisas. Treeneritruudust on Elmas oma noorusest hoolimata jõudnud karjääri jooksul juba ilmutada, nüüd on tal võimalus ka Angelovskit kunagise usalduse eest tänada.

Koondisest väljas - Ilija Nestorovski

Itaalia kõrgliigaklubi Udinese kapten on koondise eest pidanud ligi poolsada mängu ja löönud kümme väravat, kuid EM-il me teda ei näe. Alustuseks korraldas ta skandaali, sest märtsikuises koondiseaknas lasi Nestorovski emotsioonidel enda üle võimust võtta ning tähistas Liechtensteini võrku saadetud penaltit telekaamerasse roppusi karjudes.

Treener - Igor Angelovski

"Seadsin meeskonnale eesmärgi. Selleks on edasipääsu eest võitlemine. Aga see on võimalik vaid siis, kui oleme ühtne meeskond." Eelnev tsitaat annab mõista, et ajaloolise turniiri eel seisab alates 2015. aastast makedoonlasi juhendav 45-aastane Angelovski kahe jalaga maa peal. Mängijana tagasihoidlikku karjääri teinud, ent treeneriametit proovinuna Rabotnicki kiirelt meistriks ja kahekordseks karikavõitjaks viinud peatreener teab mõistagi hästi, milline materjal tema kasutuses on ja mida neilt nõuda saab.

Kui Ljubinko Drulovic lahkus Belgradi Partizani tüüri juurde, oli Angelovskil paras aeg rahvuskoondis üle võtta. "Ta on treener, kes usub endasse ja oma mängijatesse. Tema jaoks on väga tähtis kõigiga hästi läbi saada, võistkonnas üksmeel tekitada ja meie eneseusku kasvatada," iseloomustas peatreenerit Leeds Unitedis mängiv Ezgjan Alioski. "Tänu talle hakkasimegi uskuma, et võime võita ükskõik keda."

Kristjan Jaak Kangur: "Autsaiderid? Muidugi. Aga Põhja-Makedoonia suur trump on, et kaotada pole neil finaalturniiril vähimatki. Ning Pandev on alati võimeline tühjast kohast värava välja võluma. Ukraina ja Holland on ehk liiga kõvad pähklid pureda ning alagrupist edasipääs võrduks väikese imega, aga ühe võidu võivad debütandid vabalt kirja saada."

Mängud alagrupis:

P, 13. juunil kell 19.00 vs Austria (Bukarest)
N, 17. juunil kell 16.00 vs Ukraina (Bukarest)
E, 21. juunil kell 19.00 vs Holland (Amsterdam)

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis:

Väravavahid: Stole Dimitrievski (Rayo Vallecano), Risto Jankov (Rabotnicki), Damjan Shishkovski (Doxa).

Kaitsjad: Ezgjan Alioski (Leeds), Egzon Bejtulai (Shkendija), Visar Musliu (Fehervar), Kire Ristevski (Ujpest), Stefan Ristovski (Zagrebi Dinamo), Gjoko Zajkov (Charleroi), Darko Velkovski (Rijeka).

Poolkaitsjad: Arijan Ademi (Zagrebi Dinamo), Daniel Avramovski (Kayserispor), Darko Churlinov (Stuttgart), Enis Bardhi (Levante), Eljif Elmas (Napoli), Ferhan Hasani (Partizani), Tihomir Kostadinov (Ružomberok), Boban Nikolov (Lecce), Marjan Radeski (Akademija Pandev), Stefan Spirovski (Larnaca).

Ründajad: Goran Pandev (Genoa), Milan Ristovski (Trnava Spartak), Vlatko Stojanovski (Chambly), Aleksandar Trajkovski (Mallorca), Ivan Trichkovski (Larnaca), Krste Velkoski (Sarajevo).