"Kui Markus Poom neljandana lepingu sõlmis, siis ühes uudises võrreldi eestlasi brasiillastega. Et me oleme saabunud Iirimaale massiga nagu brasiillased jalgpallis igale pool mujale jõuavad," meenutab Frank Liivak seika eelmisest nädalast. Lühikese aja jooksul on Iirimaa kõrgliigas mängivate Eesti jalgpallurite arv kasvanud ühelt neljale.

Eesti jalgpalluritest oli enne 2022. aastat Iirimaal mänginud Sander Puri, kes esindas 2015 Sligo Roversit ja 2017-18 Waterfordi. Mullu suvel siirdus Iirimaale Liivak, kes vahetas FCI Levadia särgi Sligo Roversi oma vastu. Aastavahetuse järel on talle riburada pidi järgnenud Bogdan Vaštšuk (Sligo Rovers), Vladislav Kreida (St. Patrick's Athletic) ja Markus Poom (Shamrock Rovers).

• Kõva samm! Poom tõmbab selga Shamrock Roversi särgi
• Bogdan Vaštšukist sai Frank Liivaku klubikaaslane
• Ametlik: Kreida siirdus aastase laenulepingu alusel kaheksakordse Iirimaa meisterklubi ridadesse

Kui Kreida ja Poom siirdusid Iirimaale FC Flora ridadest, siis Vaštšuk Poola kõrgliigaklubist Stal Mielec, kes teenis Eesti koondislase mängijaõiguste loovutamise eest Soccernet.ee andmetel ka enam kui poolesajatuhande euro suuruse üleminekusumma.

Kõik kolm nimetatud üleminekut toimusid jalgpalliagendi Harri Ojamaa vahendusel, kelle hinnangul on oluline põhjus, miks Iirimaa klubid Eesti jalgpalluritesse soosivalt suhtuvad, FC Flora 2021. aasta augustikuu mängud Shamrock Roversiga Konverentsiliiga otsustavas eelringis. Flora võitis Tallinnas 4:2 ja Dublinis 1:0 ning lunastas esimese Eesti klubina koha eurosarja alagrupiturniiril.

"Kuigi mänguliselt oli too duell võrdsem, kui viitab lõppskoor 5:2, siis see Flora võit paistab iirlaste silmis olevat tugev argument, kuna Shamrock Rovers on ikkagi Iirimaa jalgpalli selge valitseja, olles võitnud tiitli kolm hooaega järjest. Kindlasti on mingil määral toetavaks faktoriks ka Frank Liivaku edukas poolaasta.

Iirimaa liiga on tõusuteel. Sinna on tulnud juurde nii raha kui ka fänne. Euroopa jalgpallis on hakatud Iirimaa liigat tõsisemalt võtma ja eurosarja eelringides liigituvad sealsed klubid ebameeldivaks loosiks, keda soovitakse pigem vältida. Seda kindlasti ka põhjusel, et Iirimaal mängitakse hooaega kevadest sügisesse, mis tähendab, et suvel mängitavate eelringide ajal on Iirimaa meeskonnad väga heas vormis.

Suurimaks tugevuseks on briti koolkonnale omane võistkondlik, jõuline ja hingestatud mäng, aga ka mängijate individuaalne meisterlikkus on tõusnud. Eurosarjade tulemused tõestavad, et Iirimaal toimub korralik areng," räägib Ojamaa.

Iirimaa jalgpallikoondis on mänginud kolmel MM- ja kolmel EM-finaalturniiril, ent see edu pole olnud seotud koduse kõrgliigaga, vaid Iirimaa parimad jalgpallurid on kuulunud ikkagi Inglismaa klubidesse. Iirimaa kõrgliiga sai pikalt liigitada samasse punti Põhja-Iirimaa ja Walesi meistrisarjadega, mille tase eurosarjade tulemusi vaadates tagasihoidlik.

Klubide professionaliseerumise tulemusel hakkasid aga ka rahvusvahelised tulemused selgelt paranema. Esimese Iirimaa klubina jõudis eurosarjas alagrupiturniirile Rovers, kes mängi 2011. aasta sügisel Euroopa liigas (kuuest mängust kuus kaotust). Nende saavutust kordas Dundalk 2016. (üks võit, üks viik, neli kaotust) ja 2020. aastal (kuus kaotust).

• Briti jalgpallikultuuri taga igatsenud Markus Poom: olime Shamrock Roversiga teineteise esimene valik
• Iirimaale siirdunud Vaštšuk: siin mäletatakse, kuidas lõin Dundalkile kaks väravat. Nüüd pean näitama, et suudan seda uuesti

2021. aastal otsustavas faasis FC Florale kaotanud Poomi värske koduklubi Shamrock mullu ei vääratanud, vaid jõudis Konverentsiliiga alagrupiturniirile, kus sai kirja viigid Djurgardeni (Rootsi) ja Gentiga (Belgia). Kohaks alagrupis, tõsi küll, oli neljas ehk viimane, ent suures plaanis liigitus eurohooaeg õnnestunuks nii Roversi enda kui ka Iirimaa liiga jaoks.

"Tahame, et alagruppi jõudmine muutuks meie klubi jaoks reegliks. Juhatus, mängijad, treenerid ja fännid panustavad selle nimel. Usun, et oleme õigel teel ja saame ka järgnevatel hooaegadel mängida sellistel suurtel staadionitel," sõnas Roversi peatreener Stephen Bradley enne võõrsil peetud alagrupimängu Gentiga.

2022. aasta suvel Levadiast Sligo Roversisse siirdunud Liivak on otsusega ääretult rahul, kiites Iirimaa jalgpalliliigat südamest. "Ma ei osanud arvata, et see kõik on siin nii kaasahaarav! Iirimaa kõrgliiga on kasvav keskkond. Tugev kultuur ja sõbralikud inimesed aitavad kõvasti kaasa. Tippsport on siin maal inimestel sügaval südames. Seda on hea näha ja mõnus tunda," sõnab Liivak.

Varasema karjääri jooksul Hollandis, Itaalias, Hispaania ja Bosnia-Hertsegoviinas mänginud ääreründaja sõnul polnud Iirimaa jalgpallikultuur otseselt üllatav, aga väga meeldiv kohe kindlasti. "Jalgpall on siin igal pool. Ükskõik, kellega ma väikeses Sligo linnas (elanikke 20 000 – O. J.) rääkima satun, siis keegi tema perest on kindlasti Roversi klubiga seotud. Väga vahva ja hoopis teistmoodi. Jalgpallurina on tore sellises keskkonnas tegutseda. Eks ma midagi sellist ootasin kah."

Juuli alguses Sligo Roversiga liitunud Liivak lõi Iirimaa kõrgliigas mullu 15 mänguga neli väravat. Klubi lõpetas meistrivõistlused viienda kohaga. Konverentsiliiga eelringides saadi jagu Bala Townist (Wales) ja Motherwellist (Šotimaa), aga kaotati siis Stavangeri Vikingile (Norra). Iirimaa kõrgliiga sportliku taseme osas jagub Liivakul palju kiidusõnu.

"Mängud on kõvad ja intensiivsed. Tänapäeval saab ju tegevusi registreerivate GPS-süsteemidega hea pildi ette ja Iirimaal on mu näitajad pärast mängu liiga viimase meeskonnaga samad, mis keskmisel koondisemängul. Eesti liigas jõudsid näitajad kahjuks selle tasemeni ainult paaris kohtumises. Siinne keskkond on nõudlikum, aga see on jällegi seotud ka ümbritseva kultuuriga.

Ma ei mängi ju ainult enda, vaid terve mind toetava linna jaoks. Nende inimeste tuju on hea või halb sõltuvalt sellest, kas meie meeskond võidab või mitte. Sellest sõltub nende nädal. Selline olukord paneb mulle kui mängijale teistsuguse vastutuse peale. Iirimaale tulek oli ainuõige otsus. Sain siin aru, et olen viimased aastad mänginud jalgpalli nii, et mingi tükike on nagu puudu. Sligos sain aru, et see tükike on, et tahan end tunda ka nagu jalgpallur," räägib Liivak.

Keskkonna moodustavad mitmed jalgpallilised killud. Ajakirjanduses ilmuvad pealkirjad on Eestiga võrreldes karmimad, aga inimesed isiklikul tasandil jällegi leebemad. Mänge peetakse pea eranditult jalgpalli jaoks mõeldud staadionitel ja keskmiselt 2700 pealtvaataja ees, mis tagavad mõnusa atmosfääri. "Kodu- ja võõrsilmängul on suur vahe. Esimest korda tundsin üle pika aja, et kodus on palju lihtsam," märgib ääreründaja.

Iiri liigas mängitav jalgpall on Liivaku sõnul mehiselt füüsiline. "Alguses teenisin neljas mängus järjest meeskonnale penalti. Siinsetele oli natuke ootamatu, kuidas kastis nii kergelt kukkuda saab. Pärast seda penalteid enam tulema ei kippunud. Aga mäng on füüsiline ja kui vastaste CV-sid vaatama hakata, leiab sealt ka Premier League'i kogemusega mehi. Mäng ongi ühtpidi vaadates tüüpiline briti stiil – füüsiline ja palju jooksmist. Teisalt on mängijatel ka omajagu vabadust. Võin võtta palli ja proovida vastastest läbi joosta. Kui välja ei tule, siis teist korda samuti ja keegi ei pane seda pahaks."

Eesti meeste omavahelist duelli saab näha kohe Iirimaa kõrgliiga esimeses voorus, sest 18. veebruaril võõrustab Sligo Rovers tiitlikaitsjat Shamrock Roversit. Piletid on juba kuu aega enne mängu pea viimseni läbi müüdud. "Eks Shamrock meie suurim rivaal ole. Põnev, kui Poom kah nende keskväljal tegutseb," muheleb Liivak.

Iirimaa meistrisarja kohtumisi peaks olema võimalik vaadata liiga kodulehe vahendusel tasu eest.