Eesti parim Põhja-Makedoonias – Karl Jakob Hein (1)
Eesti jalgpallikoondis kaotas Rahvuste liiga C-divisjoni teise alagrupi viiendas voorus võõrsil Põhja-Makedooniale 1:2 ja minetas lootused pääseda viimasest kohast ning üleminekumängudest, kus tuleb võidelda D-divisjoni langemise vastu.
Eesti jäi kaotusseisu 29. minutil, kui skoori avas Ivan Trickovski. 52. minutil lõi Rauno Sappinen väga kauni viigivärava, mis oli tema neljas tabamus tänavuses Rahvuste liigas. Mitmed vahetused lõid seejärel aga Eesti mängurütmi segamini ning Põhja-Makedoonia sai initsiatiivi enda kätte.
Esmalt päästis Eesti meeskonna kahel puhul Karl Jakob Heina väga hea tõrje, aga 68. minutil oli Vlatko Stojanovski valveta ning lõi peaga 2:1. Eesti enda mängu enam korralikul üles võtta ei suutnudki, vaid pigem rapsis sihitult. Ainuke korralik võimalus, mis allesjäänud ajaga tekitada suudeti, avanes üleminutitel Henri Anierile, aga löök läks üle värava.
Eesti parim Karl Jakob Hein – 7. 65. minuti tõrje, kui ta posti kõrvalt Stefan Ristovski pealöögi välja koukis, oli maailmaklass! Väga häid tõrjeid kogunes tema arvele veel (esimesel poolajal Trickovski pealöögi väravajoonel peatamine, teisel rikošeti võtnud kauglöögi kantseldamine ja jalatõrje pärast Põhja-Makedoonia läbimurret vasakult äärelt). Teise poolaja keskel oli tunne nagu oleksime tagasi 90ndates, kus Mart Poom pidigi väravas tegema ühe tipptõrje teise järel, et seis vähegi viisakana püsiks. See polnud tore tunne. Heina tõrjed pidanuks olema vundament heale tulemusele, sest tema tegi oma töö eeskujulikult ära. Jalaga mäng võinuks olla parem, aga ilmselt mõjutas seda ka Skopje staadioni kehv murukate.
Artur Pikk – 4. Põhja-Makedoonia avavärava lõi Pika valvata olnud Trickovski, aga tolles episoodis talle ülearu suuri etteheiteid teha ei maksa, sest üpris keeruline on olla valmis täiesti juhuslikult vastasele perfektselt jalale kukkuvaks üle jala läinud pealelöögiks. Aga üldisemas plaanis jäi Pikk sarnaselt teiste Eesti kaitsjatega hätta. Polnud piisavalt otsustavust ja võimekust end kehtestada.
Karol Mets – 4. Kui Mets on platsil, on tema üheks ülesandeks olla ka Eesti kaitseliini liider, kes tekitab õhkkonna, kus valitsevad enesekindlus ja isukus. Selle rolliga Mets eile hakkama ei saanud. Õhuruum ei olnud kontrolli all, nagu viitasid Ristovski, Trickonvski ja Stojanovski pealöögid, millest kaks esimest Hein tõrjus, aga kolmandat mitte. Pärast lõpuvilet teenis Mets kohtunikega vaidlemise eest kollase kaardi, mis jätab ta kõrvale kolmapäevasest mängust Gruusiaga.
Joonas Tamm – 4. Peamine etteheide kaitseliinile on kollektiivne ebakindlus ja suutmatus end Põhja-Makedoonia edurivi liikmete vastu kehtestada. Seal oli oma osa igal mehel, ka Tammel, kes iseenesest suurte eksimustega silma ei paistnud. Kohtumise lõpufaasis saadeti Tamm rünnakule, aga tema (õhu)võimsuse kasutamiseks puudus selge plaan, prooviti jooksvalt improviseerida ja kasutegur jäi napiks.
Taijo Teniste – 5. Kaitseliini liikmetest kõige õnnestunum esitus. Agressiivsuse nivoo oli kenasti paigas – suutis vastast häirida, aga ei läinud üle piiri ega kinkinud vastasele karistuslööke. Koostöö Zenjoviga oli eriti esimesel poolajal hea ja tasakaalus.
Vlasi Sinjavski – 4. Endiselt mängija, kes on heal päeval tugeva vastase (näiteks kodus Põhja-Makedoonia või võõrsil Zagrebi Dinamo) suurim peavalu, aga halval päeval jääb nähtamatuks ega suuda mängu pea üldse mõjutada. Tsenderdused jäid ebamäärasteks, otsustavust ja jõudu nappis. Üks-ühele olukorrad, mis Sinjavski trump, ei toonud tulu. Kaitsetöös hoolikas.
Vladislav Kreida – 5. 21-aastane poolkaitsja on tõusnud Eesti koondise jaoks asendamatuks mängijaks, kelle ampluaa laieneb iga mänguga. Näiteks eile jäid pärast Vassiljevi väljavahetamist tema vastutada standardolukorrad. Eilne esitus polnud särav, aga korralik. Kreida proovis keset kaost natukenegi korda luua ja pakkuda ülejäänud võistkonnale toetuspunkte.
Mihkel Ainsalu – 3. Septembris Soccernet.ee-le hoogsa intervjuu andnud Ainsalu pole kahjuks üheski koondisemängus suutnud olla see ülbe persevest, kellena ta end kirjeldas. Kaotatud duellid, ebatäpsed söödud. Aga eelkõige ikkagi aeglus. Pall liigub tema juurest edasi aeglaselt ja Ainsalu ise (näiteks ründest kaitsesse) samuti aeglaselt. Mattias Käidist tundis Eesti eile suurt puudust ning sai selgeks, et Ainsalu selles olukorras lahenduseks ei ole.
Sergei Zenjov – 5. Näitas ilmekalt, miks ta on olnud koondise kindel põhimees nii Tarmo Rüütli, Magnus Pehrssoni, Martin Reimi kui ka Karel Voolaidi juhendamisel. Zenjov tagab kindla ja korraliku kvaliteedi, tehes väikeseid asju õigesti ja hästi. Zenjov ei mänginud superhästi, aga oli platsil Eesti paremaid. Kui tema ja Sappinen platsilt lahkusid, ei suutnud Eesti enam Põhja-Makedooniat kvaliteetselt pressida.
Konstantin Vassiljev – 4. 36-aastase mängujuhi esimesed minutid pärast 1. novembri mängu Nõmme Kaljuga, kus ta vigastusohu tõttu ise vahetust küsis. Kas see häda vaevas teda endiselt või oli tunnetus mängupausi järel lihtsalt veidi roostes või painas teda väsimus? Eilne mäng oli Vassiljevi 32. võistluskohtumine alates 20. maist. Üks mäng 5,6 päeva kohta on tippjalgpallis tavaline tempo, aga vanusega tõuseb ka puhkusevajadus. Põhja-Makedoonia kattis Vassiljevit tihedalt, sageli kahe mehega, mis valmistas mängujuhile probleeme.
Rauno Sappinen – 7. Värava meisterlikkus pani ahhetama. Samas miinuspoolele jääb kehvapoolne lahendus esimesel poolajal Põhja-Makedoonia kaitsjate eksimusest avanenud võimaluse menetlemisel. Aga kõige tähtsam, et Sappinen pakkus kogu väljakul viibitud aja jooksul Eesti rünnakutele selge fookuspunkti, mille kaudu sai mängida. Tema taha midagi pidama ei jäänud. Talle antud korralikud söödud võttis omaks ja tegutses. Tegi vastasele kvaliteetset survet ja võitis meeskonnale palle. Väga hea esitus.
Erik Sorga – 4. See, et teda on klubis nr 10 positsioonil kasutatud, ei tähenda, et see roll Sorgale sobiks. Ilmselt on küsimus muuhulgas ka kogemuste puudumises, mängu sidumine on nõudlik töö, mis nõuab väga head võistkondliku mängu tunnetust. Sorga sellega hakkama ei saanud, teda poleks tohtinud antud positsioonil vette visata. Kui Vassiljev enam ei jaksanud ja vajas vahetust, pidanuks lahenduseks olema Martin Milleri või Georgi Tunjovi sinna toomine, kes sobivad antud rolli selgelt paremini. Aga peatreener Karel Voolaid tahtis ilmselt kõik kolm ründajat (Sappinen, Sorga, Henri Anier) ära kasutada. Tegelikult tulnuks ja tuleb Sorgat kasutada ikkagi tipuründajana.
Henri Anier – 4. Erinevalt Sappinenist, keda asendas, ei suutnud pakkuda ründemängule selget ja kindlat fookuspunkti. Pallid ei jäänud ette pidama, aga samas polnud temani toimetatud pallid ka teab mis kvaliteetsed. Arvestades segadust, kuhu rohked vahetused võistkonna paiskasid, oli tal ka keeruline hästi mängida. Mänguline tasakaal oli kadunud ja ründemäng väga kaootiline.
Frank Liivak – 4. Headele esitustele oktoobrikuu koondiseaknas ja kolmapäeval Itaalia vastu järgnes nüüd kahvatum. Zenjovi kvaliteeti, sealhulgas kaitsefaasis, ta paremal äärel asendada ei suutnud. Vahetus oli sarnaselt Sappineni väljavõtmisele kiirustatud, 10 minutit hiljem võinuks efekt olla parem.
Georgi Tunjov – mängis hinde teenimiseks liiga vähe, aga mängupraktika puudus koduklubis andis selgelt tunda oktoobri koondiseaknas ja seekord samuti. Kolmapäeval Gruusia vastu mängus, millest midagi ei sõltu, tulnuks talle anda nii palju minuteid kui võimalik, aga kahjuks teenis Tunjov oma teise kollase kaardi Rahvuste liiga mängudes ja ühtlasi mängukeelu.
Martin Miller – mängis hinde teenimiseks liiga vähe. Ja valel positsioonil. Miller on tarmukas jalgpallur, kes oskab meeskonna mängu kokku siduda. Ilmselt olnuks just tema parim variant Vassiljevi asendamiseks. Siis poleks Eesti mäng vast koost lagunenud.
Pehrssoni käe all võitis Eesti koondis 11 mängu, viigistas 8 ja kaotas 14. Väravaid löödi 24 ka ise korjati puurist 37.
Tarmo Rüütli võitis 76 mängust 24, viigistas 15 ja kaotas 37 väravate vahega 73:120.
Martin Reimi kontoss jäi 12 võitu, 7 viiki ja 15 kaotust.
