Eelmises Eesti naiste A-koondise kohtumises tegi Marie Heleen Lisette Kikkas (24) märgilise debüüdi, sest koondises oli mänginud ka tema ema Kadri Kimsen (44).

Kadri Kimsen oli perekondlikku laadi ajalugu teinud juba aastal 1997, kui moodustas koos Kairega esimese õdede tandemi, kes koondisemängus väljakut jagas. Nüüd sai Eesti naiste koondis ajaloolise ema-tütar paari, kes eri aegadel platsil käinud.

Kikkas sekkus 1. detsembril EM-valikmängus võõrsil Sloveenia vastu vahetusest 86. minutil. Eesti 0:2 kaotusega lõppenud matši mõlemad väravad olid selleks hetkeks löödud. Üleaega andsid kohtunikud kolm minutit.

Soome klubide vastu oli Kikkas Eesti koondisega varemgi mänginud, aga nüüd sai ta kirja esimese ametliku kohtumise.

"Loomulikult oli hea meel. Meil oli enne olnud sellest juttu, ta oli nii mõnedki korrad pingi peal olnud ja ma tean, mis tunne on istuda pingil. Ta iga kord lootis, et saab mängida. Seekord siis saigi, küll väga lühikest aega, aga võib-olla tulevikus saab rohkem," rääkis Kimsen Soccernet.ee-le.

"Ma ootasin seda pikalt," tunnistas ka Kikkas. Oma esimesi koondiseminuteid kirjeldas ta nii: "Olin päris punases, viimastel minutitel ei olegi midagi tagasi hoida. Arvan, et tegin pigem head kaheksa minutit ja minuga jäädi vist rahule."

Mõlemad väljakul häälekad

Kimsen osales juba Eesti naiste koondise kõige esimeses maavõistluses, mis peeti 1994. aastal Leedu vastu. Kokku tegi ta kümme koondisemängu. Kikkas mõistagi nii ammuseid kohtumisi isiklikult ei mäleta, aga uuris teemat hiljem - keskkoolis koostas ta uurimistöö "Eesti naiste jalgpalli esimene dekaad".

Klubikarjääris tuli Kimsen Tallinna TKSK-ga kuuekordseks Eesti meistriks. Ta mängis ka Nõmme Chickensis, Rootsi madalamas liigas Tärnsjös ning lõpuks aastail 2003-2010 Tallinna Kalevis.

Kikkas on veetnud lõviosa karjäärist oma kasvatajaklubis Tallinna Floras, kuid mängis samuti ühe aasta Rootsis (Värmbolis, see võimalus tekkis ema mehe kaudu) ning viimatise hooaja (2020) laenulepingu alusel Kalevis.

Kalevi naiskonnas on mõned pallurid - Kadri-Ann Valgeväli, Anne-Catherine Paulus, Eret Elen Viidakas -, kes mängisid omal ajal koos Kimseniga ja tänavu Kikkasega. "Kadri-Annilt ja AC-lt ikka tuleb selliseid kommentaare, et ma olen platsil häälekas nagu mu ema. Ise ma arvan, et olen emast ikka natuke rahulikum! Meil olevat platsil mingid sarnased elemendid ja liigutused. Positsioon on ka Kalevis sama, mu ema mängis ka äärepoolikus, see on päris huvitav," tõdes Kikkas.

Kimsen märkis samuti, et nii mõnedki näevad tema ja tütre liikumises ja mängus sarnasusi. "Ma ise sarnasust ei näe! Ma ennast tegelikult visuaalselt mängimas ju ei näegi, minu ajal mänge ei lindistatud. Ma ei teagi, kuidas ma teistele inimestele jalgpalliväljakul tundun. Aga ta on ikka tehnilisem ja valdab rohkem trikke. Mina olin triblingute osas kehvem, aga füüsilise poolega tegelesime meie omal ajal rohkem. Väljakud olid meil ju kehvad, pidimegi tehnika asemel rohkem füüsisele rõhuma. Trenni tegime Nõmmel hüppetornide kõrval liivaaugus, puu oli üks väravapost ja kivi teine."

Eriolukorra ajal käidi koos jooksmas

Kikkas on enda sõnul karjääri jooksul emalt palju tagasisidet saanud, nii head kui ka halba. "Kui ma veel Floras mängisin, siis kuulsin rohkem asju, millega ta rahul ei olnud. Praegu on tagasiside juba selline, et asjad on paremaks läinud."

"Eks me oleme ikka rääkinud ja ma olen ise nii Flora kui ka Kalevi mänge vaatamas käinud," ütles Kimsen. "Neid vaadata on raske, sest kogu aeg tekib oma arvamus. Pärast mänge me räägime näiteks jooksmisest. Sest ma ise ju enam ei mängi, aga jooksen maratone. Koroona algusajal, kui grupitreeninguid ei toimunud, käisime koos jooksmas ja tegime mingeid lõike, olen üritanud füüsilise poolega tegelemist suruda."

Selle kohta, et tütar tema endise koduklubi Kaleviga ühines, rääkis Kimsen: "Mul oli põhiline, et ta saaks mängida, sest Floras sai ta vähe mänguaega. Ta kaalus klubivahetust pikalt ega teinud otsust üleöö. Sel aastal ongi ta palju rohkem mänguaega saanud ja on selgelt näha, et tal on see isu tagasi tulnud."

Aastail 2018 ja 2019 tuli Kikkas Floraga Eesti meistriks, aga pääses kahe hooaja jooksul põhikoosseisu ainult viies kõrgliiga mängus ja lõi ühe värava. Tänavu Kalevis kuulus ta algrivistusse 17 meistriliiga mängus ja lõi viis väravat, naiskond teenis hõbemedalid. Sellegipoolest pidas poolkaitsja oma lõppenud hooaega keeruliseks.

"Teadsin algusest peale, et see tuleb väga raske hooaeg, aga ma ei teadnud, et lausa nii raske. See hooaeg oli üks kõige raskemaid võib-olla isegi mitte füüsiliselt, vaid emotsionaalselt. Oli teine keskkond ja uued asjad, individuaalselt ei tulnud ka kohe piisavalt hästi välja, alati jäi midagi puudu. Üldpildis saan muidugi hooaja ja võistkonnaga rahul olla, mängust mängu läksid asjad paremaks. Olen valikuga Kalevisse minna ikkagi rahul," kommenteeris Kikkas.

Selle kohta, et ta avavoorus kohe Kalevi liigahooaja kaks esimest väravat lõi (Nõmme Kalju vastu), selgitas Kikkas: "See esimene mäng ei olnud ka nii intensiivsel tasemel. Ma arvan, et selles mängus ma tegelikult pidingi lööma. Võib-olla panin tõesti lati kohe hästi kõrgele ja samas teadsin, et ma ei tohi panna kohe latti kõrgele, siis tuleb mingil hetkel sealt kukkumine."

Ebareaalne hooaja lõpp

Mis tunne oli mängida oma pikaaegse koduklubi Flora vastu? "Esimesed paar mängu olid natuke imelikud, sest ma tean, kuidas nad mänguks ette valmistavad ja kuidas soojendust teevad. Kogu aeg oli selline tunne, nagu ma oleksin seal, kuigi tegelikult vaatasin kõrvalt. Aga mängu ajal ei mõtle ma enam sellest, et mängin oma endise klubi vastu, siis mängin lihtsalt vastase vastu," vastas Kikkas.

Hooaja lõpp oli Kalevil võimas. Kui 17. voorus tehti meisternaiskonna Floraga 4:4 viik, oli Kalevil ikkagi Saku Sportingust neli punkti vähem, kusjuures Kalevil jäi veel mängida kolm ja Sakul neli kohtumist. Lõpuks suudeti Sportingust mööduda.

Hõbemedal Kaleviga pakkus Kikkase sõnul võib-olla isegi rohkem rõõmu kui tiitel Floraga. "Nüüd olen ma ju terve hooaja mänginud ja võidelnud. Pettumus, kui saime kaotuse Pärnult ja kaotasime 0:1 Sakule, oli nii suur, et hiljem, kui saavutasime teise koha, siis oli rõõmutunne seda suurem. Olin ise ka terve hooaja pingutanud ja asjad polnud hästi, lõpuks ikkagi hõbemedal saada oli tore ja väga ebareaalne."

Teise põlve naisjalgpallur ei oska veel kinnitada, kus ta uuel hooajal mängib, kuid vihjas, et jääb tõenäoliselt Kaleviga: "Praegu ei saa ma midagi kindlat öelda, asjad on lahtised, aga pigem kaldub kaalukauss sinise värvi poole."

Tulevikus tahaks magistrikraadiga Kikkas välismaal töötada ning seal töö kõrvalt amatöörina või poolprofina jalgpalli mängida. Profijalgpalluri lepingut pole ta endale eesmärgiks seadnud.

"Praeguses ülemaailmses olukorras on väga raske täpsemaid tulevikuplaane teha. Teen asju samm-sammult," ütles Kikkas. "Praegu hakkab põhja ladumine uueks hooajaks. On asju, mille kallal pean vaeva nägema ja töötama. Tean väga hästi, mida pean tegema. Tuleb vormi saada ja häid mänge näidata, eks siis tuleb ka rohkem minuteid koondises."