Tänavu juba seitsmendat korda toimunud ajakirja Jalka konverentsi lõpetas traditsiooniline vestlusring, mille teema oli seekord "Kuidas jalgpall tähendab".

Sihilikult üldsõnalise ja filosoofilise teema üle arutlesid Tallinna ülikooli semiootika ja tõlkeuuringute professor Daniele Monticelli (DM), kultuurikriitik Alvar Loog (AL) ning kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner (EE). Tavapäraselt juhtis juturingi kirjandusteadlane Joosep Susi (JS). Avaldame kokkuvõtte kõlanud mõtetest.

JS: Panime mõne teema kirjalikult paika ja kuigi igaüks kirjutas väga vähe, tuli lõpuks ikkagi kokku umbes lehekülje jagu teemasid, mis olid ka päris laiad. Esimene küsimus on aga traditsiooniline – olen varasematel aastatel üritanud samamoodi läheneda. Kui algklassiõpilane ja kõrgetasemeline teadlane vaatavad koos jalgpalli, siis jalgpalli vaatamise viis on üsna sarnane: nende vaimsed erisused lahustuvad. See loob ühise, isegi primitiivse vaatenurga. Selle konverentsi üks eesmärke on pakkuda võimalikke lugemisviise, mõistmisviise ja kirjeldamisviise, kuidas jalgpalli fenomeni kirjeldada.

Minu üks lemmiknäiteid on see, kuidas Eero kirjutas oma Liverpooli mängu külastamise kogemusest. See oli suurepärane näide selle kohta, kuidas dramaturg kirjutab ühest jalgpallikohtumisest: vahepeal oli hetk, kus vana naine hakkab Liverpooli kaotusseisus staadionilt ära minema ja lööb kepiga vastu staadionit ja kogu staadion kajab ... Minu küsimus Eerole on selline: kas sa vaatad jalgpalli ja mõtestad jalgpalli johtuvalt oma tegevusvaldkonnast kuidagi teistmoodi?

EE: Oleneb sellest, millises olukorras olen. Mulle meeldib ise mängimas käia, naudin füüsilist kurnatust. Suurtel staadionitel on fännide kaasaelamine see stiihia, mille osa sa oled, seal midagi väga analüüsima ei hakka, seal on oluline tunne ja emotsioon. Eesti koondise mängud tekitavad tihti nukrust, kuigi on olnud ka helgemaid toone. Kõige rohkem analüüsi tuleb võibolla telekast vaadates, kust avastad enda jaoks kuidagi suured jalgpallitarkused.

JS: Daniele, semiootikud on kuulsad selle poolest, et nad on väga uhked oma tööriistakasti üle – nad suudavad analüüsida absoluutselt kõike. Kuidas sinul on?

DM: Mina küll selline ei ole.Arvan, et semiootikud liialdavad oma tööriistakasti suhtes. Kui Eero rääkis, et on olemas erinevad viisid jalgpalli kogeda, siis minul on see viis elu jooksul muutunud. Lapsena oli see lihtsalt kuulumise küsimus, jalgpalli pidi mängima, sest see oli viis, kuidas sõpradega aega veeta. Ühel hetkel mängisin ka mingit väga teisejärgulist liigat, aga mulle see pigem ei meeldinud, eelistasin lihtsalt rahulikult trennis või sõpradega jalgpalli mängida.

Pärast seda on mul olnud distantseerimise faas. Kasvasin üles Itaalias Milanos ja kui ülikooli läksin, siis oli nii, et kui sa olid intellektuaal, siis jalgpall polnud sobilik. See oli rahva-, isegi madalama klassi labane meelelahutus. Tuleb arvestada muidugi tollase Itaalia jalgpalliga kaasas käinud liialdustega: ei olnud võimalik telekat või ajalehte lahti teha, ilma et jalgpall igal pool vastu poleks vaadanud. See faas kestis aga vähe aega, olen hakanud jalgpalli rohkem nii telekast kui staadionilt vaatama.

JS: Natuke tundub kummaline: kui lugeda Eesti kultuuritegelaste lugusid, siis vähemalt Vaapo Vaher kirjutab, et kuuekümnendate põlvkond on suur erand – nemad jalgpalli absoluutselt ei sallinud. Kui vaatad aga näiteks praeguseid teatriinimesi, siis tundub, et kõik mängivad vutti. Alvar, sina kui Venemaa koondise ja Viljandi Tuleviku toetaja?

AL: Ei kinnita ega lükka ümber! See on huvitav, mida Daniele ütles Itaalia näitel enda põlvkonna inimeste kohta, kuidas jalgpalliarmastus käis läbi klassisuhete. Oleme siin ju kõik endised nõukogude inimesed või nõukogude inimeste järeltulijad ja nagu teame, siis Nõukogude Liit oli ju klassivaba ühiskond ja meil ei saanud sellist lõhet tekkida. Meil jooksis lõhe pigem rahvust pidi – viie-kuuekümnendatel tekkis eestlaste hulgas arusaam, et jalgpall on venelaste mäng, mida eestlane ei peaks mängima. Kui olen Viljandi jalgpalliajalugu uurinud ja vanadelt Viljandi veteranidelt selle kohta küsinud, siis huvitaval kombel räägivad nemad, et Viljandis küll midagi sellist ei olnud ja jalgpall oli seal juba toona väga suur integratsiooniprojekt: vene poisse võeti hea meelega sisse, nad tulid ja rääkisid üldiselt eesti keelt ja publikul polnud vahet, mis nime või näoga inimesed mängivad.

JS: Minnes tagasi meie tänase teema juurde – mõni aasta tagasi oli siin semiootik Andreas Ventsel, kelle eesmärk oli tõestada, et jalgpallireeglitest ei ole võimalik tuletada jalgpalli plahvatusliku leviku põhjuseid. Lihtne küsimus: mis need põhjused siis on, miks asi mõjub?

EE: Toon ühe näite, mis mulle korda läheb. Eelmisel aastal jälgisin ühe hooaja jooksul Lääneranna vallas noortetreenerit Jaanus Getreud ja tema ühe väikeste laste rühma kulgemist. Seal tähendas jalgpall sotsiaalset liimi: toimusid perepäevad, vanemad käisid kaasa elamas ja mõned olid suisa abitreeneriks. Seal sai perekonnale või suisa suguvõsale osaks ettevõtmine, et laps osaleks jalgpallis.

Getreu filosoofia oli see, et me ei mängi selles vanuses võidu peale, vaid peame mängu nautima. Ta rääkis, kuidas ei sea võitu esiplaanile. Tema eesmärk oli panna lapsed oma positsioonile sobimaiseloomu järgi. Kui ükskord pani ta keskkaitsesse kaks sõbrannat, ei saanud isegi lind nende vahelt läbi lennata. Kogu tema filosoofia oli kontrastis linnatreenerite omaga, kes keskendusid tulemustele.

Hooaja algus oli neil päris õnnetu, esimesed mängud kaotati ja turniiridel jäädi viimaseks, aga hooaja lõpuks võideti turniire, mänge ja filosoofia ei olnud mitte kuidagi muutunud. Mäletan, kuidas ta rääkis, kuidas maalapsed ehmatavad linnalastega mängides suisa ära, sest linnalapsed tulevad iga hinna eest võidu peale mängima, mõttelaad on palju agressiivsem. Kui küsida, kuidas jalgpall tähendab, siis seal Lääneranna vallas nendele lastele selle treeneri käe all üht, siin linnas teises klubis teise treeneri käe all midagi muud.

JS: Alustasin konverentsil sellest, et jalgpall kätkeb endas selliseid vastandusi, mis ühest küljest vastanduvad, teisalt aga saavad koos toimida. Ühelt poolt väga tugev kogukondlikkus, teisalt kõik see, mis käib kaasas isegi rõveda kapitalistliku masinavärgi või üleilmastumisega.

DM: Kui küsimus on selles, miks on jalgpall nii populaarne, siis oskaksin seda seletada nii. Kui elasin hästi suures majas, kus oli hästi palju lapsi, ja õues kokku saime, siis esimene asi oli ikka jalgpallimängimine. Algul käisime mängimas kodu lähedal ühel väga heal väljakul, mis oli tasuta, aga seal oli üks vastik noortegäng, kes meilt iga kord palli ära varastas. Lõpuks hakkasime mängima hoopis maja taga asfaldi peal, panime kaks kampsunit väravapostideks, litsusime Coca-Cola-purgi palliks kokku ja mängisime. Võite vastu vaielda, aga kui mõtlen võistkonnaaladele, siis ühegi teise ala jaoks pole vaja nii vähe kui jalgpalli jaoks.

AL: Kui hakata jõuga otsima põhjuseid, miks jalgpall nii populaarne on, siis on tegelikult üsna palju tervemõistuslikke argumente, mis räägivad selgelt jalgpalli kahjuks. Null-null-viigid, ilmaprobleemid, mängu aeglus – kõik räägivad justkui jalgpalli vastu. Aga ometi on see miljoneid inimesi ühendav fenomen.

JS: Igavuse tugev potentsiaal on tuletanud selle, et see annab tribüünil olijatele võimaluse suhelda, arutada ja luua kogukondlikke sidemeid, ilma et oleks vaja pidevalt pingsalt mängu jälgida.

AL: Õige, aga see mingis mõttes ei seleta ikkagi neid miljardeid inimesi, kellele jalgpall meeldib.

JS: Kui vaatame muutunud ühiskondlikku situatsiooni, siis veel kümme aastat tagasi Nõmmel mängisid igal pool kõik lapsed jalgpalli. Kui lähed nüüd, siis ei näe kedagi. Kas jalgpalli kui sotsiaalse liimi funktsioon veel kehtib või mitte?

EE: Mulle tundub, et jah, aga ehk mingil teisel tasandil. Daniele rääkis, kuidas neil sai jalgpalli igal pool mängida ja staadionile sai tasuta sisse. Mõned aastad tagasi proovisin leida, kus saaks poeg sõpradega Tallinnas staadionil tasuta mängida, ja ei leidnudki. Šnelli juures justkui sai, aga see oli kogu aeg lukus.

Isegi kui jätame staadioni kõrvale, siis jalgpalli mängida on keeruline. Maapiirkonnas võib staadionile pääse maksta ainult kaks eurot, aga kui sinna juurde liita sõidukulud, mitme lapsega ja mitu korda nädalas käik, siis summa suureneb. Vahetu füüsiline kogemus ei ole enam selle sotsiaalse liimi tooraine. Küll aga oli meil hiljuti näiteks näitlejatega üks istumine, kus rääkisime jalgpallist – mitte Eesti klubidest või isiklikest kogemustest, aga Liverpooli klubist. Mingil moel see meid endiselt siiski liidab, aga teisel tasandil.

DM: Videomängud samamoodi. Jalgpall on ühelt poolt olnud kogukondade jaoks sotsiaalne liim, teisalt ka ventiil, mille kaudu sotsiaalseid pingeid välja elada. Kõik sõltub ka kohast. Usun, et kuskil Napoli äärelinnas või Rio de Janeiro slummis on jalgpall endiselt üks asi, mida päriselt ja füüsiliselt kogetakse. Euroopas ja läänes on seda aga tõesti vähemaks jäänud ja prevaleerima on hakanud jalgpallivaatamise meelelahutuslik element.

AL: Need muutused, mille Joosep välja tõi, ei räägi midagi jalgpalli kohta, vaid räägivad hoopis sellest, et elame arenenud ühiskonnas, kus inimestel ei ole suhtlemiseks jalgpalli vaja, vaid kõik saab interneti kaudu ära teha. Jalgpall on küll liim, aga ta on keskkonda vahetanud – lisaks videomängudele Fantasy-mängud jne. Need, kel on jalgpallis suurem sportlik ambitsioon, mängivad korralikul väljakul korraliku varustusega ja teiste inimeste vastu, kes mängida oskavad.

Umberto Ecol on essee "Spordiloba", kus teda häirib see, et jalgpall on sotsiaalne liim ja aegumatu ja lõppematu smalltalk’i-teema. Eco osutas tabavalt, et see ei lõppeks isegi siis, kui ühtegi mängu enam ei mängitaks. Intellektuaalina muretses ta, et Aristotelesest ja Platonist ei räägita seltskondades nii palju, kui peaks.

EE: Ma räägin vahele natuke lihtsamat juttu ehk seda, mis on muutunud seoses sellega, et vahetu isiklik mängimise kogemus on vähenenud. Trenniga tuleb varem või hiljem kaasa võistluslikkus ja see muudab jalgpalli tähendust päris palju. Mõned aastad tagasi sattusin Brasiilias sõbraga segastel asjaoludel ühel hilisõhtul väikesesse külakesse, kus oli valgustatud üks garaaž, kus noored ja vanad tegid koos capoeira-trenni.

Liigutav oli näha, kui solidaarselt see käis: suuremad lapsed aitasid väiksemaid, kõik toetasid üksteist. Kui see oleks viidud formaati, et kell kuus algab trenn, seal omandame need ja need oskused ja siis läheme võistlustele, siis oleks selle tähendus olnud hoopis teine. Mul on tunne, et jalgpalliga on nii minemas, et sellega kaasnev solidaarsus ja kogukondlik element on ühiskonnale omase võistluslikkuse ja ritualiseeritusega asendumas. Ja see on halb.

DM: Eestis on inimmaterjal tunduvalt väiksem kui Brasiilias, iga hing on loetud. Kui tahetakse, et meil oleksid tulevikus piisavalt head mängijad, siis tulebki neid võibolla algusest peale kultiveerida? Aga mulle tundub, et see tapab mõnu koos olemisest ja millegi füüsilise tegemisest. Inimesed kasvavad ideega, et sport tähendab kannatust, aga see on väga vale.

AL: Lahus tuleb hoida kehakultuuri ja tippsporti. Jalgpall on ju sedavõrd avatud turuga, et kui tahta platsile saada kuskil korralikus kohas, kus makstakse korralikku palka, siis tuleb hea olla, ja ilma kannatusteta seda ei juhtu. Kui toetad oma klubi või koondist, siis tahad, et seal mängiksid oma ala spetsialistid. Neil on vaja tingimusi, kus spetsialistiks saada, ja selleks peab tõesti olema trenn, mis algab kindlal ajal ja kuhu igaüht ei lasta.

EE: Mulle tundub, et üha olulisemaks muutub see, kuidas millestki rääkida. Kuidas ehitatakse narratiivi – faktid on üks asi, aga kuidas sellest räägitakse, kuidas seda kirjeldatakse? Peaksime rääkima sellest, kuidas jalgpallist üldse räägitakse. Kui võrrelda Eesti jalgpalliajakirjandust ja seda, kuidas mängutulemusi raporteeritakse, sellega, kui poeetiliselt Briti autorid kirjutavad, siis seal on üpris meeletu vahe.

EE: Üks asi, mis sunnib fantaseerima, kuidas üldse Eesti jalgpallist rääkida, on see, et see sunnib meid otsima teisi vorme. Mõtlen seda, et näiteks korvpallis on meil Kalevi Nõukogude Liidu meistriks tulek, Euroopa meistrikate kuues koht, enne sõda olid suured saavutused. Korvpallis on olemas tipphetked, mille peale müüti ehitada. Jalgpallis on meil parimal juhul peaaegu pääsemine EM-finaalturniirile või see, et viimasel hetkel Hollandile kaotasime. See ei ole müüdiloomise vundament.

Arvestades, kui kõva on maailmas jalgpalli tase, siis kardan, et midagi sellist mütoloogilist niipea ei pruugi saabuda. See sunnib meid ehk ümber mõtlema, kuidas me üldse Eesti jalgpallist räägime: kas peame seda võistkondlikku võistluslikkust rõhutama või saame sellest rääkida teistsuguste nurkade alt, näiteks justkui sotsiaalsest liimist?

JS: Kaks sündmust, millele üritatakse jalgpallis müüdiloomet teha, on Eesti–Läti 1940. aasta mäng ja Propelleri kontsert. Need on sümboolsed hetked, kuid nende mõju jääb piiratuks.

AL: Igasugune nähtus vajab müüte, et olla kultuuriliselt elujõuline. Selles mõttes on tõesti Eesti jalgpallil see puudu ja nii vähe, kui seda on, on see pigem mängijapõhine. Poom, Klavan, praegu Hein ja Mets – on uhke, kus nad praegu on, aga gramm jääb puudu, et saada üldrahvalikuks asjaks. Nad ei hakka kunagi olema Ott Tänakud.