Ajakirja Jalka konverentsil arutlesid Tallinna ülikooli semiootika ja tõlkeuuringute professor Daniele Monticelli (DM), kultuurikriitik Alvar Loog (AL) ning kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner (EE) ning  juturingi juhtinud kirjandusteadlane Joosep Susi (JS) muuhulgas Konstantin Vassiljevi juhtumi üle.

AL: See on minu jaoks hästi huvitav fenomen. Ma ei tunne Vassiljevit isiklikult, pean tast muidu lugu, hea mängija ja tundub sümpaatne inimene. Tema intervjuusid lugedes on mulle silma paistnud tema suhteliselt veetlev siirus. Antud juhul huvitab mind väga, kas ta konsulteeris kellegagi, enne kui ta neid asju nii välja ütles? Tegemist ei ole ju rumala inimesega, ta teadis, kellega ta räägib, ja teadis, mida talt küsitakse.

Kui ta oleks enne jalgpalliliidus või Floras kellegagi rääkinud, siis oleks teda ilmselt instrueeritud, kuidas neile küsimustele vastata või diplomaatiliselt vastamata jätta. Ta ei teinud kumbagi neist, vastas küsimusele ja poliitiliselt väga ebakorrektselt – ta ei öelnud seda küll täislausena välja, aga lasi inimestel aru saada, mida ta tegelikult mõtleb.

Inimesena on mul temast väga kahju, sest leian, et vabas ühiskonnas, mida Eesti riik endast jätkuvalt kujutab, on väga halb, kui inimest sunnitakse valetama. Võimalik, et ta oligi fatalistlikus meeleolus ja nii-öelda otsustas ilusasti hukkuda. Seda aga ei juhtunud – näeme praegu, et ta on Flora peatreener. Klubil on sellega nüüd päris suur probleemide pundar ees, sest neid sõnu tagasi võtta kuidagi ei õnnestu ja keegi neid kunagi ei unusta, selle jamaga tuleb edasi elada.

Samal ajal meenutab kogu see diskussioon minu jaoks nõukogude aega, kui räägiti rahvavaenlastest ja peeti neile nõiajahti. Saan aru, et olukord on ärev ja kui tegu on avaliku elu tegelasega, siis võivad sellised väljaütlemised kujutada endast julgeolekuriski, aga mulle ei meeldi, kui inimesi sunnitakse valetama, ja mulle meeldib, et Vassiljev ei valetanud.

DM: Julgeolek on niivõrd suur prioriteet, peame kaitsma demokraatiat ja vabadust, iseseisvust, meie väärtusi. Nüüd on paradoksaalne olukord, kus selleks, et neid kaitsta, peame hakkama neid vähendama. Mingil hetkel tekib küsimus, et milleks me neid siis kaitseme, kui neid kogu aeg vähendama peame. Lõpuks on kõige kindlam julgeolek see, kui sulgen ennast puuri ja keegi ei saa mind seal sees puutuda.

EE: See juhtum tõi minu meelest hästi esile, kus jalgpall poliitikateljel asub. Kommunikatsioon jalgpalliliidu poolt on olnud selline, et jalgpall ja poliitika on erinevad asjad, aga seda on tegelikult ju võimatu väita, see ei hakka mitte kunagi tõele vastama. Üks põhjus, miks jalgpall meile meeldib, ongi see, et ta on poliitiline, identiteediga seotud ja nii edasi.