Jalgpall pärast pausi: liigakohti osteti, tiitlite üle vaieldi, tuhast tõusti ja sinna langeti (1. osa) (0)

Liverpooli meeskond krooniti esimeseks sõjajärgseks Inglismaa meistriks. Foto: LFCHistory.net

Ostetud liigakoht. Sada aastat kestnud jaht tiitlile, mida enda omaks peetakse, ent mida ametlikult pole ikka veel kätte saadud. Meeskonna tähtmängija müük vahetult enne kõige tähtsamaid mänge. Hooaeg, mis algas väljalangeja selgitamisega. Ja nii edasi. Kõik eelnevad näited pärinevad Euroopa jalgpalli tippliigadest ja neid liidab ühine nimetaja – kõik nad on sündinud pärast seda, kui liigahooaeg on sunnitult pooleli jäänud. Jah, varem on põhjuseks olnud sõda, seekord pandeemia. Jah, maailm (ja ennekõike jalgpallimaailm) on aastakümnetega tohutult muutunud. Ent isegi kui kirjeldatut ei anna üksüheselt tänasesse üle kanda, annavad järgnevad meenutused ometigi pisut aimu, kui keeruline on katkenud jalgpallilõnga uuesti kokku sõlmima hakata.

Tegu on esimese osaga kaheosalisest ülevaatest selle kohta, kuidas Euroopas on minevikus pärast liigade katkemist jalgpalliga edasi mindud. Teine osa, mis keskendub peamiselt Ida-Euroopa jalgpallile, ilmub Soccernet.ee-s pühapäeval.

"Liigale on esitatud palve langetada valik kolme variandi vahel – kas tühistada tänavune hooaeg, mis oleks ränk hoop kõigi liigade tipus olevatele klubidele, mängida edasi kuni suve keskpaigani või teha hoopiski otsus (mis oleks ilmselt parim), et mängud toimuvad suletud uste taga ning liigahooaeg saab seeläbi lõpule viidud," kirjutas Inglismaa ajaleht The Guardian. 

Nimetatud tsitaat pärineb märtsi teisest nädalast. Kuid mitte tänavusest, vaid 1947. aastast. Pärast Teist maailmasõda oli Inglismaa jalgpall silmitsi sarnaste küsimustega, millele otsitakse palavikuliselt vastust hetkelgi. Põhjuste tagamaad ja asjaolud olid muidugi hoopis teised, kuid mure olemus sama mis nüüd, kolmveerand sajandit hiljemgi – kuidas lõpetada poolik hooaeg nii, et kõik osapooled rahule jääksid? Või kui hooaeg jääbki pooleli, kuidas alustada uut, nii et kellelegi liiga ei tehtaks?

Raha määras edu - juba sajandi eest

Esimese maailmasõja järel võis Euroopas tervet riiki hõlmavatest kõrgliigadest rääkida vaid üksikute näidete varal, sest enamasti selgitati parimaid piirkondlikult. Kui Inglismaal 1919. aastal jälle pall mängu pandi, jõuti vaidluste järel kompromissini: kõrgliiga kasvatati 20 meeskonnalt 22 peale, tänu millele säilitas näiteks enne sõda eelviimasena lõpetanud Chelsea seal koha. Kaks uut liitujat olid esiliiga kaks paremat, Derby ja Preston.

Ent üks koht oli veel kinnitamata. Seda julges loogiliselt enda omaks pidada Tottenham, kes oli jäänud viimasel sõjaeelsel hooajal tabeli punaseks laternaks. Tõsi, ka esiliiga kolmas-neljas meeskond ehk Barnsley ja Wolves söandasid arvata, et plats kõrgseltskonns tuleks hoopis neile anda.

Siiski sündis hoopis midagi sellist, mida tänasel päeval võimatu Euroopa tippliigades ette kujutada – esiliigas viiendana lõpetanud Arsenal, kellel ei tohtinuks antud küsimuses üldse sõnaõigust olla, lõi letti argumendid, mille hulka kuulusid ühelt poolt klubi pikk ajalugu, teisalt aga juhatuse esimehe Henry Norrise sügavad taskud, mis lubasid teisi klubisid piisavalt "õlitada". Järgnenud klubide hääletusel sai Arsenal 18, Tottenham kaheksa, Barnsley viis ja Wolves neli poolthäält. Pretsedent oligi sündinud – Arsenal, kellel polnud liigakohale mingit juriidilist õigust, tõusis kõrgseltskonda (ega ole sealt tänaseni välja kukkunud). Kuid mõistagi võib ka olla, et kõik eelnev on vaid Tottenhami fännide kiuslik tõlgendus, mille peale Arsenali poolehoidjad ei jäta iialgi meenutamata, et ka Spurs ise pääses kümmekond aastat varem liigasse valiku tulemusel ...

Samal ajal jätkati näiteks Belgias pärast sõda täpselt nii nagu pausi poleks olnudki – kümme klubi jäid liigasse püsima, lisandusid kaks 1914. aastal kõrgseltskonda tõusmise kindlustanut. Paljudes riikides, näiteks Portugalis, selgitati meister tol ajal veel karikavõistluste võtmes, mis võimaldas sõja järel suuremate probleemideta võistlustega edasi minna. Osalesid need, kes osaleda said.

Ka teistes tänastes Euroopa jalgpallisuurvõimudes ehk Hispaanias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias polnud toona veel kogu riiki hõlmavat ühtset hooajalist liigat. Ent kui näiteks sakslased jätkasid sõja järel riigi meistri väljaselgitamist varasemal moel ehk piirkondlike divisjonide võitjate omavahelise miniturniiri kaudu ning Prantsusmaalgi mängiti sel ajal veel karikavõistluste formaadis, siis Itaalias sai Esimese maailmasõja järel alguse terve sajandi kestnud veider pantomiim, milles hõivas vastu tahtmist sümboolse pjerroo rolli Lazio meeskond.

"Miks just nemad meistriks nimetati? Noh, meile tundus õige ..."

Esimese maailmasõja puhkemisel pooleli jäänud hooaeg oli Itaalia jalgpalli ajaloos enne viimaste nädalate sündmusi ainus kord, mil kõrgliigamängud välistel põhjustel katkestati. Tollal selgitasid meistri omavahel välja riigi põhja- ja lõunatsooni parim meeskond. Kui kõmatas sõja avapauk, oli Lazio juba kindlustanud lõunatsooni võidu. Põhjas oli aga üks voor veel pidada, tabelit juhtis Torino, Interi ja Milani ees Genoa.

Nelja-aastase sunnitud pausi järel otsustati Scudetto lõpuks siiski välja anda, kuid … Genoale. Pidamata jäänud kohtumisi ei mängitudki iial järele. Põhjus? Genoat peeti tollal lihtsalt üldlevinud arvamuse kohaselt Laziost tugevamaks tiimiks. Mõne aasta eest esitasid Lazio fännid Itaalia jalgpalliliidule järjekordse petitsiooni, nõudes tiitlit endale, kuid FIGC on otsustamist aina edasi ja edasi lükanud. Viimati lubati selgust mullu sügisel, ent seegi kuupäev möödus. Saatuse iroonia, et sajandijagu hiljem on Serie A taas peatatud seisus, kus liidrit Juventust ja teisel kohal olevat Laziot lahutab tabelis üksainus punkt …

Teise maailmasõja lõpuks oli Euroopa tippjalgpall juba muutunud märksa organiseeritumaks ja toimis tänapäevale sarnasemate põhimõtete alusel, ent küsimärke jäi endiselt õhku rippuma. Tulles tagasi loo alguse juurde – 1947. aasta märtsis oli brittide siseministeeriumile hakanud muret tegema asjaolu, et rahvas käis nädala sees vaatamas jalgpalli, ragbit, hobuste ja koerte võiduajamisi, mootorrataste söerajasõitu ning jäähokit (!), selle asemel et sõjajärgset ühiskonda vabrikutes tööd tehes jalule aidata. Nii otsustatigi, et edaspidi võib sporti teha vaid nädalavahetustel.

Karmi talve tõttu niigi palju kohtumisi ära jätma pidanud jalgpalli seadis see keerulisse seisu: kuidas lahendada püsimajäämise ja tõusmise küsimus, kui enne suvepausi ei õnnestu kõiki mänge järele pidada? The Observer kirjutas, et "tõenäoliselt pälvib enim poolehoidu hooaja tühistamise otsus".

Üleminekuturu saatuslik puudutus

Viimaks otsustati siiski hooaega pikendada. Sel hetkel liigat juhtinud Wolves minetas vormi ja loovutas liidrikoha, ent hoopis valusam kaotus tabas teist tiitlijahtijat Stoke’i. Lihavõtete ajal nelja päevaga kolm mängu (!) pidanud klubi oli mai algul nõustunud müüma oma tähtmängija Stanley Matthewsi Blackpooli. Üleminekupaberid allkirjastati seejuures kohe ja nii läks Stoke hooaja tähtsaimatele mängudele vastu ilma meeskonna kõige olulisema lülita.

32-aastane Matthews oli nimelt läinud tülli peatreeneri Bob McGroryga, kes tahtis kokku panna nooremat koosseisu, ning kuigi algselt oli plaan Matthews hooaja lõpuni meeskonda jätta, kukkus see läbi, kui ajakirjanikud üleminekust teada said. Enne viimast vooru oli tiitlivõimalus veel Wolvesil, Stoke’il ja Liverpoolil. Wolves ja Liverpool kohtusid seejuures omavahel, Stoke mängis aga päeva jagu hiljem ja oli tänu sellele eelisseisus.

Liverpool võitis ja kustutas sellega Wolvesi lootused, mis tähendas, et Stoke’ile piisanuks tiitli tagamiseks võidust Sheffield Unitedi üle. Läks nii, nagu sellises olukorras tihti läheb: kaaslaste vigastuste tõttu tol hooajal ainsal korral Unitedi koosseisu pääsenud 38-aastane Jack Pickering aitas lüüa Unitedi 2:1 võiduvärava ning vaimusilmas terendanud tiitli asemel pidi Stoke leppima sootuks neljanda kohaga. Kõik eelkirjeldatu kõneleb värvikalt olulisest muutujast – jalgpall polnud toona kaugeltki tänapäevase äriloogika põhjal toimiv ettevõtmine, isegi kui teatud aspektid praegusega üksüheselt kokku langesid.

Stanley Matthews jõudis küll karjääri lõpuks tagasi Stoke'i ja kerkis klubi kangelaseks, kuid meistritiitel jäigi tal nendega võitmata. Foto: Stoke City Twitter

Ent liigume ajas paar aastat ettepoole. Teine maailmasõda oli just lõppenud ning jalgpalli ees seisis suur küsimus: kuidas jätkata koduliigadega? Kui Esimese maailmasõja puhkemise ajal pooleli olnud hooaeg mängiti – avalikkuse terava kriitika kiuste – lõpuni, siis 1940. aastal oli hooaeg katkenud septembrikuus ja ehkki mitmel pool mängiti "sõjaaja liigasid" edasi, oli meistrite väljakuulutamise traditsioon katkenud. Näiteks Inglismaal jaotati klubid piirkondlikesse divisjonidesse, ent paljude rindele siirdunud jalgpallurite asemel oli suur hulk meeskondi sunnitud kasutama "võõrtööjõudu" ning kuigi formaalselt mängud jätkusid, iseloomustas sõja-aja jalgpalli süvenenud piirkondlikkus ja mõistetav kaootilisus. Toonaseid kohtumisi ei arvestatud isegi mängijate ametlikus statistikas.

1945. aastal otsustati viis aastat varem kahte kõrgemasse liigasse kuulunud 44 klubiga jätkata ajutiselt kahes piirkondlikus divisjonis, kust keegi hooaja lõppedes välja ei langenud. See tõi kaasa mitu kuud kestnud vaidlused, mille käigus näiteks Wolverhampton pani ette kohe tavapärase ehk rahuaja süsteemi juurde naasta, see juhtus aga siiski alles 1946. aasta sügisest.

Wolves tõi eeskujuks prantslased, kes läksid juba 1945. aastal tagasi tavapärase profiliiga juurde. Jalgpalli jaoks muutis olukorra mõnevõrra "lihtsamaks" mõistagi asjaolu, et Teine maailmasõda pääses Saksamaa-Poola piiril valla 1. septembril – paljud liigad ei olnud selleks ajaks lihtsalt alata jõudnud või oli neis jõutud pidada vaid mõni voor, seega ei jäänud õhku ka poolikute hooaegade lõpetamise küsimust.

Pärast sõda suutsid Prantsusmaa kõrgliigas jätkata kõik 1939. aastal peaaegu kõik sinna kuulunud klubid ning esimesel sõjajärgsel hooajal isegi kasvatati liigat 20 meeskonnani. Kuid näiteks sõja eel meistriks kroonitud Setel ei õnnestunudki enam iial toonast hiilgust taastada ning alates 1960. aastast on nad tegutsenud amatöörklubina. Vastupidise näitena panid sõja eel kõrgliigasse kuulunud Lille’i meeskonnad Fives ja Olympique leivad ühte kappi, tasuks kohe liigavõit. Tänaseks on Lille OSC noppinud veel kaks tiitlit ning püsib üksikutest kõikumistest hoolimata siiani Prantsusmaa tippklubide seas.

Lille tähistas mullu 75 aasta möödumist klubi asutamisest. Foto: Lille OSC / Twitter

Kui ülejäänud kaks kõrgliigasse tõusjat olid enne sõda esiliigas kaks paremat kohta hõivanud Red Star ja Reims, siis kahe Lille’i klubi liitumise tulemusena vabaks jäänud koha sai endale Lyoni ülikoolimeeskond, kes oli näidanud sõja-aastatel peetud regionaalliigades piisavalt häid tulemusi. Tõsi, tollal värskelt profiklubiks muudetud Lyon kukkus kõrgliigast omapärasel moel debüüthooaja järel kohe jälle välja.

1946. aasta kevadel lõpetati küll 18 meeskonna seas 15. kohal, ent neist tahapoole jäid sõjas kõvasti kannatada saanud Le Havre ja Metz, kes olid koos Strasbourgiga pälvinud Prantsusmaa alaliidult erikaitse. Nii pidigi kõrgliigaga hüvasti jätma Lyon, keda see siiski pikas plaanis väga ei morjendanud – kaks aastat hiljem oldi tippseltskonnas tagasi ja 1950. aastal sai neist ametlikult Lyoni Olympique, tõeline edu saabus aga käesoleva sajandi algusaastail seitsme järjestikuse meistritiitli näol.

Kuidas vabariiklaste pommid Atletico aastaga väljalangejast meistriks tegid

Hispaania kõrgliigat Teine maailmasõda ei puudutanud. 1929. aastal asutatud La Liga tegi mängudesse kolmeks hooajaks pausi hoopis 1936. aastal, kui algas kodusõda. Taas tuleb märkida, et sõda puhkes suvel ja lõppes aprillis, mistõttu kodune liigahooaeg suuremaid vapustusi üle ei elanud. 1939. aastal jätkasid 12 sõjaeelsest meeskonnast kõrgliigas 11, kusjuures pretsedenditul moel alustati hooaega sellega, et esmalt selgitati väljalangeja.

Nimelt oli sõjaeelsel aastal kolmanda koha pälvinud Oviedo kodustaadion Buenavistas pärast sõja lõppu mängukõlbmatu, sest vabariiklaste väed olid selle Oviedo piiramise käigus lihtsalt puruks pommitanud. La Liga andis seetõttu korraks esiliigasse taandatud Oviedole siiski loa aasta hiljem automaatselt kõrgseltskonda naasta, mistõttu pidid erandkorras oma koha seal loovutama tavapärase ühe asemel kaks meeskonda.

Ent 1939. aastal sündis seetõttu midagi enneolematut: kolm hooaega varem kõrgliigas kaks viimast kohta saanud Osasuna ning toona Athletic Aviacioni nime kandnud klubi, mida tänapäeval tunneme Atletico Madridi nime all, pidid novembris ehk vaid mõned päevad enne liigahooaja avalööki selgeks tegema, kummal on õigus algavaks hooajaks La Ligasse püsima jääda. Athletic-Atletico võitis 3:1, päästis "tagaukse" kaudu endale koha kõrgseltskonnas … ja krooniti hooaja lõppedes Hispaania meistriks.

Selle omapärase tuhkatriinuloo juures väärib veel märkimist, et enne sõda Athletic Madridi nime kandnud klubi oli kodusõjas kaotanud tervelt kaheksa mängijat. Sõja järel löödi seetõttu käed äsjaasutatud Aviacion Nacionaliga, kuhu kuulusid Hispaania õhujõudude mängumehed, kellele Hispaania alaliit oli lubanud kohta kõrgliigas, ent viimasel hetkel siiski lubaduse tagasi võtnud. Ühendklubi õnn seisnes selles, et meeskonna juhendajaks asus sõja ajal vangis istunud legendaarne Ricardo Zamora – esimesele tiitlile järgnes El Divino käe all kohe teinegi ning edasine on juba ajalugu.

Ricardo Zamora tõusis legendiks nii mängija kui ka treenerina. Foto: FIFA Twitter

Itaalias jäi Teise maailmasõja tõttu mängimata vaid kaks hooaega, sest kodused meistrivõistlused toimusid kuni 1943. aasta suveni. Seda keerulisem oli 1945. aastal jätkata, kuna Põhja-Itaalia oli jätkuvalt USA vägede kontrolli all, samas olid sõjaeelse hooaja 16 kõrgliiga klubist koguni 11 pärit just põhjast. Nii mängitigi algselt kahes, põhja- ning ja kesk-ja lõunatsoonis, misjärel kummagi neli paremat pidasid veel kaheksa meeskonna kaheringilise turniiri, et selgitada Itaalia meister.

Erisusi tuli teha küllaga. Põhjas lubati taas eraldi võistkondadena osaleda Genoas asuvatel Andrea Dorial ja Sampierdarensel, kes olid 1927. aastal fašistide käsul La Dominante nimeliseks klubiks liidetud. Etteruttavalt: vaid aasta hiljem ehk 1946. aastal liituti ikkagi uuesti ning sündis tänaseni Sampdoria nime all tuntud klubi.

Serie A ja Serie B klubidest koostatud teises tsoonis oli lugu keerulisem. Kuna klubisid nappis, mängis seal külalisena koguni viis meeskonda, kes enne sõda kuulusid Serie B-sse. Sõjas suuri purustusi üle elanud Pisale andis aga Itaalia jalgpalliliit sootuks loa mängida aastajagu Serie C tasemel, kuniks linn ja klubi end taas kogusid ning Serie B-s enne sõda nende päralt olnud koha tagasi said.

Rikas põhi, vaene lõuna: Itaalias pole midagi muutunud

Põhja ja lõuna vahelist taseme erinevust illustreeris ka kaheksa meeskonna lõppturniir, kus neli esimest kohta hõivasid Põhja-Itaalia hiiud Torino, Juventus, Milan ja Inter. Ka enne sõda võidukas olnud Torino võitis viiest järjestikusest meistritiitlist teise, kuid Superga katastroofini oli jäänud vaid kolm aastat …

Tavapärane liigasüsteem taastati alles 1946. aasta sügisel, kui kõrgliiga moodustati 20 meeskonnast. Muide, ka 1944. aastal oli Itaalias tegelikult meistrivõistlusi peetud, ent selle tiitli sai itaalialikule traditsioonile vastavalt (mäletate veel Lazio sajandivanust tiitlijahti?) endale alles 2002. aastal Spezia ning sedagi klausliga, et tegu on "autiitli", mitte teistega võrdväärse Scudetto’ga. Itaalia olümpiakomitee esimehe Ettore Rossi organiseeritud Ülem-Itaalia ülikeerulise süsteemiga meistrivõistlused, mis põhinesid piirkondlikel turniiridel, võitis lõpuks Spezia tuletõrjujatest ja klubi endistest mängijatest kokku pandud koosseis – Spezia Calcio nimeline klubi tol aastal ametlikult ei tegutsenud, sest nende juhatuse esimees oli Saksamaale deporteeritud.

Ülevaate teises osas tulevad esmalt jutuks Saksamaal toimunu ning sõjajärgsete vägivaldsete "maadevahetuste" põhjustatud kahjud Ida-Euroopa meistrivõistlustele. Pöörane Balkan on üle elanud kõige rohkem liigade lahku- ja kokkulöömisi, mille kõrval näiteks Nõukogude Liidu lagunemine oli jalgpallilises mõttes suisa lapsemäng.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
LEVADIA JÕUDEMONSTRATSIOON
KODULIIGA RADADEL
VAATA JÄRELE: Eesti lõpetas esimese e-jalgpalli Balti turniiri teise kohaga
SILM PEALE!
Tõsiuskliku jalgpallifänni hingeelu. Mida tehakse siis, kui ainus võimalus on Valgevene vutt?
Nad on elanud märtsist novembrini ja veetnud nädalavahetused jalgpallistaadionitel. Nende jaoks ei ole mingi küsimus vaadata ära neli või viis matši päevas. Aga aastal 2020 ...
SILM PEALE!
MULTIMEEDIAMAAILM
SOCCERNET TV
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
6
5
0
1
14:4
15
2.
Tallinna FC Flora
5
4
1
0
12:4
13
3.
Nõmme Kalju FC
5
4
0
1
12:2
12
4.
JK Tallinna Kalev
6
2
1
3
5:16
7
5.
Tartu JK Tammeka
5
2
1
2
4:5
7
6.
Paide Linnameeskond
5
2
0
3
13:10
6
7.
Viljandi JK Tulevik
5
2
0
3
6:12
6
8.
FC Kuressaare
5
2
0
3
5:8
6
9.
Tallinna JK Legion
6
1
1
4
3:8
4
10.
JK Narva Trans
6
0
2
4
5:10
2
VIIMASED PILDIGALERIID
PREMIUM LIIGA KUU VÄRAV

Vali Premium liiga maikuu ilusaim värav alloleva hääletuse abil. Tabamusi vaata siit!

HÄÄLETUS
Kes lõi Premium liiga maikuu ilusaima värava?
1%
1%
43%
1%
55%
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
EKSKLUSIIV

Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
15
Tallinna FC Flora
13
Nõmme Kalju FC
12
JK Tallinna Kalev
7
Tartu JK Tammeka
7
Paide Linnameeskond
6
Viljandi JK Tulevik
6
FC Kuressaare
6
Tallinna JK Legion
4
JK Narva Trans
2
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUD

Vaata, millised muutused toimusid kahe hooaja vahel Eesti meistriliiga klubides!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK