Novembris saab läbi inglase Keith Boanase ametiaeg Eesti naiste koondise eesotsas. Kaheksa aastat Maarjamaal vutti arendanud mees räägib möödunud ajast jalgpall.ee leheküljel ilmunud loos.

Sind palgati 2009. aastal nii naiste koondise peatreeneriks kui ka naiste jalgpalli koordinaatoriks, kelle ülesanneteks oli noorte arendamine ja koolituste ümberkorraldamine. Milliste saavutuste üle sa kõige uhkem oled?
Jah, mind palgati 2009. aastal pärast pikka värbamisprotsessi. Kohtusin jalgpalliliidu presidendiga ja lõime käed. Treenerikoolitusega ma kuni 2012. aastani pigem seotud polnud, sel aastal ühines koolitusosakonnaga Katrin Kaarna. Me tegime kaotatud maa suhteliselt kiiresti tasa, litsentseerides palju rohkem naistreenereid, kui mitmed meid ümbritsevad riigid. Me rohkem kui kolmekordistasime naisjalgpallurite arvu, mis oli muidugi minu põhiline ülesanne. Mõlemad on tohutud saavutused ja asjad, mille üle võivad kõik asjaosalised uhked olla. Katrin Kaarna (Pro litsents), Aleksandra Ševoldajeva, Kaidi Jekimova (A litsentsid), Eneli Valsi ja Kristiina Allose (B litsentsid) ja paljude teiste juhendamine ning toetamine nende tõusul karjääriredelil, nähes, kuidas nende enesekindlus kasvab, on olnud minu jaoks oluline.

Kui mõtled tagasi enda treeneritöö algusele Eestis ja sellele, kui kaugele naiste koondis jõudnud on, siis kuidas hindaksid toimunud arengut?
Mulle jäävad alatiseks meelde esimesed trennid, mil sai kiiresti selgeks, et peale käputäie mängijate, nagu Anastassia Morkovkina, oli üldine füüsiline ja tehniline tase väga palju madalam, kui see, millega oma töös harjunud olin. Nooremad vanusegrupid olid veel nõrgemad ja ma tõepoolest kahtlesin korra või paar, kas tegin siia tulles õige otsuse. Aga mul on potentsiaalika mängija avastamise peale silma ja ma pole kordagi oma elus väljakutsetest kõrvale hoidnud. Nii hakkasimegi tööle. Saime varakult häid tulemusi vastaste vastu, kes olid FIFA edetabelis meie lähedal ja ka kõrgemal. Selline asjade algus lõi mulle tegelikult väära ettekujutuse kohalikust tasemest ega valmistanud mind ette esimesteks MM-valikturniiri vastasteks. Mis puutub arengusse, siis vaatamata paberil tulemustele on minu jaoks ilmselge, et meie mängustiil on tohutult paranenud ja meie distsipliin ning organiseeritus on nii hea, kui meie amatöörtase seda üleüldse lubab. Kui oleksime kõik võimalused, mis posti või latti lõime, ära realiseerinud, oleksime iga Balti turniiri mängu nelja või viie väravaga võitnud. Seda isegi siis, kui paljud meie tugevaimad mängijad puudu olid. Sellegipoolest me ei võitnud ja see haavab uhkust, aga me mängisime jalgpalli, mitte ei "löönud ja jooksnud" – mõned arvavad, et see on vale ja leiavad, et võitmine on ainuke oluline asi. Igatahes, oleme endiselt noor rahvus ja noor võistkond ning praegu on kõikide meie mängijate jaoks endiselt õppimisaastad. Seega lõppkokkuvõttes võtsin sellest kogemusest kaasa positiivseid emotsioone. Võitsime Balti turniiri viiel korral kaheksast ja meie naabrid töötasid kõvasti, et meile järele jõuda ja tunnistasid täielikult, et oleme neile lati ette seadnud.

Kas sul on ka mingeid kahetsusi või on asju, mida oleksid teisiti teinud, kui võimalus oleks?
Kohati öeldi, et eeldasin liiga palju professionaalsust võistkonnalt, mis olemuslikult oli amatöörlik. Selline pinge mõjutas teatud mängijaid, kes lihtsalt tahtsid, et asjad oleksid lõbusad. Üleminek teatud suhtumisele oli raske, kuid usun, et enamikule jõudis see siiski kohale. Me ei ole professionaalsed mängijad, kuid see ei tähenda, et me ei peaks nendena käituma, eriti veel siis, kui kanname koondise särki. Kui mul on kahetsusi, siis see, et ma ei suutnud mängijaid rohkem aidata elu ja tööga hakkama saamisel, et nad ei oleks pidanud langetama raskeid otsuseid seoses rahvuskoondise esindamisega. Lõpetuseks võib olla ka see, et ma ei suutnud väikest osa klubidest ja treeneritest veenda selles, et nad arendaksid mängijaid lisaks endale ka koondise jaoks. Vastupidiselt täiustasime me pigem mängijaid klubide jaoks, mida tihtipeale ei tunnistatud ega tunnustatud.

2009 ja 2010 olid koondisele tulemuste poolest head aastad. Kui sellele ajale tagasi vaadata, siis mis aitas neid tulemusi saavutada? Mille poolest oli see teistsugune aeg võrreldes viimase paari aastaga?
Nende aastate sisse mahtusid ka meie suurimad kaotused (0:12 Islandile ja Prantsusmaale 2011. aasta MM-valiksarjas). Need olid kohtadeks, kus sain oma esimesed karmid õppetunnid ja nägin, kui kaugel me teistest tegelikult oleme. Meil ei olnud ideed, kuidas kaitsta sellisel tasemel professionaalsete vastaste vastu, kes olid tehniliselt paremad, paremas vormis, kiiremad ja tugevamad. Me töötasime kõvasti kaitsemängu ja üks ühele olukordade kallal. Ma mäletan, et vanemad mängijad tulid minu juurde ja ütlesid, et neile pole selliseid asju varem õpetatud ja et klubis töötatakse nende asjade kallal väga harva. Nad toetusid omaenda võimetele ja kuna liigatase ei olnud tugev, ei pandud neid ligilähedaseltki samamoodi proovile kui koondisemängudes. Teisest küljest saavutasime väga häid võite Horvaatia, Põhja-Iirimaa ja Serbia vastu. Nii hullult kui see ka ei kõlaks, siis arengu poolest olid teised mängud Islandi ja Prantsusmaa vastu head, sest suutsime kaotusi poole võrra vähendada (0:5 Islandile ja 0:6 Prantsusmaale). See näitas edasiminekut. Mängijad muidugi jäävad suurima rõõmuga mäletama võite.

Mis on su parimad mälestused seoses siinveedetud kaheksa treeneriaastaga?
Head mälestused kaaluvad kindlasti halvad üles. See võib kõlada veidralt, kuid nendeks on mängud, mis me ikkagi kaotasime. 2009. ja 2010. aasta võidud tegid meele heaks, kuid kodumängus Itaalia vastu (Eesti kaotas 1:5) ja mu viimases kohtumises Inglismaa vastu (Eesti kaotas 0:5) näitasid mängijad suurepärast pingutust. Universiaadid on samuti mälestusväärsed, sest on olnud võimalus olla nii paljude erinevate sportlaste ja spordialade seas. Suurim rõõm tuleb naeratuste nägemisest väikeste laste nägudel, kes osalevad jalgpallifestivalidel ja suvelaagrites.

Mida soovid Eesti naiste jalgpallile tulevikuks?
Mu isiklik soov oleks, et need kaheksa aastat, mis ma siin veetsin, ei läheks raisku, et sellele põhjale, mis paigas on, ehitatakse asju peale. Oma abipersonalile soovin, et nad jätkaksid arenemist ja täidaksid oma potentsiaali. Loodan, et kõik mängijad, kellega koos töötasin, sihivad kõrgele ja tahavad näidata oma parimat mängu klubi ja koondise eest. Soovin ka, et kõik klubid, lapsevanemad ja mängu toetajad mõistaksid, et naiste jalgpall on siin selleks, et jääda. Soovin, et nad aitaksid sellel kasvada paralleelselt poiste ja meeste mänguga. Arendada tuleb tervet mängu, mitte ainult väikeseid osi ja tuleb näha kaugemale kui homne. Lõpetuseks tahan tänada jalgpalliliidu presidenti, peasekretäri ja juhatust selle ainulaadse kogemuse ja mälestuste eest.

Mida arvad meeste koondisest ja nende tulemustest viimastel aastatel?
Ma olen alati üritanud meeste koondise tegemisi jälgida ja olen näinud palju tõuse ja langusi. Tihti on toetutud sellele, et individuaalsed mängijad on vormis ja vigastustest priid, et meeskond suudaks oma parimat esitust näidata. 2:2 mäng Hollandiga, kui Tarmo Rüütli oli peatreener, jääb alatiseks meelde ja samuti play-off kohtumine Iirimaa vastu (2012. aasta EM-valikturniiri play-off). Kui me ainult oleks suutnud need võita. Mul oli Tarmo vastu palju austust ja nägin, et ta tundis peatreeneri rolli üle uhkust. Magnus (Pehrsson) tuli värskuse ja uuenduslike ideedega ja ma usun, et paljud neist aitasid ja aitavad ka edaspidi asju parandada. Tulemused ja esitused olid jällegi veidi ebastabiilsed ja võib-olla olid ka fännide ootused liiga kõrgel. Viimased esitused ei olnud kooskõlas taustajõudude platsivälise tööga, mis on ühekorraga nii pettumust valmistav kui veider.

Kas arvad, et uue peatreeneri ametisse määramine aitab meestel mängu parandada?
Martin (Reim) on populaarne isik, kellel on koos abipersonaliga palju kogemusi. Ta teab, mis teeb mängijad õnnelikuks ja mis ajendab mängijaid Eestit esindama. Kõige suurem katsumus on meeskonna ühtsuse, kire ja usu taastamine. Esimesed kohtumised (Gibraltari ja Kreeka vastu) on ideaalsed kohad, kus meeskonna enesekindlus taastada. Ma soovin Martinile ja tema tiimile edu.

Enne Keith'i ei uskunud keegi, et Eesti naisjalgpallur võiks välismaal mängida

Koondislane Eneli Vals: "Keith muutis oma tulekuga kõigi koondislaste suhtumist professionaalsemaks. Süstis mängijatesse usku minna ja panna end välismaal proovile. Varem ei mõelnud keegi, et see võiks päriselt Eesti naisjalgpallurite jaoks võimalik olla. Ta jagas kõiki oma teadmisi ja kogemusi treeneritega, pakkus välja erinevaid viise, kuidas tüdrukuid jalgpalli juurde tuua ja meie liigat tugevamaks muuta. Keith viis läbi ka ainult naistele mõeldud treenerikoolitusi, mis tõid meile juurde palju uusi häid treenereid. Kõik tema plaanid ei läinud läbi, kuid usun, et aja möödudes võetakse nii mõnigi tema pakutud idee siiski kasutusele. Keith andis alati mängijatele ausat tagasisidet ja soovitusi, millega tööd teha, et paremaks saada. Ta ei võtnud midagi iseenesestmõistetavalt, vaid ütles alati, et vaatamata sellele, kui väike meie riik on, suudame kõik koos vaeva nähes saavutada häid tulemusi. Õppisin nii mängija kui ka treenerina vastutust võtma ning mitte nägema ainult takistusi, vaid otsima alati lahendusi!"