Põhja-Makedoonia esindajast KF Škendijast jagu saanud, ent Šotimaa hiiule Glasgow Celticule kindlalt alla jäänud valitseva Eesti meistri Nõmme Kalju euroteekond jätkub neljapäeva õhtul Luksemburgis, kui vastamisi minnakse FC Dudelange 91 meeskonnaga. Suurhertsogiriigi (klubi)jalgpall on lõppeval kümnendil tõusnud uuele tasemele.

Luksemburg oli 1954. aastal üks Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) asutajaid ning kui kõige esimesest klubide eurohooajast (1955-56) jäädi kõrvale, siis seejärel on osaletud alati. Edu tuli oodata kaua, sest vahemikus 1956-2010 suutsid Luksemburgi klubid eurosarjas oma vastasest jagu saada ainult kaheksal puhul (1959, 1963, 1979, 1992, 1995, 2005, 2007 ja 2008), kuigi prooviti 164 korral.

Edukus oli seega napid 4,9%, mis tegi Luksemburgist Euroopa klubijalgpalli ühe viletsaima riigi, kelle esindustega kohtumine tähendas vastase jaoks tugevat loosiõnne. Alates 2011. aasta suvest on olukord aga kardinaalselt muutunud, sest üheksa suve jooksul on kamba peale saadud eurosarjades kahe mängu kokkuvõttes jagu 22 vastasest.

Luksemburgi klubide paremust on teiste seas pidanud tunnistama Salzburgi Red Bull (2012), Utrecht (2013), Glasgow Rangers (2017), Budapesti Honved (2018), Varssavi Legia (2018) ja Cluj (2018). Just kahe viimati mainitud vastase alistamise läbi jõudis Kalju homne vastane Dudelange mullu esimese suurhertsogiriigi esindajana Euroopa liiga alagrupiturniirile. Luksemburgi klubid pole enam peksupoisid, vaid arvestatavad vastased. Mis on muutunud?

Juventuse staar Pjanic sai jalgpalli alghariduse Luksemburgis

Suuremaid põhjuseid on laias laastus kaks. Esiteks on Luksemburgi elanikkond muutunud viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt rahvusvahelisemaks. Praeguse seisuga peaks umbes 600 000 elanikuga riigis elama üle 140 rahvuse esindajaid. Enamike mujalt Luksemburgi tööle saabunud lapsevanemate esimene valik oma võsukesi sportlikule teele suunates on, nagu Euroopas ja maailmas reeglina ikka kombeks, jalgpall, mis on loonud head eeldusel spordiala kasvuks.

Kohalike jalgpalliklubide noormängijate valik ja kvaliteet on tõusnud, mis on omakorda tõstnud kohaliku kõrgliiga taset. See on aga teatavasti euroedu peamisi eelduseid. Muuseas, praegune Torino Juventuse ning Bosnia ja Hertsegoviina ründav poolkaitsja Miralem Pjanic kasvas üles Luksemburgis ja sai jalgpalli alghariduse just seal.

Teiseks põhjuseks on Luksemburgi jõukus. Tegemist on Euroopa Liidu kõrgeimat keskmist palka eviva riigiga ning head teenistust suudetakse pakkuda ka jalgpalluritele. Kõik see tipneski Dudelange'i mulluse ootamatu triumfiga, kui Legia ja Cluj'i alistamise järel võõrustati Euroopa liiga alagrupiturniiri raames AC Milani, Real Betisi ja Piraeuse Olympiacost. Luksemburgi klubijalgpalli vaieldamatult suurima saavutuse toel teenis Dudelange UEFA-lt ligi neli miljonit eurot auhinnaraha.

Euroopas leidub kahjuks mitmeid näiteid, kus väiksemas või keskmise suurusega riigis köie jämeda otsa enda kätte saanud klubi saavutab UEFA-lt teenitavate summade toel ainuvõimu, halvates koduliiga sportliku konkurentsi (HJK on võitnud viimasest 10-st Soome meistritiitlist kaheksa, Zagrebi Dinamo Horvaatias 14-st 13, Tiraspoli Šeriff Moldovas 19-st 17).

Luksemburgi ühe rikkaima mehe Flavio Becca omanduses oleva Dudelange'i jaoks oli kevadine meistritiitel neljas järjestikune ning 12. viimase 15 hooaja jooksul. Kas võime rääkida eelnevalt toodud näidetega võrreldavast tiitlimonopolist?

Luksemburgi ajakirjanduse põhjal tingimata mitte, sest möödunud nädalavahetusel alanud meistrivõistlustele otsa vaadates kirjutas kohalik päevaleht Le Quotidien pealkirja "Ennustamatu tulemusega tšempionaat" kandnud artiklis nii:

"Möödunud suvel lahkus siit rohkem talendikaid jalgpallureid kui kunagi varem. Luksemburgi liiga hakkab üha rohkem meenutama Belgia mudelit ehk klubid on noormängijate inkubaatoriteks – nad ei pruugi siin kaua viibida, aga näevad ränka vaeva, et välja võidelda oma koht magusamal marjamaal."

Le Quotidien märkis küll, et Dudelange'i kolm hooaega juhendanud sakslasest peatreeneri Dino Toppmölleri lahkumine Belgia esiliigaklubi Vitroni juhendajaks on suur hoop nii meisterklubile kui ka tervele tšempioniaadile, ent toob samas välja, et värsked juhendajad Nicolas Huysman (Eschi Jeunesse), Emilio Ferrera (Dudelange) ja Roland Vrabec (Niederkorni Progress) aitavad kahtlemata kohaliku kõrgliiga professionaalsuse taset tõsta.

Kas ajalehe ennustus tasavägisest ja ootamatust kõrgliigast täitub, selgub kevadel.

Luksemburgi klubid on suutnud eurosarjas edu saavutada korralikke välismaalasi palgates, aga ikkagi ka kohalikke mängijaid kaasates. Kõik see on aidanud turgutada ka Luksemburgi A-koondist, sest eelmises MM-valiksarjas serveeriti Euroopa tsooni üks suuremaid üllatusi, kui võõrsil mängiti 0:0 viiki Prantsusmaaga, kes krooniti vähem kui aasta hiljem maailmameistriks.

Lisaks saavutati viik duellis Bulgaariaga ning Valgevene vastu saadi kirja võit ja viik. Käimasolevat EM-valiksarja alustati 2:1 koduvõiduga Leedu üle, kellega tehti juunis võõrsil 1:1 viik. Ukraina käest on tulnud vastu võtta kaks nappi kaotust (0:1 ja 1:2). Kokkuvõte: ka Luksemburgi koondis pole enam peksupoiss.

Jalgpalli investeerib ka Luksemburgi avalik sektor. 2017. aasta alguses teatati, et alustatakse ainult jalgpalli ja ragbi jaoks mõeldud (loe: jooksuradadeta) uue rahvusstaadioni rajamisega, mille maksumus on 60 miljonit eurot, mis tuleb riigieelarvest. Esialgsete plaanide kohaselt pidanuks staadion valmima juba tänavu, aga ajakavast ollakse veidi maas.

Seetõttu toimub ka Dudelange – Kalju kohtumine Luksemburgi praegusel ja senisel esindusareenil, mida Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) endine president Michel Platini olevat kuus aastat tagasi ühes omavahelises vestluses "jubedaks peldikuks" nimetanud. Diplomaatiliselt väljendudes on tegu eelmise ajastu staadioniga, mis on ajahambast omajagu puretud.

Samas suures plaanis on Luksemburgi jalgpallitaristu olukord sarnaselt muu jalgpalliga tõusuteel. Enamikel kõrgliigaklubidel on oma kodulinnadesse – erinevalt näiteks San Marinost või Andorrast pole pindalalt Saaremaa-suurune Luksemburg ikkagi nii pisike, et seal olekski ainult üks linn – kerkinud kaasaegsed mõni tuhat pealtvaatajat mahutavad areenid.

Näiteks ülejäänud kolm tänavu eurosarjas osalenud Luksemburgi klubi – Niederkorni FC Progres, Eschi CS Fola ja Eschi Jeunesse – pidasid oma kodumängud pealinnast eemal, oma tavapärastel kodustaadionitel. Kuna Dudelange'i areen ei vasta aga eurosarja esitatavatele nõuetele, siis mängivad nemad euromänge riigi esindusareenil.

Eesti täiskasvanute tippjalgpall on Stade Josy Bartheliga kokku puutunud kolmel puhul. 2000. aastal peetud maavõistluses tegi Eesti seal 1:1 viigi (värava lõi Andres Oper) ja 2005. aastal toimunud MM-valikmängus kuulus Eestile 2:0 võit (mõlemad väravad lõi taas Oper).

Järgmine visiit enam sama tore polnud, sest 2011. aastal kohtus FC Levadia seal Euroopa liiga teise eelringi mängus FC Differdange 03 meeskonnaga ning piirdus 0:0 viigiga. Nädal hiljem saadi kodus 0:1 kaotus ja euroteekond saigi otsa. Differdange'i edasipääs oli toona ehk kaheksa aastat tagasi Luksemburgi klubijalgpalli jaoks väga kõva saavutus. Tagantjärele targana võib lisada, et ka korraliku tõusus algus.

Vahepealse ajaga on Luksemburgi klubid aga ise edukate esitustega lati kõrgemale upitanud. Võit Kalju üle oleks eelmisel aastal esimese Luksemburgi klubina Euroopa liiga alagrupiturniiril osalenud Dudelange'i jaoks tubli, ent suures plaanis ikkagi oodatud tulemus.