Värskelt sai ametlikuks teade, mida jalgpalliüldsus pikalt ootas. Selgus Eesti koondise uus peatreener – esialgu küll vaid kohusetäitja – ning selleks ei saanud mitte paljuarvatud hollandlane Arno Pijpers, vaid homme oma 42. sünnipäeva tähistav Karel Voolaid.

Martin Reimi ja ta tiimi tagasiastumise järel tormas avalikkus võimaliku uue rahvuskoondise juhendaja nimega spekuleerides hooga mööda Karel Voolaiust, kuigi tegu oli ühe kõige loogilisema variandiga. Voolaid on viimased kaks ja pool aastat juhendanud Eesti U21 koondist. Vanuseklassi, kust peaksid tulema verevahetust vajava A-koondise uued liikmed. Selle ameti võttis ta 2017. aasta alguses üle Reimilt, kellelt saab nüüd uue teatepulga.

Reimi ja Voolaiu üheks suureks sarnasuseks on see, et tänu oma iseloomuomadustele võidavad nad üldjuhul üpris kiiresti mängijate usalduse. Mõlemad tunnevad jalgpalli peensusteni ja oskavad suhelda. Voolaiu mängitav jalgpall sarnaneb paljuski Reimi U21-aegsele, mida sai näha ka viimase A-koondise teekonna alguses kuni Belgia krahhini. Kui Voolaid Reimilt noortekoondise üle võttis, ütleski ta, et soovib kasutada A-koondisele sarnast mängufilosoofiat. Samas kui A-koondis tegi pöörde kolme keskkaitsjaga pallimisele, jätkas U21 peamiselt 4-2-3-1 formatsiooni ja selle väikeste muganduste kasutamist.

Juba U21 koondise peatreeneriks saades tunnistas Voolaid, et tema isiklikud ambitsoonid on kõrged. Pingutamise soovi ja maksimumi andmise tahte viimist mängijateni pidas ta väga oluliseks juba siis: "Soovin, et mängijad ei läheks ühelegi mängule mõttega, et siin midagi võimatut on."

Sellest kreedost lähtubki Voolaiu mäng. Samas ei ole ta naiivne. Tema mänguplaan on tihti ambitsioonikas, ent pragmaatiline. Teisisõnu mängis kasvõi seesama U21 korduvalt head jalgpalli. Tõsi, kes pelgalt tulemusi vaatab, seda ei näe. Nii pole imestada, kui irvhambad ütleksid, et kui ei midagi enamat, naaseb Eesti nüüd ilusate kaotuste aega. Meenutades seda, kui soojad on inimeste mälestused Reimi perioodi algusaega jäänud Kreekalt saadud 0:2 kaotuse osas, siis võib-olla juba ilusad kaotusedki tõesti rõõmustaksid kedagi.

Ent selge on see, et nüüd tuleb Voolaiul jõuda ka tulemusteni, mis on vastaseid arvestades hirmraske ülesanne. U21 eesotsas saadi ju terve ports hirmvalusaid kaotuseid: näiteks kodus neljanda üleminuti väravast Põhja-Iirimaalt ja samalt vastaselt võõrsil 2:1 eduseisust, eelviimase minuti omaväravast Slovakkialt, 2:0 eduseisust Islandilt … Ma mäletan hästi neid mänge – Eesti vääris toona enamat.

Samas võib ju küsida, et kui Voolaiu U21 ei suutnud juba Euroopa keskmikke võita, siis mida peaks ta suutma A-koondises, kus on vastasteks teiste seas Euroopa hiiud Saksamaa ja Holland? U21 koondises sai ta mängida kahel korral Hispaania vastu, kes võitis möödunud nädalal EM-finaalturniiri. Jesus Vallejo, Dani Ceballos, Mikel Oyarzabal, Borja Mayoral, Pablo Fornals, Fabian Ruiz, Mikel Merino, Carlos Soler – kõik need värsked Euroopa meistrid mängisid ka Eesti vastu, võites kodus 3:1 ja Tallinnas vaid 1:0. Ühest küljest on kaotus kaotus, ent teisest küljest vajab Eesti täna ka oskust kaotada väärikalt.

Miks siis ikkagi Karel Voolaid? Viimased seitse aastat jalgpalliliidus treenerite koolitajana töötanud mees tunneb Eesti jalgpalli läb ja lõhki – ta teab, mis on hästi ja on kõrvalt näinud, mida tuleks teisiti teha. Ta sobib ideaalselt viima lõpule koondise noorenduskuuri, kuivõrd suurema osa uuema generatsiooni vutimeestega on ta kokku puutunud noortekoondistes. Ta ei karda väljakutseid. Ta suudab panna end erinevatesse rollidesse ehk saavutada mängijatega kontakti nii üks-ühele kui ka grupi ees. Talle meeldib, kui meeskond proovib haarata initsiatiivi, mängida palliga, ent ei tee seda samas liiguljalt või naiivselt. Tal pole midagi kaotada – Voolaid saab Eesti rahvuskoondise peatreenerina vaid õnnestuda, sest üldsuse silmis on A-koondis väga kehvas seisus ning ta ei mõju persoonina, kelle puhul kaasneks survestav ootus, et nüüd peavad hakkama asjad paremaks minema.

Voolaid haaras võimalusest, sest temal on siit ainult võita. Täpselt nagu Eesti koondiselgi.