28. detsembril ilmub eesti keeles Anthony Quinni raamat "Klopp. Minu Liverpooli romanss", millest Soccernet.ee Koolibri kirjastuse loal katkendi avaldab.

"See raamat ei ole Jürgen Kloppi elulugu. Kui tahate fakte tema elu ja karjääri kohta, siis selleks on raamatud olemas. Ma ei tahtnud kirjutada tüüpilist biograafiat, sest ta pole tüüpiline treener. Olen üsna kindel, et ta pole ka tüüpiline inimene. Kirjutades kellestki, keda imetled, püüad sa sellest inimesest aru saada. Mina uurisin asju, mis eristavad teda teistest jalgpallitreeneritest. Tema huumorimeelt. Tema piiritut südamlikkust. Tema spontaanset nutikust. Tema võimet inspireerida ja juhtida. Tema vankumatut taktikalist taipu. Tema võrratut hambarida. Oleme aru saanud, missugune õnn on olla praegusel ajal Liverpooli fänn.

Aastaid oli see täitumatu unelm. Ma polnud kindel, et üldse oma elu jooksul ühtegi Liverpooli tiitlivõitu näen. "Kui keegi tahab klubile toeks olla, peab ta saama kahtlejast uskujaks". Olin kahtleja, nüüd olen uskuja. Klopp on meid kõiki üles kloppinud."

- Anthony Quinn

See raamat ei ole Jürgen Kloppi elulugu, ütleb autor. Aga ometi saab siit teada kõike olulist
Kloppi lapsepõlve ja karjääri kohta.

Või on see pigem Anthony Quinni elulugu? Ja miks peaks meid huvitama üks Londonis elutsev kirjanik, kes pole kuulsaim isegi omaenda nimekaimude seast? Aga lihtsalt sellepärast, et tema "Liverpooli romanss" on üks maailma kaunimaid jalgpallikeelseid kirjandusteoseid, mis pakub äratundmisrõõmu ja helgeid meenutusi igale vutisõbrale. See pole raamat ainult Kloppist ega Liverpoolist, vaid inimestest ja maailmast, elust ja saatusest. See on raamat ajaloolisest hiilgusest ja uuest tulemisest keset globaalset kimbatust aastal 2020 pKr ("pärast Koroonat"). See on ood spordialade kuningale. Ole sa Unitedi või Juventuse fänn – see raamat on sulle.

Soccernet.ee avaldab katkendi peatükist "Elujanu". Raamatu on eesti keelde tõlkinud Olavi Teppan:

Kloppi lõputöö teema võib tunduda üllatav. Kui oleksin pidanud tema uurimuse pealkirja ära arvama, siis oleksin pakkunud midagi sellist, mis ennetanuks tema tulevikukujutlust, näiteks "Gegenpressing: surve avaldamine moodsas mängus" või "Hiilgavad puud: miks enesekindluse võti on mõelda suurelt?". Aga ei, tema töö pealkiri oli tõepoolest hoopis "Kõndimine kui spordiala kõikidele – inventar ja hinnanguline uurimus". Kõndimine! Kõikvõimalikest teemadest, mida
ta oleks saanud valida. Mitte just eriti seksikas. Mitte just eriti Klopp. Aga 1995. aastal sai ta selle eest diplomi kätte.

Need aastad Mainzis, 1990–2001, langevad juhtumisi täpselt kokku ühe teise tulevase peatreeneri kuldajaga. See oli aeg, mil ta mängis Barcelona esindusmeeskonnas, aitas neil võita 1992. aastal esimese Euroopa meistrite karika ja lisaks kuus La Liga meistritiitlit, neist neli järjest (1991–1994). Tema nimi: Pep Guardiola. Nimed Klopp ja Guardiola on praegusel ajal omavahel põimunud kui moodsa jalgpalli kaks titaani treeneripingilt. Ent mängijatena lahutas neid kuristik. De Luxe ja Economy. Kui nad oleksid politseisarjad, siis Guardiola oleks "Miami Vice", Klopp oleks "The Sweeney". Või vahest eelistate vanemat muinaslugu kilpkonnast ja jänesest? Pep tegi kahtlemata lendstardi, mängides Barcelona noortemeeskonna eest ja murdes 20-aastaselt esindusmeeskonda. Sitke ja kompaktne, suurepärase pallivaldamise ja väljakunägemisega Guardiola jäi tulevase tähena silma toonasele peatreenerile Johan Cruyffile. Ta kindlustas kaitsva poolkaitsjana endale koha Barca Dream Team’is selliste mängumeeste kõrval nagu Romario, Laudrup, Koeman ja Stoichkov. Lisaks klubikarikate näol võidetud rohkele lauahõbedale sai temast 47-kordne internatsionaal Hispaania koondises.

Mitte igast tippjalgpallurist ei saa tipptreenerit. See üleminek ei ole kaugeltki mitte reeglipärane ega sujuv. Ferguson ja Wenger on kõige sagedamini esitatud näited silmapaistmatutest jalgpalluritest, kellest treeneriametis kujunesid suurnimed. Aga samas mõelge neile meestele, kes on läbi löönud nii platsi peal kui ka platsi ääres: Cruyff, Beckenbauer, Capello, Ancelotti, Deschamps, Mancini. Koduste näidete leidmiseks tuleks vaadata esmalt Bobby Robsoni ja Brian Clough’ ja siis muidugi Kenny Dalglishi poole. Vahekaader aastast 1985–1986, kus ta pärast viit Inglismaa meistritiitlit LFC ridades tegi treenerina kohe esimesel hooajal kuldse duubli – saavutus, mida mitte kunagi mitte kusagil ei ületata, ma pakun.

Väidetakse, et pärast silmapaistmatut jalgpallurikarjääri nõuab treeneriameti vastuvõtmine veelgi tugevamat iseloomu. Tõsi ta muidugi on, et Klopp ei alustanudki kohe Barcelona juhendamisega. Seda vahet ei pea eraldi välja tooma. Aga ükskõik, kas Guardiola ennast ülemusena kehtestas või mitte, sai ta alati osutada oma ülekullatud mängijakarjäärile ja öelda: "Tehke järele." Klopp võis esimest päeva treeneriametisse asudes öelda ainult: "Ma mängisin selle klubi eest 325 korda. Ja mul on sporditeaduste diplom (lõputöö kirjutasin kõndimisest)." Tal polnud isegi profilitsentsi. Küll aga oli tal Franki kõrval veedetud ajal tekkinud selge ettekujutus taktikast. Pealegi kuulas teda ka Mainzi klubijuht Christian Heidel. Ta visati vette: pühapäeval mängija, esmaspäeval treener – uju või upu. Tema hoolealused olid kamp võitlusvaimu kaotanud mängumehi, kes 12 vooru enne lõppu seisid silmitsi teisest divisjonist väljalangemisega. Algselt usaldasid Heidel ja Mainzi president Harald Strutz talle üksnes treeneri kohusetäitja rolli. Pärast kahte võitu kinnitati ta ametisse liigahooaja lõpuni. Võib-olla teadlikkus oma kehvapoolsetest mängijavõimetest andis talle just rohkem indu treenerina midagi korda saata. Kas tagasihoidlikkus ja töökus saavad koos eksisteerida joovastavamate jõududega nagu enesekindlus ja auahnus? Kloppi puhul oli vastus selge: pidid saama. Seniajani oli tema lagi olnud "enam-vähem". Nüüd oli tal võimalus see ületada.