Laatsaret Kollases Allveelaevas (1)

Kui peakohtunik Jose Maria Sanchez Martinez esmaspäeval vile huultele tõstis ja kolm lühikest törtsu puhus, jäi Villarreali Estadio de la Ceramica väljakule paraja suurusega operatsioonisaali jagu arme ja paraja pikkusega profikarjääri jagu mängimata jäänud matše.

Fotol, mis nädala alguses sotsiaalmeedias ringles, istuvad nad Villarreali treeningu ajal kõrvuti pingil. Santi Cazorlal ja Bruno Sorianol on vasak jalg üle parema põlve, Sergio Asenjo vaatab pealt, justkui alateadlikult mõeldes, kas tema julgekski enam sellist asendit üldse proovida. On 2018. aasta august. Läheb veel pea kaks aastat, enne kui nad esimest korda koos väljakule pääsevad.

Kui see viimaks esmaspäeval Sevilla vastu juhtub, on mehed kolme peale vigastuspausil kokku olnud 3000 päeva. Enam kui kaheksa aastat.

Et esmaspäeval ei saanud kohal olla neid, kelle aplaus oleks Estadio de la Ceramical kestnud veel kaua pärast lõpuvilet, pidi Bruno Soriano leppima ovatsioonidega Villarreali riietusruumis. Selja taha oli jäänud viis minutit rohelisel murul. Viis rohkem, kui ta oleks lootnud uskuda. Tema pisarad pikenduspulga otsa kinnitatud Movistari mikrofoni taga ei jutusta kogu lugu. Kuidas nad saaksidki?

"Ma ei tea, mida öelda," sõnas emotsionaalne Soriano mängujärgses intervjuus. "Mängisin viimati nii ammu, et ..."

Täpsemalt kolm aastat ja üks kuu tagasi.

Tol päeval, kui Villarreal lõpetas ilusa hooaja 3:1 võiduga Valencia üle ning kindlustas koha Euroopa liiga alagrupiturniiril, otsustas Villarreali kapten noa alla minna. Suur osa viimasest aastast oli Soriano jaoks möödunud põlvevaluga võideldes ja klubi arstid kinnitasid mehele, et suvel lõikusest puhates on ta uueks hooajaks taas mänguvormis.

Nii aga ei läinud. Vasaku jala põlvekedrale tehtud operatsioonist taastumine võttis aega oodatust kauem ja peatselt sai selgeks, et lõikus ei andnud soovitud tulemusi. "See klubi on minu jaoks tähtsaim maailmas, aga pean praegu elama läbi elama midagi äärmiselt rasket," rääkis Soriano 2019. aasta alguses antud pressikonverentsil. Selleks hetkeks oli mängupaus veninud pooleteise aasta pikkuseks.

Pärast mitmeid arupidamisi oma ala ekspertidega otsustasid Soriano ja Villarreal 2019. aasta suvel, et teine korrigeeriv operatsioon viiakse läbi meie põhjanaabrite juures.

Kas tead peast, mitmel soomlasel on koduses auhinnakapis Meistrite liiga kuldmedal? Ütled, et Jari Litmanenil ja Sami Hyypiäl? Tegelikult kolmel. Aga keegi ei saa sulle seda pakkumist ette heita.

Alates 1970. aastatest enam kui 25 000 operatsiooni läbi viinud Turu kirurgi Sakari Orava noa all on teiste seas käinud ka David Beckham, Pep Guardiola, Didier Deschamps ning Ousmane Dembele. 2017. aastal saatis Real Madrid Oravale tema teenete eest mitu mängusärki ja ka kõnealuse Meistrite liiga kuldmedali. Bruno Soriano oli heades kätes. Teine, keerulisem lõikus, andis tulemusi ja nõnda sai kapten viimaks naasmisele mõtlema hakata.

Kuigi räigemat sorti klišee, on aeg tõepoolest armutu. Nädal enne esmaspäevast mängu Sevilla vastu tähistas Soriano oma 36. sünnipäeva. Kaduma läksid kolm aastat, mil kogu oma karjääri Villarrealis veetnud mees oleks saanud klubi aidata ja pole kahtlustki, et tagasitulek suurde mängu on nüüd pigem sümboolse, sentimentaalse väärtusega. Aga: see on siiski tagasitulek. Kui paljud meist oleks selle kolme aasta jooksul suutnud endale kindlaks jääda ja mitte teha seda, mis tunduks nii loogilisena: mitte ennast piinata ja lihtsalt lahti lasta, lubada klubil end tehtud hiilgava töö eest tänada ja uude ellu astuda?

Kuigi lühike nagu kõik esmaspäevased riietusruumi-embused, oli Bruno Soriano ja Santi Cazorla kallistuses midagi sügavamat. Mõistmine.

Santi Cazorla saaga algas 2013. aasta septembris, mil äsja Arsenali hooaja parimaks mängijaks nimetatud El Mago murdis Hispaania koondise sõprusmängus Tšiili vastu kannas väikese luu. Järgnesid valud ja erinevad pisivigastused, mis kulmineerusid kolm aastat hiljem Arsenali Meistrite liiga kohtumises Ludogoretsi vastu vigastatud Achilleuse kõõlusega. Cazorla ei teadnud - ja nagu selgus, ei teadnud seda ka Inglismaa arstid -, et jalas oli võimust võtnud bakter, mis hakkas sõna otseses mõttes tema luud sööma.

Kaheksa operatsiooni hiljem jättis Cazorla Inglismaaga hüvasti ja naasis kodumaale, kus tema juhtumi võttis üle tunnustatud kirurg Mikel Sanchez. Hispaania kuningat, Rafael Nadali ja Andres Iniestatki ravinud bask leidis, et Cazorla jalast oli kadunud kümme sentimeetrit kannakõõlust ning luu meenutas rohkem plastiliini kui inimest püsti hoidvat kõva materjali.

Kui mees järgmine kord väljakule pääses, oli tema keha muutunud, nii seest kui väljast. "Ma olen üks paras pusle," rääkis alati elurõõmus Cazorla hiilgavas intervjuus Sid Lowe'le. Tükk reielihasest sai metallplaatide toel tema uueks Achilleuse kõõluseks; nahatükk vasakult käevarrelt õmmeldi tema paremale kannale, nii, et Cazorla tütre tätoveeritud nimi on nüüd tema kehal kahes erinevas osas. Käsivarrele jäi alles IND, kannale IA.

Cazorla enam kui 600-päevane taastumine on seda uskumatum, et praegu mängib mees oma parimate päevade tasemel. Käimasoleval hooajal on kõigi sarjade peale tema nimel 33 mängu ja 12 väravat, septembris kostitas ta Barcelonat ilusa tabamusega ja mullu teenis ta taas koha Hispaania koondises, saades EM-valikmängus Malta vastu neli aastat kestnud pausi järel taas jala valgeks.

Sarnaselt võimsas hoos on Villarreali väravavaht Sergio Asenjo, kes on sellel hooajal oma tõrjetega klubile üksi mitmeid punkte päästnud. 18-aastasena Valladolidi eest kõrgliigas debüteerinud puurilukule ennustati suurt tulevikku, aga 2010. aastal rebestas ta põlve ristatisidemed, tegi seda uuesti 2011. aastal, tegi seda uuesti 2015. aastal, tegi seda uuesti 2017. aastal. Kolm korda parem, üks kord vasak põlv. Millist meelekindlust nõuab selliste raskete, korduvate vigastuste vastu võitlemine? Teades iga kord väljakule minnes kusagil kuklasopis, et see võib jälle juhtuda?

Nemad kolm ei ole ainsad Villarreali mängijad, kelle karjääri on saatma jäänud raske vigastus. Toonane staarründaja Giuseppe Rossi rebestas 2011. aasta oktoobris parema põlve ristatisidet ja pidi vahele jätma kuus kuud, 2012. aasta aprillis juhtus see jälle ja siis pidi mees väljaku kõrval olema juba kümme kuud. 18-aastaselt klubiga liitunud ning peatselt kaitse tugitalaks saanud Mateo Musacchio tegi esmalt viga reielihasele ja murdis paar kuud pärast platsile naasmist pindluu, vigastused, mille tõttu pidi argentiinlane vahele jätma suurema osa 2014/15 ja 2015/16 hooaegadest.

Kümne miljoni naela eest Villarrealiga liitunud Roberto Soldado rebestas aasta hiljem ristatisidet ja sai hooajal 2016/17 kaasa lüüa vaid kümnes liigamängus. Mullu suvel tagasi kodumaale naasnud äärekaitsja Alberto Moreno, kes suutis vaatamata üsna lõhkuvale mängustiilile seni pikkadest võistluspausidest pääseda, on sel hooajal vigastatud olnud juba neli korda.

 Mulle on aastate jooksul Hispaania meediat kammides paar korda silma jäänud, et ebausklikumad hispaanlased viitavad sellest tendentsist rääkides Manuel Preciado Rebolledole, legendaarsele treenerile, kes suri 2012. aastal südameinfarkti tagajärjel vaid mõned tunnid pärast seda, kui oli võtnud vastu pakkumise asuda Villarreali juhendajaks. Justkui kummitaks Rebolledo Villarreali teispoolsusest, igatsedes võistkonda, kellega tal kohtuda ei õnnestunud. Tegelikkuses tasuks läheneda teise nurga alt.

Bruno Soriano on ihult ja hingelt Villarreal. Kui klubi langes 2012. aasta kevadel ootamatult esiliigasse, tegi äsja kõrgliigahooaja kolmandana lõpetanud ja Meistrite liigasse pääsenud Valencia mehe eest kaheksa miljoni euro suuruse pakkumise. Soriano keeldus oma klubist lahkumast. Nende kolme pika aasta jooksul ei pidanud kapten oma tuleviku pärast muretsema, sest isegi kaks aastat pärast oma viimast matši andis Villarreal talle uue lepingu.

Santi Cazorla tuli juba kolmandat korda koju käima. Pärast kahte aastat väljas, pärast jutte võimalikust amputeerimisest, pakkus Villarreal talle veel ühe võimaluse. "Londonis olid nad juba otsustanud, et ma ei mängi enam. Hispaanias öeldi: "Santi, olukord on väga halb, aga me võitleme ikkagi,"" meenutas Cazorla Lowe'le.

Villarreal, see pisike asula, mille kõik elanikud ei täidaks Santiago Bernabeudki, on koht, kus kedagi ei jäeta. Linnakese Hispaania kodusõja järel laiali saadetud jalgpalliklubi jäi ellu tänu kohalikele inimestele, kes organiseerisid ise piirkonnas võistkondi ja liitsid need hiljem ühiseks üksuseks. Hooajal 1966/67, kui Villarreal mängis veel riigi neljandas divisjonis, laulsid fännid rõõmsalt biitlite "Yellow Submarine'i", mis on klubi hüüdnimeks ka praegu, staadionil, mis on samas asukohas olnud juba 1923. aastast. See on ühtehoidev koht. "Siinsed inimesed on mulle palju toetust avaldanud ja see jääb alatiseks minuga," tõdes Soriano.

Nõnda pole ka imestada, et neli kuuest Villarreali eest enim mänge pidanud mehest - Soriano, Mario Gaspar, Cazorla, Manu Trigueros - kuuluvad klubisse ka nüüd. Kui sinust hoolitakse, on raske lahkuda - ja isegi kui sa seda teed, tõmbab süda sind ikka tagasi.

"Kui see klubi ei oleks nagu üks suur perekond, oleks Bruno naasmine olnud palju keerulisem," rääkis teisipäeval Villarreali peaarst Adolfo Munoz. "Võlgnesime Brunole selle, et ta saaks taas mängida." 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

purgeenius   •  
(193.143.10.***)
Seal ikka hoitakse väga oma legende. Hea lugemine!

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VARSSAVI OOTAB!
Slovakkia-sammuga hinnalisi minuteid kogunud Jürgens: vajasin neid, et koondises jälle viie minutiga krampi ei saaks
VÄRSKED VUTIJUTUD
KOONDISEMÄNGU EEL
LIIGA OTSIB MEISTRIT
Kaheksa paremat, kes on kukutanud parimaid: Ajaxi ja Benfica esiareenidel lüüakse tuled eriliselt põlema
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Kas HPV-ga nakatumine võib tekitada vähki ka meestel?
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0