Homme kell 18.00 võõrustab Eesti valitsev meister ja Meistriliiga liider Tallinna Levadia Kadrioru staadionil Serbia meistrit Belgradi Crvena Zvezdat, kelle ajalugu on piisavalt austusväärne, et seda lugejatele tutvustada.

Serbia, Serbia ja Montenegro ja Jugoslaavia riikide meistrivõistlustelt rekordilised 25 meistritiitlit kogunud Crvena Zvezda ehk Punatähed loodi 4. märtsil 1945. aastal Belgradi Ülikooli tudengite poolt ning juba kolm aastat hiljem jõuti esimese karikavõiduni ning veel kaks aastat hiljem saavutati esimene meistritiitel Jugoslaavia kõrgliigas.

Õige pea tekkis Crvena Zvezdal tõsine rivaliteet teise Belgradi suurklubi Partizaniga, mis aastate jooksul muutus üheks tuliseimaks vastasseisuks kogu Euroopas. Kahe meeskonna vastasseis ristiti õige pea "Igaveseks derbiks" ning igamängulised Crvena Zvezda fännide ehk "Kangelaste" ja Partizani "Hauakaevajate" vahelised kaklused muutusid kurikuulsaks. Kõrgpäevil tunnistas kahe suurklubi vastasseisu koguni 108 000 pealtvaatajat, mis on viimasel ajal siiski saavutamatuks jäänud. Esiteks on tunduvalt vähenenud kohtade arv staadionil ning paljude vutifännide arvates on mängult peletavaks osutunud klubide kesine mänguline tase ning ultrate üha kasvav agressiivsus.

Punatähtede staadion, mida kutsutakse kuulsa Brasiilia staadioni järgi sageli ka Marakanaks, valmis 1963. aastal ning mahutas avamise järel 110 000 pealtvaatajat, mis oli selgelt kogu Jugoslaavia suurim staadion. Kuni 1975. aastani võis Marakanal näha sageli ligi 100 000 lõunaslaavlast, kuid seejärel hakkasid UEFA ja FIFA turvaregulatsioonid staadionilt kohti vähendama ning praeguseks on seisukohad kaotatud ning istekohtade arv staadionil on täpselt 51 538.

Esimene edu rahvusvahelisel tandril saatis Punatähti 1958. aastal, kui võideti toonane Kesk-Euroopa riikidele mõeldud Mitropa karikas. Samal aastal sattus Crvena Zvezda meedia huviorbiiti sootuks erakorralistel asjaoludel, kui Euroopa karikamängu järel Belgradis sattusid Münchenis lennuõnnetusse Manchester Unitedi vutimehed ja kaheksale inglasele sai õnnetus fataalseks.

Järgnenud aastatel jätkas Crvena Zvezda suurepäraseid esitusi nii kodutandril kui ka Euroopas. 1979. aastal jõuti koguni UEFA karikasarjas finaali, kuid finaalis jäädi kahe mängu kokkuvõttes 1:2 alla sakslaste Borussia Mönchengladbachile.

Klubi vaieldamatuks tipphetkeks on jäänud 1991. aasta Euroopa Meistrite Karikasari, mis oli eelkäijaks tänapäevasele Meistrite Liigale. Jugoslaavia meistrina lülitati konkurentsist välja üksteise järel Grasshoppers Zürich, Glasgow Rangers, Dynamo Dresden ja Müncheni Bayern.Itaalia linnas Baris peetud finaalis ootas neid vastas Prantsusmaa superjõud Marseille Olympique. 56 000 pealtvaatajat normaal- ja lisaajal väravaid ei näinud, kuid penaltiseerias ei eksinud ükski viiest Belgradi mängijast. Prantslaste poolt eksis kohe esimesena nende staarmängija Manuel Amoros ning sellega rändas Euroopa hinnatuim klubikarikas toonasesse Jugoslaaviasse.

Samal aastal võideti Tokyos ka Interkontinentaalne karikas, kui finaalis purustati 3:0 Tšiili ja Lõuna-Ameerika meister Colo Colo Santiago. Seega võis 1991. aasta lõpus Crvena Zvezda nimetada end maailma tugevaimaks klubimeeskonnaks.

Toonasesse kuldsesse põlvkonda kuulusid sellised tuntud nimed nagu meeskonna kaptenist väravavaht Stevan Stojanovic, Miodrag Belodedic, Vladimir Jugovic, Sinisa Mihajlovic, Robert Prosinecki, Dejan Savicevic ja Darko Pancev.

Punatähed annavad välja ka erilist aunimetust oma kuulsaimatele mängijatele - Punatähtede tähte, kuid kuulsast 1991. aasta põlvkonnast pole seda aunimetust veel keegi teeninud. Seni on väljastatud viis aunimetust: 50-ndate tähed Rajko Mitic ja Dragoslav Šekularac, klubi läbi aegade parim väravakütt Dragan Džajic, Vladimir Petrovic ning saatuse irooniana kuulsas 1991. aasta finaalis vastasleeri kuulunud Dragan Stojkovic. Praegusel ajal käib vaidlus, kas anda kuues autäht Dejan Savicevicile või kogu 1991. aasta kuldsele meeskonnale.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on klubist sirgunud mitmed maailmanimed, nagu Dejan Stankovic, Nemanja Vidic ja Nikola Žigic. Kuna Punatähti hinnatakse kodumaal just kodumaiste annetele toetumisel ning ka praeguses meeskonnas on mitmeid noortekoondise põhitegijaid, siis võib ka homme Kadriorus näha jooksmas ja mängimas nii mõndagi tulevast supertähte. Eelkõige peaks silmas pidama Dejan Milovanovici, kes oli suvel U21-e EMil teiseks tulnud meeskonnas põhitegijaks.

Eelmisel MM-il mängisid kokku viis toonast Punatähte, kuid suurem osa neist on lahkunud suurematesse liigadesse. Vaid Dušan Basta on jäänud ka pärast MMi klubisse. See-eest osteti MMi järel ka paar suurturniiril silma paistnud mängijat, nagu avavoorus Artur Kotenko selja taha palli löönud Ognjen Koroman ja Ecuadoriga eduka turniiri teinud Segundo Castillo.

Lisaks neile on koondises palli taga ajanud serblased Nikola Trajkovic, Aleksandar Trišovic, Montenegro üks tuntumaid mängijaid Igor Burzanovic ning tema kaasmaalane Zoran Banovic, poolakas Grzegorz Bronowicki, Kolumbia ridades Copa America 2001. aastal võitnud Mauricio Molina ja Ecuadori ründaja Franklin Salas, kes üllatuslikult MMilt eemale jäeti. Lisaks tasub silmas pidada Boavistast ostetud portugallasest poolkaitsjat Lucast, kes osales endise klubiga regulaarselt UEFA Meistrite Liigas.

Kohtumiseni homme kell 18.00 Kadrioru staadionil, sest nii ajaloolisi vastaseid väga sageli Eesti kodutanumale ei satu.