Lõpuks läks ikkagi jälle nii, et Megan Rapinoe lõi otsustava penalti ristnurka, asetas käed triumfi märgiks rinnale risti ning muutus seega USA jalgpallinaiskonna dramaatilise võidu sümboliks. Et ta eelneva normaal- ja lisaaja käigus kehvasti mängis, polnud üldse tähtis.

2019. aasta MM-finaalturniiril vigastuste ja 34 eluaasta kiuste hiilgavalt esinenud, USA naiskonna neljanda maailmameistritiitlini juhtinud ning mõned kuud hiljem teenitult ja ainumõeldavalt maailma parimaks naisjalgpalluriks valitud Rapinoe aeg hakkab ümber saama.

Loogiliselt võttes pidanuks see lõppema eile Yokohama Rahvusvahelisel Staadionil mängitud Tokyo suveolümpiamängude veerandfinaalis Hollandiga, aga tšempionitel on komme eirata nii loogikareegleid kui ka ajahammast. Ning tšempion Rapinoe kahtlemata on.

Veerandfinaali põhjal otsustades aga tšempion, kelle paremad päevad on selgelt möödas. Penaltiseeria neljas löök, millega Rapinoe vormistas USA-le 4:2 võidu, oli 64. minutil vahetusest sekkunud ääreründaja ainuke selgelt õnnestunud sooritus terve kohtumise jooksul.

Platsi silmapaistvaim mängija oli igasuguse kahtluseta Hollandi ründaja Vivianne Miedema. Rapinoest 11 aastat noorem järgmise põlvkonna esindaja viis Hollandi 1:0 juhtima ja hoolitses teise poolaja alguses 2:2 viigivärava eest, kui täiesti tühjana tundunud olukorrast end löögile mängis ja USA väravavahti Alyssa Naeherit alumisse nurka läinud tugeva pealelöögiga üllatas.

Aga penaltiseeria algas Miedema eksimusega ning üheksa minutit enne normaalaja lõppu Lieke Martensi penalti tõrjunud Naeher sai käed ette ka Hollandi neljanda lööja Aniek Nouweni sooritusele. Sport on selles mõttes halastamatu, et loeb ikkagi tulemus, mitte esitus. Miedema esitus oli väga hea, aga tulemuse poolest triumfeerisid Naeher ja Rapinoe.

Miedema lõi kaks suurepärast väravat, aga sellest ei piisanud

Kui penaltiseeria lõppenuks hollandlannade võiduga või saanuks Martens 81. minutil 11 meetri karistuslöögi realiseerimisega hakkama ning taganuks Hollandile 3:2 võidu, võiksime rääkida võimuvahetusest. Nii naiskondlikul kui ka individuaalsel tasandil, sest tegu oli ju kahe aasta taguse MM-finaali kordusetendusega.

Toona võitis USA üpris veenvalt 2:0, nüüd oli vahe pea olematu. USA lõi suluseisust küll neli väravat Hollandi ühe vastu, aga mänguline ülekaal oli ikkagi Tulpidemaa naiskonna päralt. Just nemad paistsid olevat ka füüsiliselt võimekamad, näidates lisaajal üles mõtestatumat jalgpalli. 103. minutil tekitas Holland ka kindla väravavõimaluse, aga Naeher tõrjus hiilgavalt Miedema pealöögi.

Et Hollandi tee lõppes ja USA oma jätkub, ei saa võimuvahetusest rääkida. Enamgi veel, USA naiskond on olümpiakullale favoriit number üks. Jah, neist alagrupiturniiril jagu saanud Rootsi on jätkanud eksimatult (veerandfinaalis alistati 3:1 võõrustaja Jaapan, neljast mängust neli võitu), aga turniiri avamängus saavutatu on võimalikuks finaaliks ammu tähtsuse minetanud. Rootsi on kahtlemata ohtlik, aga ikkagi väljakutsuja, kuna ameeriklannad endiselt favoriidid.

Ja võimuvahetusest ei saa rääkida ka individuaalsel tasandil, kuigi Miedemal olid selleks kõik šansid olemas. Kui ta löönuks 103. minutil peaga ikkagi värava. Või olnuks Lieke Martensi asemel penaltilööjaks ning tabanud. Või poleks penaltiseeria esimese löögiga eksinud. Vaid üks asi neist kolmest olnuks ilmselt piisav, et Holland võidule aidata ning see oleks näidanud hoopis teises valguses ka individuaalset jõudude vahekorda.

Sest Miedema oli Rapinoest üle igatpidi ja igas mõttes. Hollandi ründaja pallipuuted nii tema esimese kui ka teise värava eel tõestasid tehnilist kompetentsi, millele võrdväärset ükski teine platsil viibinud mängija näidata ei suutnud. Enamgi veel, Miedema elegants jättis kaasmängijatest kohati suisa puujalgade mulje.

Eriti kõnekas oli üks episood 118. minutist, kui Miedema traageldas targa, täpse ja tundliku peapalliga kokku Hollandi rünnaku. Üks puude sõlmis kokku kõik lahtised otsad ja pakkus momendikese hiilgavat jalgpalliharmooniat. Edasine kombinatsioon siiski ei õnnestunud, USA sai palli endale ja mängis selle Rapinoele jooksu peale. USA staaril oli vaja võita võidujooks Hollandi kaitsjaga, sättida pall valmis ja kõmmutada USA 3:2 võiduga poolfinaali.

Rapinoe ei saanud hakkama ühegagi neist kolmest ülesandest. Enamgi veel, ta polnud neist ainsagi täitmisele lähedal. Kohtumine näitas selgelt ära, et kaks aastat tagasi MM-i valitsenud Rapinoe passis olevast 36 eluaastast pole võimalik enam mööda vaadata. Ta ei suuda enam mänge mõjutada ja otsustada sel moel nagu varem. Tõsi, otsustava penalti ristnurka saatmiseks on ta endiselt enam kui võimeline. Ja eile Hollandi vastu rohkem vaja ei läinudki.

Poolfinaalis ootab USA-d duell Kanadaga, kelle vastu ollakse oluliselt selgemad soosikud kui eilses matšis Hollandiga. Teises poolfinaalis kohtuvad Rootsi ja Austraalia. Soosikuks on rootslannad, kes on viimane konkurentsi püsima jäänud Euroopa naiskond.

Samas ei pruugi Rootsi olümpiakuld mõjuda võimuvahetusena, sest Hollandil oli troonihõivamiseks oluliselt väärikam positsioon. Nad on ju valitsevad Euroopa meistrid ja eelmise MM-i finalistid. Rootsi võitis kaks aastat tagasi MM-il pronksi, aga nende ainuke tiitlivõit pärineb 1984. aasta EM-ilt.

Kas sellest piisab, et mõjuda terve spordiala uue valitsejana? Pigem mitte, sest selleks staatuseks ei piisa ühest tiitlist, vaid on vaja end pikema aja jooksul võitjana näidata. Hollandi olümpiavõidu puhul hakanuks naiste jalgpallis kehtima uus ajastu, aga nüüd tuleb sõltumata olümpiaturniiri tulemusest oodata 2023. aasta MM-i.