2012. aasta Meistrite liiga finalistide duell Londonis lõppes kaheksa aastat tagasi koduplatsil toimunud finaalis ülimalt valusa kaotuse saanud Müncheni Bayerni triumfiga. Serge Gnabry ja Robert Lewandowski hiilgava koostöö tulemusel purustati Chelsea 3:0!

Bayern oli avavile eel edasipääsu silmas pidades selge soosik, aga Chelsea saabus kohtumisele positiivselt foonilt, sest nädalavahetusel tõmmati Premier League'is joon alla neljamängulisele võiduta seeriale, kui võeti Tottenham Hotspuri üle magus 2:1 võit.

Aga see, et laastatud eduriviga Tottenhami klass on hetkel hoopis nõrgem Bundesliga liidri ja valitseva meistri Bayerni omast, sai Chelseale üpris kiiresti selgeks. Kuigi avapoolaja lõpus avanes üks väga hea võimalus ka neil – Marcos Alonso konksutas maailmameistri Benjamin Pavardi efektselt tagumikule, aga pealelöögi suutis Manuel Neuer tõrjuda –, siis mängu epitsenter oli ikkagi Chelsea karistusalas.

Kingsley Coman tulistas kaugelt küljevõrku, Robert Lewandowski noolis omi võimalusi ning pääses mitu korda Willy Caballeroga silmitsi, Thomas Müller lõi esmalt kaugelt napilt mööda ja siis peaga latti. Esimese poolaja statistika - pallivaldamine Bayerni kasuks 65:35, pealelöögid 6:5 ja löögid raami 3:2 – oli üldist mängupilti arvestades Chelsea suhtes ootamatult leebe.

Teisel poolajal maksis Chelsea kaitseliini haavatavus maksis neile aga kiiresti kätte. 54. minutiks oli selge, et veerandfinaali pääseb sellest paarist Bayern, sest nii 51. kui ka 54. minutil toimis hiilgavalt Lewandowski ja Serge Gnabry koostöö, mille tulemusel lõi viimane kaks väravat.

63. minutil pidanuks Bayern teenima seoses Andreas Christenseni käega mänguga penalti, aga mingil põhjusel VAR ei sekkunud. Bayerni kolmas värav saabus 76. minutil, kui 19-aastane Alphonso Davies tegi vasakul äärel hiilgava eeltöö ja Lewandowski lükkas palli mõnelt meetrilt tühja puuri.

Chelsea frustratsioon oli ilmne ning 82. minutil lõi Alonso käega pea piirkonda Lewandowskit ning VAR-i sekkumise järel tõusis peakohtuniku Clement Turpini taskust punane kaart, mis oli tabav kujund sümboliseerimaks Bayerni poolt tarnitud võimast nokauti. Klassivahe oli ilmne. Soccernet.ee tähelepanekud:

Eelmise aasta 11. juunil Mainzis Eesti koondist kahe väravaga – 25% meeskonna kogusaagist – kostitanud Saksamaa ääreründaja Serge Gnabry esimene tööandja profijalgpallis oli Londoni Arsenal, aga seal tal erinevatel põhjustel kanda kinnitada ei õnnestunud ning 2016. aasta suvel naasis ta kodumaale.

Pärast hooaega Bremeni Werderis ja teist Hoffenheimis oli ta küps Müncheni Bayerni jaoks, kelle kasuks lõi ta eelmisel hooajal 42 mänguga 13 väravat. Tänavu on Gnabry roll muutunud veelgi olulisemaks, suisa keskseks. Reedel vastutas ta pea ainuisikuliselt, et meeskond suutis vaatamata väga lohakale partiile Bundesligas Paberbornist ikkagi 3:2 jagu saada (Gnabry lõi avavärava ja andis söödu kahele ülejäänud tabamusele).

Gnabry on tõusnud Bayerni vast kõige ohtlikumaks mängijaks ja Euroopa üheks kardetuimaks ääreründajaks. Chelsea vastu löödud väravad ja hiilgav üksteisemõistmine ründepartneri Lewandowskiga näitasid, miks see nii on.

Kui hooaja lõikes olid tänased tabamused Gnabry jaoks 18. ja 19. (kõigest 30 mängust!), siis selle hooaja Meistrite liigas viiendaks ja kuuendaks. Eelmised neli lõi ta kõik ühes mängus – võõrsil Tottenhami vastu, kui Bayern neid 1. oktoobril 7:2 alandas. Kaks mängu Londonis ja kuus väravat. Ilmselge, et Gnabry armastab Londonit. Ning Londoni jalgpalliklubid teda mitte.

Mis ei luba mööda vaadata intrigeerivast variandist. Kuna Bayerni edasipääs veerandfinaali on kindel – täpselt kui kindel, sellest veidi allpool –, aga Tottenhamil on veel pisike võimalus säilinud (nad kaotasid avamängus kodus RB Leipzigile kõigest 0:1, mitte 0:3), siis kui Jose Mourinho suudab meeskonna veerandfinaali tüürida, oleks ju ütlemata nunnu, kui nad seal Bayerniga kokku loositaks ja Gnabry saaks tänavu ka kolmandat korda Londonis mängida!

🔴 When Gnabry was last in town...

⚽️ ⚽️ ⚽️ ⚽️#UCL pic.twitter.com/4TrQx8XH6O — UEFA Champions League (@ChampionsLeague) February 25, 2020

Väravaid ega resultatiivseid sööte Thomas Mülleri arvele täna ei kogunenud, aga see ei kahanda kogenud poolkaitsja esituse kvaliteeti. Kui Bundestrainer Joachim Löw eelmise aasta märtsis kolm maailmameistrit (Mülleri, Jerome Boatengi ja Mats Hummelsi) suurema tseremooniata koondisest pensionile saatis, valitses neist kolmest vast suurim küsimärk just Mülleri edasise karjääri osas.

Liiga sageli paistis, et Mülleri nõksud ja nipid on ajast maha jäänud ega suuda enam Euroopa tippjalgpalli absoluutses tipus, kuhu Bayern vältimatult kuuluma peab, mõjule pääseda. Kui eelmine peatreener Niko Kovac ta oktoobris järjekindlalt põhikoosseisust välja jättis ja vahetusestki vaid näpuotsaga minuteid andis, kogusid hoogu jutud, et Müller lahkub Bayernist juba jaanuaris.

Aga juba novembri alguses sai Kovac sule sappa ning pukki tõusis Hansi Flick, kelle arvamus Bayerni legendist on sootuks vastupidine – Müller on pea alati tema algkoosseisu mahtunud ja täna näitas ta eriti just esimesel poolajal, miks. Väga hea kohavalik, filigraansed puuted, oivaline platsinägemine ning törts ta vastase jaoks ebamugavaks tegevat ebastandardsust igas pallivaldamises. See oli väga hea Thomas Müller!

3. Täiesti normaalne väravavaht! Kes tahab? Soodne! Või, noh, peaaegu soodne!

2018. aasta suvel lahendas Chelsea järgmiseks kümneks aastaks esiväravavahiküsimuse a la Manchester United ja David de Gea, kui maksis 23-aastase Hispaania supertalendi Kepa Arrizabalaga eest Athletic Bilbaole 80 miljonit eurot, mis oli ja on väravavahtide üleminekusummade lõikes maailmarekord.

Vähem kui poolteist aastat hiljem, jaanuaris 2020 ilmnes, et Chelseale ikkagi see lahendus ei ole. Vähemalt mitte peatreeneri Frank Lampardi arvates, sest mitmete ebakindlate partiide järel jättis ta Kepa pingile, kus too istus täna juba viiendat kohtumist järjest. Lampardi usalduse pälvinud kogenud argentiinlane Willy Caballero oli avapoolajal meeskonna parim mängija. Lewandowski pääses temaga kolm korda silmitsi, aga kõigis duellides jäi peale Caballero.

Teise poolaja alguses mängisid aga Lewandowski ja Gnabry filigraansusega, mille vastu polnud Caballerol mingit varianti. Kepa jälgis seda kõike pingilt. Järgmised nädalad annavad ilmselt vastuse, kas Kepal on Lampardi meelest Chelseas tulevikku või tuleb ta suuresti passivasse kanda, sest pool aastat pingil istunud väravavahi eest on korralikku summat (kindlasti mitte 80 miljoniga samas suurusjärgus summat) saada üpris keeruline.

Jalgpallis on kõik võimalik, võis mõni optimistlikum Chelsea toetaja end lõpuvile järel lohutada. Kui ta avas seejärel Twitteris statistikaagentuuri Gracenote'i infovoo, tabas teda ebameeldiv üllatus, sest teave oli külm ja kalk: jalgpalli eurosarjade ajaloos on kodumeeskond avakohtumise 0:3 kaotanud 213 korda ning mitte kunagi pole mitte keegi suutnud kordusmänguga sellest plindrist välja tulla ja järgmisse ringi jõuda.

📈 - It has never been achieved in 213 attempts to recover from a 3-0 home defeat in all European competitions. #CHEBAY #UCL — Gracenote Live (@GracenoteLive) February 25, 2020

Tulemus:

Chelsea - Müncheni Bayern 0:3 (0:0)
51., 54. Serge Gnabry, 76. Robert Lewandowski

Eemaldamine: 83. Marcos Alonso (Chelsea)