Luup peale | Nii hoida, Eesti! Kaotust võiduks ei räägi, aga Norra ässad pääsesid uskumatult napilt (galeriid!) - Soccernet.ee

Luup peale | Nii hoida, Eesti! Kaotust võiduks ei räägi, aga Norra ässad pääsesid uskumatult napilt (galeriid!)

10. JUUNI 03:42

Kristjan Jaak Kangur A. Le Coq Arena

"Läbipääsu pole!" andis Maksim Paskotši Norra tähtedele korduvalt mõista. Foto: Brit Maria Tael

Jalgpall on ilus mäng, paraku vahel neetult õel. Eesti vääris Norra vastu vähemalt väravat ja viiki, kuid ei saanud midagi.

Või õigupoolest – sai ikka küll. Sai lugupidamise, Lillekülla tulnud täismaja tänu ja iseenda jaoks teadmise: me mäletame veel, et ka endast väga palju vägevamatega saab mängida nagu võrdne võrdsega.

Ühtpidi läks ju täpselt nii, nagu karta võis. Superstaar Erling Haaland sai 62. minutil õnnega pooleks ühe palli võrku ja sellest Norrale piisas, et Tallinnast 1:0 võiduga tagasi koju minna. Teisalt kardeti mängu eel, et äsja Itaaliat 3:0 loputanud norralased tambivad Eesti maa alla.

Nii ei juhtunud, ja rõõmu teeb kõige rohkem see, et peapõhjuseks oli Eesti enda südi mäng. Teisel poolajal mängiti nimekate vastastega nagu võrdne võrdsega, viigivärav oli korduvalt õhus ja väljakul ei antud ära jalatäitki maad. Sellist Eestit oleme ammu näha lootnud!

Norra peatreener: kui Eesti samamoodi jätkab, võite väga kaugele jõuda
Haalandi taltsutamisele ülilähedal olnud Paskotši: kõrvalt ei ütleks, et tema on Man City ja mina mängin üleminekumänge
Kuusk võitluspaarist Haalandiga: kartsin hullemat!
Shein: kõik arvasid, et tuleb 0:5 - meie sellist asja ei luba
Vaata Brit Maria Taela pildigaleriid artikli lõpust!

Kui esimesed kümme minutit olid enam-vähem võrdselt möödunud, võis ju hetkeks unistada, et samamoodi läheb ka edasi, aga reaalsus saabus õige pea. Norra surus eestlased Karl Jakob Heina värava alla ja sinna jäädigi. Mõne vasturünnaku suutis küll ka Eesti kokku panna, aga algkoosseisu edutatud Patrik Kristali 19. minuti löögist, mis raamidest omajagu mööda lendas, paremat võimalust tekitada ei suudetud.

Kaitsesse vajumine on Eesti koondise jaoks viimastel aastatel tähendanud pahatihti paanikat. Seekord mitte. Norral tekkis poolvõimalusi, aga värav oli päriselt õhus vaid kahel korral. Esmalt oli Eestil 27. minutil natuke õnne, kui Morten Thorsby löök lubavalt positsioonilt täiesti untsu läks. 45. minutil pääses Eesti ründama, kuid oleks äärepealt selle eest kallist hinda maksnud. Heina õnneks lajatas vasturünnakule tormanud Haaland palli talle sülle.

Teine poolaeg algas arvatult samamoodi. Kaks minutit oli mängitud, kui pall käis Märten Kuuse ja Haalandi duelli järel Eesti värava postis. Ent Eestil jagus jõudu vastata. Vlasi Sinjavski soolo lõppes 54. minutil terava löögiga, mille Örjan Nyland näpuotstega põiklatti lükkas!

Vlasi Sinjavski löök tabas väravalatti. Foto: Brit Maria Tael

Tund oli mängitud, kui Eesti nõelas, aga sai kahjuks ise nõelata. Michael Schjönning-Larseni suurepärase soolo lõpetuseks tehti talle viga, ent kuna pall jäi Eestile, kohtunik ei vilistanud. Norra võitis paraku palli kiirelt tagasi ja tuli vasturünnakule, mida Eestil – taas! – ei õnnestunud keskväljal veaga maha võtta.

Kerge segaduse ja õnneliku põrke järel olid kaks norralast ootamatult vastamisi üheainsa Maksim Paskotšiga, kes tegi kõik mis suutis – ta sai Haalandi löögile jala ette ja sealt lendas pall põiklatti. Tagasi väravajoonele põrganud pallini jõudis paraku esimesena Haaland ise ja kõksas 1:0.

Ning jälle kosus Eesti kiirelt. Kümme minutit hiljem kolistati Norra ukse taga ootamatult kõvasti. Ja mitte korra, vaid kolm korda järjest! Esmalt võttis Paskotši kauglöök Sappineni õlast rikošeti ja Nyland jälgis abitult, kuidas pall postist tagasi väljakule tuli – sentimeetrite mäng. Kohe andis Miller paremalt äärelt värava ette üliohtliku palli, mida Shein napilt ei tabanud. Ning lõpetuseks mängis end löögile Sappinen, Nyland püüdis.

Tribüünide marulisel toel löödi Norra vankuma, aga kahjuks jäi viimane hoop andmata. Veel viiendal lisaminutil pääses Larseni tsenderduse järel peaga löögile Alex Matthias Tamm, ent üle värava lendas seegi katse. Lõpuvile kõlades vallandus Norra pingilt rõõmuhõise, aga selles sisaldus ka tubli ports kergendust. Ja seeläbi suur-suur kompliment Eestile.

Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

1. Eesti surub Norrat?!

Avapoolaeg kuulus Norrale ja Eesti istus kaitses, aga mitte paaniliselt, vaid mõtestatult ja hingestatult. Märten Kuusk ja Maksim Paskotši blokeerisid pealelööke NBA finalistide vääriliselt. Joseph Saliste rippus tüütu takjana Atletico Madridi tähel Alexander Sörlothil küljes. Palli saades ei pekstud seda sihitult minema, aga ei hakatud ka lühikeste söötudega ilmaasjata riskima.

Maksim Paskotši tegi väga mehise mängu. Foto: Brit Maria Tael

Tõsi, esimene kolmveerandtund tõi välja sellegi, miks Eestil on teinekord pallivaldamisega raskusi. Kui eestlase esimene puude ei olnud piisavalt hea, oli norralaste jaoks duell juba sisuliselt võidetud – pallini küünitavale ja tasakaalust väljas olevale vastasele anti jõuliselt keha, mille peale too enamasti kukkus ja pall oligi käes.

Aga teine poolaeg näitas, et palliga mäng võib olla ka Eesti leib. Lõpuks tehti teisel poolajal numbriliselt Norraga peaaegu võrdne partii, raamilöögid jäid näiteks koguni 2:2 viiki.”Võitle, Eesti, võitle” ei ole juba ammu kõlanud niivõrd hästi kirjeldusena väljakul igas olukorras toimuvast, mitte soovunelmana.

2. Pikk plaan toimib

Jürgen Henn ja tema tiim liiguvad õiges suunas. Esimene ülesanne oli liialt kaitsekrampi sattunud meeskonna pingest vabastamine. Sellega saadi tegelikult üsna kiiresti hakkama, sest Eesti julgus rünnata kasvas Henni ametiaja alguses märgatavalt.

Ent sellest piisas Fääri saarte, Leedu või Aserbaidžaani vastu. Kraad kangemate vastastega nagu Rootsi või Slovakkia juhtus mõneti paratamatu – proovisime ise rohkem rünnata, avasime sellega oma tagalat ja vastane tegi mängu jooksul mitukümmend pealelööki, millest paras ports olid väga ohtlikud ja mõni läks ka sisse.

Tasakaalu paikasaamist on ka Henn kogu aeg toonitanud, kusjuures siinkohal tuleb uuesti rõhutada, et koondised kogunevad umbes nädalaks ajaks. Henn on küll ametis olnud aasta aega ja mõned päevad peale, aga kui jätta kõrvale mullusuvine koondiseaken, kus ta sai meeskonda oma käe järgi sättima hakata kõigest pooleldi, oli seekordne koondisekogunemine viies – september, oktoober, november, märts ja nüüd juuni.

Umbes viie nädalaga on Eesti seega jõudnud punkti, kus endast objektiivselt selgelt kõvema vastase vastu suudetakse pikalt rünnata, teravust tekitada ja väravaolukordadeni jõuda. Muide, ka kahe järjestikuse hea mängu tegemine ei ole Eestile pahatihti jõukohane olnud. Nüüd saadi sellega Iisraeli ja Norra vastu hakkama.

Märten Kuusk tuli duellist Erling Haalandiga püstipäi välja. Foto: Brit Maria Tael

Mis kõige tähtsam – me ei karda enam. Jah, ühest mängust on vähe, et väga põhjapanevaid järeldusi teha. Isegi kahest ei piisa. Aga see töö käib õiges suunas. Nagu Jürgen Henn ise pressikonverentsil tõdes: Norra vastu näidatu ei olnud juhus, vaid aasta pikkuse töö tulemus. Järgmine aasta võiks tulla selle, et kõva võitlus hakkab tooma ka punkte. Ning ajastus näib hea, sest Eesti jaoks on alati veidi tähtsamad EM-valiksarjad – võrreldes MM-tsükliga on seal edasipääsuvõimalus oluliselt suurem.

3. Detailid, detailid ...

Klišee, aga tipptasemel otsustavad mängu tõesti pisiasjad. Norra kasuks läks neist juba ainuüksi väravaga lõppenud rünnaku käigus õige mitu – esmalt oleks Eesti pidanud saama karistuslöögi, ent kohtunik määras vaieldava edu. Seejärel põrkas pall keskväljal segadusest edasi Eesti värava poole ning lõpuks oleks Paskotši suurepärane blokk võinud Haalandi löögi suunata ka mõni sentimeeter kõrgemale ehk üle värava. Ning isegi kui see latti läks, võinuks põrge olla soodsam eestlastele, mitte norralastele.

Kui nüüd panna siia kõrvale Paskotši-Sappineni olukord, kus pall Norra postist hoopis tagasi väljakule tuli ... Aga oleksite-mängu ei ole teadagi mõtet mängida.

4. Muster murtud?

Eesti koondis on käinud juba päris mitu aastat ühte ja sama rada, kusjuures polegi väga oluline, kas peatreeneri nimi on Pehrsson, Reim, Voolaid või Häberli ja millise taktikaga mängitakse. Omasugustega pusitakse võrdselt, endast veidi tugevamate vastu – nagu näiteks reedene vastane Iisrael – saadakse enamasti hakkama, püsitakse mängus ja suudatakse värav lüüa või vähemalt võimalusi luua. Mõnikord õnnestub kiusata ka Euroopa tugevaid keskmikke – lähiminevikust on võtta 0:0 viik Walesiga, hambaid on näidatud nii Slovakkiale kui Austriale.

Suudame, kui usume. Foto: Brit Maria Tael

Ent kui vastu astub Euroopa tippkoondis, on asi viimased kuus aastat olnud sant või isegi väga sant, ja seda isegi koduväljakul. Skoorid ju ei valeta ning see rida ulatub tagasi ligi kümne aasta jagu. Poolaga 1:5, Šveitsiga 0:4, Belgiaga 0:5 ja 2:5, Rootsiga 0:5, Argentinaga 0:5, Itaaliaga 0:4, Saksamaaga 0:8, Hollandiga 0:4 ja 0:5, Portugaliga 0:7, Belgiaga 1:8 ... Isegi kui skoor on olnud enam-vähem viisakas nagu paari-kolmeväravalised kaotused Rootsile, Belgiale ja Saksamaale, pole mängupildist olnud palju positiivset rääkida.

Viimaseid erandeid tuleb otsida seitsme-kaheksa aasta tagant. 2017. aastal võitsime koduses maavõistluses 3:0 Horvaatiat ning patuga pooleks võib siia patta panna ka aasta hiljem Kreeka üle saadud 1:0 võidu. Euroopa koondisejalgpalli jõujooned on viimastel aastatel omajagu muutunud, nii et varasemat aeg ei olegi võib-olla sobilik praegusega võrrelda, aga südi vastuhakk suurtele oma koduväljakul on olnud ja peaks olema Eesti trump.

5. Kas jokker vedas välja? Jah!

Henn on seni armastanud teha pea kõikides algkoosseisudes väikeseid lükkeid, mis sisaldavad pisikest üllatusmomenti. Seekord oli selleks Patrik Kristali alustamine ja Mattias Käidi nihutamine parema ääre poole. Nagu Henn ise mängu järel selgitas, oli see tingitud osalt vastasest, ent kindlasti tugines Kristali usaldamine juhendaja usul, et 17-aastane poolkaitsja saab hakkama.

Nagu mitmed varasemadki Henni valikud, osutus see õnnestunuks. Muidugi ei ole Kristalil füüsilist võimsust, et endast suuremate norralastega kehavõitlust pidada, aga ta kompenseeris seda oskuslikult oma trumpide ehk osavuse ja kiirusega. Järelikult tunneb Henn oma mängijaid võrdlemisi vähesest koosveedetud ajast hoolimata väga hästi.