Juulis 2012 kolis Saksamaale [Augsburgi] Eesti koondise kaitsja Ragnar Klavan, kes valiti aasta lõpus Eesti parimaks jalgpalluriks. Ka aastal 1996 siirdus Saksamaale Eesti koondise kaitsja, kes valiti tol korral meie riigi parimaks jalgpalluriks. Selleks kaitsjaks oli Marek Lemsalu, kellel õnnestus hooajal 1996/1997 mängida tookord Saksamaa esiliigasse kuulunud Mainzis.

Tallinna Florast laenulepingu alusel Mainzi liikunud Lemsalu osales Saksamaal 16 liigamängus, neist 10 põhikoosseisus. "Ilma vigastusteta oleksin tõenäoliselt 7-10 mängu rohkem mänginud," arvab Lemsalu. Mainz lõpetas hooaja 1996/1997 neljanda kohaga, mis tähendas esimesena kõrgliiga uksetaha jäämist.

Soccernet.ee rääkis 16 aasta tagusest ajast nii Lemsalu endaga kui Flora presidendi Aivar Pohlakuga, kes tegutses ka Lemsalu agendina.

Eestlase pääsemine Saksa liigasse oli erakordne

Kaks nädalat tagasi pani Õhtuleht Eesti vutimeeste senised vägevaimad koduliigast lahkumised pingeritta, arvestades ka ajastut, mil klubivahetus toimus, ning Lemsalu siirdumine Mainzi paigutati kõrgele neljandale kohale [esikümnesse pääsenud üleminekutest oli see kõige varasem].

Ka Pohlaku arvates oli antud üleminek tol ajal väga kõva saavutus: "Kuigi Mainz oli teises, mitte esimeses Bundesligas, oli üleminek erakordne ja mitte ainult sellepoolest, et eestlane oli nüüd äkki Saksa liigas, vaid seal oli ka üks teine põhjus – Saksa jalgpall mängis kaitsefaasis taktikaliselt hoopis teistmoodi. See oli periood, kus meie olime Teituri õpetussõnade järele omandanud neljamehelise liinikaitse, aga sakslased mängisid valdavalt kolmemehelises kaitses ja see polnud ka päris liinikaitse, vaid selle mingisugune modifikatsioon."

"Selle [ülemineku] tegid võimalikuks kaks asja. Mul õnnestus kutsuda Küprosele Eesti koondise mängu vaatama endine Saksa koondislane – Wolfgang Vöge –, kellel oli hea silm mängijate peale ja keda õnnestus veenda aitamaks üks eestlane Bundesligasse. Marek hakkas talle silma ja Vöge soovitas Marekit Mainzi tollasele treenerile, kelle nimi oli Wolfgang Frank. Frank oli Saksamaal üks väheseid treenereid, kes kasutas neljamehelist liinikaitset. Ja Marek hakkas treenerile kohe meeldima ja meie mees sai tema üheks tugimängijaks," kirjeldas Pohlak sündmuste käiku.

Lemsalu ise märkis Mainzi sattumise kohta: "Eks see väike üllatus oli, kuid samas mängisin koondises põhi-keskkaitset ja vanus oli välismaale siirdumiseks õige [Lemsalu oli 23-aastane]. Samuti oli minu laenuleping Mainzile jõukohane."

Saksamaale kolimine oli väljakutse kogu perele

"Mainzi perioodi võib kindlasti pidada väga huvitavaks ja õpetlikuks. Meeskonda sulandumine ja keelebarjäärist ülesaamine läks suhteliselt lihtsalt. Vabal ajal õppisin innukalt saksa keelt, ning praktiseerisin seda julgelt meeskonnakaaslaste peal. Klubi juhtkond, staff ja treenerid võtsid mind väga hästi vastu, mis andis tohutult julgust ning enesekindlust," meenutas Lemsalu.

"Mul oli väga hea meel, et sain koos perekonnaga [abikaasa Karin ja tütar Liis] Saksamaale kolida. See oli meile kõigile väljakutse [Liis läks koheselt Saksa lasteaeda ja Karin alustas keeleõpinguid], kuid tagantjärele mõeldes võib ainult rahul olla, et meil selline võimalus oli," jätkas ta. "Perega elasime suures 3-toalises korteris."

"Tänapäeva mõistes ei olnud Mainzil head treeningväljakut. Tihti sõitsime teistele staadionitele või treenisime peaväljakul. Riietusruumid ja taastumiseks mõeldud mullivannid, massaažitoad ja jõusaal olid klubihoones olemas," mäletas Lemsalu.

"Enne võõrsil- ja kodumänge läksime mängueelsel õhtul hotelli, et ettevalmistus oleks võimalikult maksimaalne."

"Pärast mänge oli alati fänne, kes tahtsid rääkida ja autogramme saada, kuid ei saa öelda, et kuidagi eriliselt populaarne oleksin olnud. Igatahes mängija postkaart-piltidele ei ole ma kunagi hiljem nii palju allkirju pidanud kirjutama."

Iga mänguga enesekindlamaks

"Mäletan, et oma debüütmangus sain enamike olukordadega hästi hakkama ja koheselt lauldi viisijuppi, milles oma nime kuulsin. See oli veidi üllatav. Teistest sõnadest küll aru ei saanud, aga silmanurgast tribüünile kiigates oli selge, et kõik on hästi, ja andsin veelgi rohkem jalgadele valu. Mängu jooksul said kõik mängijad oma väikse ergutuse kätte," meenutas Lemsalu oma esimest lahingut.

Kõige meeldejäävam oli Lemsalu jaoks viienda vooru mäng võõrsil Kaiserslauterni vastu. 1996. aasta 6. septembril toimunud kohtumises kuulus eestlane põhikoosseisu ja tegi kaasa 64 minutit. "Kuna enne Mainzi minekut olin mõned päevad Kaiserslauternis proovil, siis liigamäng nende vastu oli minu jaoks erilise tähtsusega," selgitas Lemsalu. "Kaiserslauterni äsjavalminud staadioni täismaja [40 000] ees mängimine oli fantastiline, seda enam, et suutsime 1:1 viigi välja võidelda." Otto Rehhageli juhendatud Kaiserslautern tuli hooaja lõpuks Saksa esiliiga võitjaks, edestades teist kohta 10 punktiga [ja Mainzi 14 punktiga], ning uskumatul kombel kohe järgmisel hooajal kõrgliiga võitjaks ehk Saksamaa meistriks.

Millisena tunnetas Lemsalu kontrasti Eesti kõrgliigast otse Saksamaa esiliigasse minnes? "Liigade tasemevahe oli kindlasti suur, kuid isiklikult seda vahet väga drastiliselt ei tunnetanud. Teadsin, et pean lähtuma kaitsemängu põhiomadustest – tegin asju lihtsalt ja kindlalt, ilma liigsete riskideta. Iga mänguga muutusin enesekindlamaks ja enamjaolt sain hästi hakkama," vastas ta.

1997. aasta alguses kohtusid Küprosel Flora ja Mainz omavahel ning tegid 1:1 viigi. "See oli tüüpiline hooajaeelne ettevalmistusmäng, kus mõlemad meeskonnad mängisid koormuse pealt ja olid tippvormist veel kaugel," kommenteeris Lemsalu.

Soodne hooaja esimene pool lõppes raske vigastusega

Kõik kümme liigamängu, kus Lemsalu põhikoosseisu kuulus, toimusid aastanumbri 1996 sees. Kevadhooajal pääses ta platsile vaid vahetusest.

"Hooaja esimene pool oli minu jaoks soodne, kuid selle lõpus sain suhteliselt raske vigastuse [reielihase osaline rebend]. Paarikuisele taastumisperioodile ja peaaegu käegakatsutavale algkoosseisu pääsemisele järgnes tugev hüppeliigese väänamine," selgitas Lemsalu. "Umbes samal ajal otsustas peatreener lahkuda ning uuele treenerile tõestamise ajastusega ei vedanud – sealt edasi sain mänguaega peamiselt vahetusmehena. Kuna treenerivahetus mind eriti ei soosinud, siis hakkasime juba tol ajal uue klubi peale mõtlema ja lepingu pikendamine ei olnud enam aktuaalne."

Hoolimata sellest, et Mainzi näol õnnestus leida klubi, kes mängis sarnaselt Teitur Thordarsoni juhendatud Eesti koondisele ja Florale neljamehelist liinikaitset, ei saanud Lemsalu klubis täita oma tavapärast rolli – ta mängis kõik mängud vasakkaitsja kohal, kuigi hing ihkas keskkaitsesse.

Mainzis astus Lemsalu siiski sammu edasi. "Mainzi perioodist panin päris palju asju kõrvataha. Professionaalsest suhtumisest, meeskonnatööst ja fännide austamisest arusaamine aitas mul kindlasti paremaks mängijaks saada," hindas ta oma arengut.

"Mainzile oli see üks läbi aegade parimaid hooaegu. Juhtkond ja fännid olid üldiselt rahul, kuid hoomatav kõrgliigakoht jäi siiski kripeldama."

Viini Austriale öeldi Liverpooli testiperioodi tõttu ära

"Wolfgang Franki järgmine töökoht pärast Mainzi oli Viini Austria ja ta soovis Marekit ka sinna laenule võtta, aga see langes kokku perioodiga, kus Marekile tuli paar varianti Inglismaalt - ta pidi sõitma Liverpooli proovima. Oli vaja otsus teha. Ja kuna Inglismaalt anti lootust, sai Marek Liverpooli saadetud, aga sellest ei tulnud kahjuks midagi välja.

Tagantjärgi tuleb öelda, et see oli mõistagi viga, me ei suutnud tollal täpselt aru saada valimisest reaalse ja ideaalse vahel. Meie kogemus oli selline, et olime teinud palju ja jõulisi tehinguid välismaalastega, ja oli arusaam, et kõik õnnestub, ja sellepärast ka suhteliselt suur usk, et Marekil õnnestub Inglismaale leping saada, mis oleks iga nurga alt olnud huvitavam, aga kahjuks nii ei läinud," rääkis Pohlak.

"Lepingu saamine Inglise klubides oli raskendatud, kuna Eesti ei olnud tol ajal Euroopa Liidu liige. Mängijatele väljastpoolt Euroopa Liitu kehtisid reeglid, mis võisid kahtluse alla seada järgmise aasta tööloa, kui mängija ei mängi aasta jooksul teatud arvu liigamänge," kommenteeris Lemsalu.

Üks 1999. aasta Postimehe artikkel kirjutas reeglid täpselt välja: Inglismaal valitsevate seaduste järgi peab Euroopa Liitu või Briti Ühendusse mittekuuluva riigi jalgpalluril olema Inglise klubis mängimiseks tööluba. Esmakordselt saareriiki luba taotlejalt nõutakse, et mängija oleks kaasa teinud vähemalt 75 protsendis rahvuskoondise viimase kahe aasta mängudest. Inglismaal juba leiba teeniv pallur peab mahtuma klubi põhikoosseisu ning tööloa pikendamiseks osalema meistriliigas vähemalt 29 kohtumises.

Lemsalu käis FC Liverpoolis lepingut jahtimas kokku kaks korda. Ta kirjeldas neid testiperioode nii: "Võrreldes mõnede teiste klubidega, kus testimas käisin, oli Liverpool klass omaette, nii organisatoorselt kui sportliku taseme poolest. Treeningtingimused olid suurepärased ja vastuvõtt väga sõbralik nii juhtkonna kui mängijate poolt. Esimesel testiperioodil [treener Roy Evans] olid Michael Owen ja Jamie Carragher alustamas tõeliste staaride samme, Steven Gerrard ei olnud veel põhimeeskonnas. David James, Patrik Berger, Jamie Redknapp, Steve McManaman olid oma tippvormis. John Barnes ja Paul Ince hakkasid juba vaikselt lõpetama. Teisel perioodil [treener Gerard Houllier]oli lepingu tõenäosus suurem, kuid siiski ei suutnud piisavalt ennast tõestada. Veidi hiljem tegi Liverpool superostu Sami Hyypiä näol, kes jäi aastateks koos Carragheriga meeskonna kaitset kindlustama."

"Liverpooli kõige karismaatilisemaks mängijaks pean Jamie Redknappi. Ta oli sõna otseses mõttes liider platsil ja väljaspool seda, väga hea huumorimeelega ja sõbralik, kuid platsil nõudis endalt ja kaasmängijatelt maksimumi," lisas Lemsalu.

Kohmakus ja aeglus ei lubanud enamat

Liverpool polnud ainus klubi, kus Lemsalu koos maailmakuulsate mängijatega treenida sai. Kaiserslauterni ridadesse kuulus tema testiperioodi ajal maailmameistrivõistluste finaalis võiduvärava löönud mees.

"Kaiserslauterni suurim täht oli kindlasti Andreas Brehme. Ta oli väga rahulik ja sõbralik. Trennis mängides oli ta väga hea juhendaja, kiitis ja proovis alati aidata," kommenteeris Lemsalu.

Jalgpallientsüklopeedia "Estonian football 100 years" kohaselt käis Lemsalu kokku testimisel 13 klubis 8 eri riigist, sealhulgas lisaks juba mainitud klubidele Piraeusi Olympiakoses ja Saint-Etienne'is.

Kuidas nii paljudel klubidel Lemsalu vastu huvi tekkis? "See oli management'i töö, tol ajal FC Flora management omas tugevat positsiooni Euroopa jalgpalliturul ja seda nii teleõiguste kui ka mängijate vahendamisel. Me tegelesime tol hetkel suure osa Norra koondislastega ja päris palju ka soomlastega. See oli üliaktiivse tegevuse periood, kus väga lihtsalt oli võimalik mängijaid ühte, teise või kolmandasse kohta saata, kuna me olime esindanud päris paljusid korralikke mängijaid suurte tehingute juures," vastas Pohlak.

Paraku jäi Lemsalu ikkagi välisklubides pidevalt lepinguta, kuni aastani 1999, mil ta Norrasse siirdus.

"Marekile sai saatuslikuks ilmselt mõningane kohmakus ja aeglus," arvas Pohlak. "Tagantjärgi võib tunduda naljakas, et me ei tulnud kordagi sellepeale, et proovida Marekit Norrasse saata, kuhu ta hiljem ka läks ja kus oli tema mängustiilile parim koht, aga tol hetkel me mõtlesime ainult väga suurelt."

"Ega see loomulikult meeldiv ei ole, kui muudkui testid, aga tulemust ei ole. Samas on näiteid, et on ka hästi läinud - leping Mainziga, konkreetne 3-aastane lepingupakkumine Mainzi perioodi ajal Viini Austrialt (ütlesime ära, kuna olid kõrged lootused Inglismaale pääseda), leping Kristiansandi Startiga (Norra), Brynega (Norra). Veel oli põhimõtteline leping olemas Bergeni Branniga (Norra) ja Panionisega (Kreeka), kuid sain otsustaval hetkel vigastada," loetles Lemsalu välisklubide huvide positiivseid tulemusi.

Aastaid Norras pallinud Lemsalu lõpetas oma mängijakarjääri Tallinna Levadias. Eesti koondist esindas ta kokku 86 kohtumises ja lõi neis 3 väravat.