Elu vägevaim nädal jalgpallurina, pole kahtlustki! Erik Sorga, Vlasi Sinjavski ja Vladislav Kreida puhul on küsimatagi selge, et need kolm noort meest on oma senise karjääri haripunktis, mille tunnustuseks maandus nende postkastis kutse Eesti koondisesse. Ning võimalused debüüdiks pole sugugi mitte halvad.

Soccernet.ee võttis kolmiku välkintervjuuks letti ja uuris, mis mõtted neid valdavad, kui silme ees terendab võimalus mängida homme Põhja-Iirimaaga ja/või teisipäeval neljakordse maailmameistri Saksamaaga. Kas jalg väriseb ka ja kelle jälgedes on üldse nii kaugele jõutud?

Mis on su enda arvates peamine põhjus, miks peatreener Martin Reim su seekord koondisesse kutsus? Tuli see kutse sulle üllatusena?
Sorga: Ma lõin 14 väravat 14 mänguga! (Naerab.) Muidugi saan veel juurde panna, võiks veel rohkemgi lüüa. Ja kindlasti see ka, et Henri Anier sai vigastada.

Sinjavski: Üllatus oli see kutse küll. Lootsin, aga mõtlesin, et veel natuke vara, pigem võib-olla aasta lõpus. Aga tuli nüüd ja olen väga rõõmus. Arvan, et ma olen Floras mänginud hästi ja kõikides mängudes põhikoosseisus olnud. Stabiilsus on olnud hea, äkki see on kõige olulisem põhjus.

Kreida: Üllatus oli ikka, ei oodanud kutset nii kiiresti. Sain Floras põhikoosseisu, sain aasta alguses kutse U21 koondisesse ja seal kolm mängu kirja. Ja kolm kuud hiljem juba kutsuti A-koondisesse. Imelik tunne!

Mis on su isiklik eesmärk alanud koondiselaagris, mida tahad selle käigus saavutada ja õppida?
Sorga: Tahan näidata treenerile oma potentsiaali, kui saan võimaluse mängida. Ma usun, et see võimalus tuleb. Oleks väga mõnus, kui usaldatakse. Jalg ei värise. See, et ma praegu siin olen, on juba suur tasemenäitaja. Siin saab rohkem õppida kui Floras. Kõik kaaslased mängivad ju välismaal, juba trennid on kõvemad. Florasse tagasi minnes olen kindlasti veel tugevam.

Sinjavski: Esiteks tahaks näidata, mida ma oskan. Muidugi tahaks mingid minutid ka saada. Aga juba treeningutelgi saab suurepärase kogemuse.

Kreida: Loodan, et tekib võimalus platsile pääseda. Kui tekib, siis annan sajaga! Mõned põhimehed on saanud vigastada, mõnel on olnud klubis pikk mängupaus. Mul on aga hea hooaeg olnud ja tahan oma võimaluse ära kasutada.

Milline on su esimene mälestus seoses Eesti koondisega?
Sorga: Kohe ei meenugi … Telekast vist, aga ma ei mäleta, mis mäng see oli. Mäletan, et käisin Eesti-Portugali mängu vaatamas, see oli vist esimene kord staadionil.

Sinjavski: Käisin Eesti-Hollandi mängul, 2:2. Seda mäletan kõige rohkem.

Kreida: Täpselt ei tule meelde. Noorena ei vaadanud väga palju Eesti koondise mänge. Aga eks see, kui võtsime teise koha EM-valiksarjas. 3:1 võit Serbia üle on vist esimene mälestus.

Oli su elus hetk, kus taipasid väga selgelt: ma tahan ise ühel päeval sinises särgis seal platsil joosta?
Sorga: Kindlat hetke ei mäleta, aga hästi on meeles Eesti ja Hollandi 2:2 mäng. Vaatasin seda telekast, pea käis pärast ringi – kuidas nii juhtus?! Juhtisime 2:1, penalti … Eiiii!!! Mõtlesin juba, et võidame, tuleb pidu. Aga see on jalgpall.

Sinjavski: Kui olin 15-aastane, tekkis kindel tahtmine ja soov selle nimel töötada. Enne mõtlesin ju ka, et tahaks, aga siis sain aru, et pean selle nimel ka palju tööd tegema. Vanemad rääkisid kogu aeg, et sellest ei piisa, et käid trennides – pead ise ka juurde panema! Tänu vanematele sain aru, mida ma tahan ja mida tuleb selle saavutamiseks teha.

Kreida: Hollandiga 2:2, Kostja Vassiljevi imeline töö. Ja millised fännid! Siis sain aru, et tahan ka koondises mängida. Noorena unistasin, et ühel päeval saaksin Kostjaga koos platsil olla – nüüd olemegi kõrvuti nii Floras kui ka koondises.

Kes on su suurimad eeskujud?
Sorga: (Ülikiirelt.) Ronaldo. Ja Harry Kane. Eestis? Mina! (Naerab südamest.)

Sinjavski: Praegu ei olegi kedagi. Kunagi mulle meeldis Mesut Özil. Aga see oli kolm-neli aastat tagasi. Eestis … Meeldis, kuidas Tarmo Kink mängis. Muidugi ka Vassiljev ja viimastes mängudes Mattias Käit. Aga Kink on löönud ilusaid väravaid, tal oli hea vasak jalg.

Kreida: Paljud mängijad on lemmikud. Aga eks ikka keskpoolikud – Zinedine Zidane, Gennaro Gattuso. Eestis muidugi Vassiljev ja Aleksandr Dmitrijev. Vene poisid ja samamoodi Legionist nagu mina.