Märtsikuu Jalka võttis välja meie noortekoondiste tulemused Balti turniiridel ja EM-valiktsüklis. Vaatasime neid üheskoos Eesti jalgpalli Liidu (EJL) tehnilise direktori ja A-koondise abitreeneri Janno Kivisilla ning koolitusosakonna juhataja ja U21 koondise peatreeneri Karel Voolaiuga.

Eelmise sajandi üheksakümnendatel pidid Eesti noortekoondised leppima Balti turniiridel (BT) lõunanaabrite ülevõimuga. Meie kultuurikatkestus jalgpallis oli sedavõrd mõjuv: aastatel 1969–1982 loobus annekteeritud Eesti ainsa tollase niinimetatud liiduvabariigina osalemast NSV Liidu meistrivõistlustel. Eestlased teostasid end spordis teistel aladel, kohalikud slaavlased toksisid edasi, kuid ilma erilise perspektiivita.

Kui Eesti taasiseseisvus, oli meil käputäis Roman Ubakivi koolitatud eestlastest jalgpallureid, kelle baasil moodustati A-koondis. Jalgpalli populaarsus oli noorte hulgas tänu Lõvide noortemeeskonnale tõusuteel, kuid mahajäämus muust maailmast ja lähimatest naabritest oli suur.

Mõneti isegi üllatuslikult osutus Eesti A-koondise tasemel kiiresti edukaks: võrdluses endiste NSV Liidu liiduvabariikidega tõusime FIFA edetabelis paljudest ette ja alistasime omavahelistes mängudes neid, kelle esindusmeeskonnad olid pallinud punaimpeeriumi meistriliigas. Võitsime Leedut, korduvalt Aserbaidžaani ja 1996. aastal MM-valikmängus Valgevenet. 2000. aasta EM-valiktsüklis olime viimaste voorudeni edasipääsukonkurentsis.

Esimene edu noortega tuli nullindatel. U19 võitis 2007. aastal BT ja kaks aastat hiljem pääses EM-valikgrupist edasi eliitringi. Algas Eesti noortekoondiste tulemuste kõvera tõus ja nendest aastakäikudest sai A-koondis hiljem tõhusat täiendust. Eriti hea on olnud 1993. aastal sündinute vanuseklass: Karol Mets, Artur Pikk, Brent Lepistu, Trevor Elhi, Hannes Anier, Andreas Raudsepp. Nemad on võitnud (kõik nimetatud pole küll kuulunud tingimata kõigisse koosseisudesse) Balti turniiri kahel aastal: U17 (2009), U21 (2014) ja osalenud U19 EM-finaalturniiril (2012).

Balti turniiride tulemusi ja eliitringi jõudmisi vaadates näeme, et suurim edu on meid saatnud eelmise kümnendi lõpus ja käesoleva esimesel poolel. Praeguse kümnendi teisel poolel oleme võitnud ühe BT (2017). Eliitringi jõudsime viimati 2013. aastal. Kolm eliitringi jõudmist (ja korraldajana EM-finaalturniiril osalemine) mahuvad aastate 2009–2013 sisse. Ja samas: U19 koondise kolm EM-valikmängu andsid hooajal 2016/17 väravate vaheks 0:14.

"Me olemegi olnud edukad nendes vanuseklassides, kus meil on olnud grupp perspektiivikaid mängijaid, kes on hiljem jõudnud A-koondise vaatevälja," ütleb Janno Kivisild. "Seesama 1993. aasta vanuseklass on hea näide."

Eesti noortekoondiste edule ladusid vundamendi Frank Bernhardt ja Lars Hopp. Esimesel on ette näidata kaks eliitringi jõudmist ja kaks BT võitu. Lars Hoppi saldoks on 1+1. Arno Pijpers juhendas U19 koondist kodusel EM-finaalturniiril. Eesti treeneritest on noortekoondised BT võidule viinud Norbert Hurt ja Martin Reim.

Noortekoondiste juures ongi jäme ots läinud eestlaste kätte. See annab meie treeneritele rahvusvahelist kogemust, mida nad saavad rakendada oma igapäevases klubitöös, ja suurendab ühtlasi nende autoriteeti.

"Me ju kasvatamegi nii jalgpallureid kui ka treenereid," toob Janno Kivisild välja olulise aspekti. "Koondise ja klubi juhtimine on treeneri jaoks erineva iseloomuga tööd ja on oluline, et meie perspektiivikad treenerid saavad võimaluse kogeda mõlemat. See rikastab nende arusaama mängust. Nad kogevad ja õpivad palju uut ning saavad teadmise, mis nende treeneriportfoolios töötab ja mis mitte."

"Selle süsteemi pluss oli asjaolu, et treenerite meeskonnal oli kogemus konkreetse vanuseklassiga töötamisel ja nad teadsid valikturniirideks ettevalmistamise spetsiifikat. Miinus oli, et igal aastal pidi end kurssi viima uue aastakäigu mängijate valikuga ja neid tundma õppima. Alates 2017. aastast kinnistasime ühe treeneri kaheks aastaks sama võistkonna juurde. Ta liigub koos oma meeskonnaga järgmisse vanuseklassi ja nende kahe aasta koostöö kulminatsiooniks on EM-valikturniiri mängud. Kuidas see muudatus end õigustab, on veel vara öelda."

Väikeste ja suurte võrdluses räägitakse sageli, et vähemalt ühes komponendis ei keela keegi end arendada – see on vastupidavus ja füüsiline tugevus. Janno Kivisild nõustub osaliselt.

"Olen nõus, et kehalise ettevalmistuse osas on võimalik juurde panna," ütleb ta. "Näen seda selgelt A-koondise treenerina ja eriti nägin siis, kui mängisime oma B-koondisega Skandinaavia riikide vastu. Neist oleme praegu maas. Lõviosas tuleb see töö ära teha klubides või individuaalselt, sest koondistes ei jää kehalise võimekuse arendamiseks lihtsalt piisavalt aega. Teisalt on kehaline ettevalmistus väga spetsiifiline. Jalgpallur peab olema võimeline mängima intensiivselt 90 minutit ja selle jooksul tegema väga suurel hulgal plahvatuslikke tegevusi: hüppama, kiirendama, pidurdama, kahevõitlustesse minema jne. Pelgalt jõu ja võhma arendamisest ei piisa."

Karel Voolaid, kes siiani on jutu vahele pikkinud palju taustinfot, lisab, et eestlaste tehniline pool ei jäägi sedavõrd konkurentidele alla: "Tänapäeva tippjalgpallurid on ühtaegu nii tehnilised kui ka kehaliselt tugevad. Ainult tehnikast enam ei piisa. Küsimus on selles, kuidas säilitada tehnika ja mängust arusaamine ja tuua sellele juurde kehaline võimekus. Muidugi on tähtis ka võitlejahing. Näeme seda lõunanaabrite juures. Nad on vahel meie vastu mängides murdumise äärel. Tundub, et veel natuke ja nad annavad alla ka hinges. Aga sageli nad ei murdu ja siis tuleb mängija, kes skoorib individuaalse sooritusega ja muudab mängu käiku. Me ei jää neile alla ei tehniliselt ega taktikaliselt, meie mängijad on taiplikud ja ülesandekesksed, aga leedukatel ja lätlastel on kõigele sellele lisada veel mingi ekstra, mingi lisakäik."

Balti turniir A-koondistele on tähtis meie fännidele. Samas on raske kokku saada parimat koosseisu ja hoolimata pallurite endi kinnitustest panevad sooritused murul vahel kahtlema nende motiveerituses. Noortekoondiste puhul on teisiti. Koondislased pallivad üldjuhul koduliigas, nad ei pruugi olla veel profid ja Balti turniir on oluline ettevalmistus sügisel toimuvaks EM-valiktsükliks. See on koht, kus oma sobivust koondisse tõestada. Karel Voolaiu sõnul lähevad kõik meie noortekoondised Balti turniirile eesmärgiga võita. Janno Kivisild ütleb, et noortekoondiste eesmärk on küll ette valmistada mängijaid A-koondisele, kuid ka noortekoondiste võidud Balti turniiridel on olulised.

Ühtset mängustiili viljelemist meie noortekoondistelt ei nõuta. Treeneritele on antud vabad käed. Igaüks saab ise proovida ellu viia oma arusaama jalgpallist. Janno Kivisilla sõnul on hea, kui treenerid ise oma vigadest õpivad. Isegi siis, kui kõrvalt tundub, et mõni peatreener kavatseb proovida taktikat, mis konkreetsele meeskonnale ei sobi, keegi koondise juhendajate valikutesse ei sekku. Tulemused analüüsitakse läbi hiljem ja siis saab vajaduse korral juhtida tähelepanu ka nendele detailidele, mis kõrvaltvaatajale algusest peale silma torkasid.

"Selle vabaduse juures on meil siiski teatud raamid," räägib Kivisild. "Oleme kirjeldanud üldisi printsiipe, millist jalgpalli ootame noortekoondistelt neljas mängu põhimomendis: rünnakul, palli kaotusel, kaitses, palli võitmisel. Aga see ei puuduta treeneri valitud mängustiili. Noortekoondis võib mängida nii domineerivat kui ka kontrarünnakutele rajatud jalgpalli. Mängimise stiil oleneb nii meie koondislaste kvaliteedist kui ka vastaste tugevustest ja nõrkustest. Iga treeneri nägemus jalgpallist peab säilima."

*** 

Eesti noortekoondistest on ainsana EM-finaalturniiril mänginud U19 vanuseklass (peatreeneriks Arno Pijpers) – seda tehti 2012. aastal kui korraldaja. Sama vanuseklass on kahel korral jõudnud valikturniirilt edasi eliitringi, kus selekteeritakse välja finaalturniiril osalejad.

Eliitringis mängiti 2009. aastal, kui peatreeneriks oli sakslane Frank Bernhardt. Selles meeskonnas mängisid näiteks Henri Anier, Henrik Ojamaa, Joonas Tamm, Marek Kaljumäe, Rauno Alliku, Mikk Reintam, Igor Subbotin, Andrei Veis, Mait Toom, Meelis Peitre, Artjom Artjunin. Eliitringi pääseti valikturniirilt, kus muu hulgas alistati Horvaatia 4:1. Kaotajate poolel mängis Andrej Kramaric – 2018. aasta MM-finaalmänguski platsile pääsenud mees.

U19 mängis Frank Bernhardti käe all eliitringis ka 2011. aastal. Koosseisus olid teiste hulgas Marko Meerits, Karol Mets, Nikita Baranov, Joonas Tamm, Joel Indermitte, Karl Mööl, Andreas Raudsepp.

U17 koondis pääses valikgrupist edasi ja mängis eliitringis 2013. aastal (peatreener Lars Hopp). Meeskonnas mängisid teiste seas Frank Liivak, Rauno Sappinen, Mihkel Ainsalu, Mark Oliver Roosnupp, Matvei Igonen, Märten Kuusk.

***

Balti turniiri võitjad

Vaatame, kes meie mängijatest on tulnud Balti turniiri võitjaks noorteklassis. 2007. aastal on ainus kord võitnud U19 koondis (peatreener Frank Bernhardt). Koondises mängisid teiste hulgas Henri Anier, Siim Luts, Igor Morozov, Janar Toomet, Rauno Alliku.

2009. aastal võitis U17 koondis (peatreener Frank Bernhardt). Koosseisu kuulusid teiste seas Karol Mets, Brent Lepistu, Artur Pikk, Trevor Elhi, Andreas Raudsepp.

2014. aastal võideti esikoht U17 vanuseklassis peatreener Lars Hoppi juhendusel. Ainsa pallurina on praeguseks sellest koosseisust A-koondisse jõudnud Mattias Käit.

2017. aastal võitis U17 koondis esikoha kolmandat korda (peatreener Norbert Hurt). Kõige tuntum sellest meeskonnast on Londoni Arsenali särgis palle püüdev väravavaht Karl Jakob Hein.

U21 koondis on oma seni ainsa BT võidu saanud 2014. aastal (peatreener Martin Reim). Selle aitasid vormistada teiste seas Marko Meerits, Madis Vihmann, Trevor Elhi, Brent Lepistu, Hannes Anier, Pavel Marin, Maksim Gussev, Karl Mööl, Andreas Raudsepp.

Loo juurde käiva täpsema statistikaga on võimalik tutvuda Jalka märtsi füüsilises numbris. Jalka ajakirja varasemate numbritega saab tutvuda siin.