Teisipäev oli väga halb päev. See, kuidas jalgpalli EM-finaalturniir minuga tol õhtul ümber käis, oli suisa tülgastav! Miks on vaja õnnelikku jalgpallirütmi sisenenud ja seal mõnulema hakanud inimest niimoodi mõnitada?

Millest jutt? Otse loomulikult skandaalsest mängugraafikust, mille järgi oli eile kavas ainult kaks kohtumist. Jah, ma ju teadsin seda ette küll, aga tõehetk andis ikkagi kuklasse sama vägeva ja valusa võmmu kui Robin Gosens eilse Prantsusmaa – Saksamaa kohtumise 59. minutil Benjamin Pavardile.

See ei olnud tore ja tekitas nõutust: miks minuga niimoodi käitutakse? Ma olen end praegu jäägitult EM-ile pühendanud ja ootan vastu samasugust andumist. Jalgpalli finaalturniir tähendab sõltlase jaoks ju ranget režiimi, millest tuleb kinni pidada.

Meenub üks režiimist lugu pidanud Austria-Ungari keisririigi armee kindral raamatus "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil". Tolle kindrali meelest oli sõjas kõige tähtsam see, et sõduritele tuli õhtul kindlal kellajal guljašši anda, siis nad veidi hiljem kõik koos välikäimlasse number kahele suunata ja siis magama käsutada.

Et kui need kolm protseduuri toimivad kui kellavärk, on vaenlasest lahingumöllus võitu saamine juba käkitegu. Olgu öeldud, et Austria-Ungari keisririik tolle sõja kaotas, aga kindrali sirgjooneline mõttelaad tuli mulle teisipäeval kell pool kolm meelde.

Kui too kindral oleks UEFA president Aleksandr Ceferin, poleks läbi lubatud säärast janti, et kolm päeva järjest mängime kolm mängu ja siis ühel päeval kaks mängu ja siis jälle neli päeva järjest kolm mängu. Rütm läheb niimoodi ju sassi.

Ning too rütm on nauditav. Jah, muidugi ka kurnav, aga see väsimus muutub iga päevaga üha nauditavamaks. See lakkamatu jalgpallivoog, mis finaalturniirilt minuni valgub, muutub muidugi lämmatavaks, aga nagu ütles üks päris hea peaminister: kui see on kriis, siis just sellises kriisis ma elada tahaksingi!

Kaks jalgpallimängu päevas on täiesti normaalne maht ega tekita kõvakettal tõrkeid, sest info sorteerimiseks jääb piisavalt vaba aega. Aga kui päevas peetakse kolm mängu, siis enam ei jää. Ning see on fantastiliselt mõnus tunne, kui jalgpallideliirium ajus võimust võtab ega lase enam aru saada, mis päevaga on tegu, vaid elu käib ühest mängust järgmiseni ning mitte miski muu pole tähtis.

MM-finaalturniir suudab seda oivaliselt, sest kaheksa alagruppi tähendavad, et enne paralleelseid kohtumisi sisaldava kolmanda vooruni jõudmist on vaja kümmet järjestikust võistluspäeva, kus peetakse kolm kohtumist. EM säärast põhjalikku puhastustuld pakkuda ei suuda, sest järjestikuseid kolme mängu päevi ongi maksimaalselt neli (tänasest laupäevani), mida on vähe.

Ootan kannatamatult järgmise aasta Katari MM-i, mis toimub eriti kokkusurutud graafiku alusel. Alagrupiturniir viiakse läbi 12 päevaga, millest igaüks sisaldab nelja kohtumist. Kui tagumised neli päeva sellest perioodist mängitakse kaks korda kaks paralleelset matši, siis esimesed kaheksa pakuvad senikogematut graafikut. Igal päeval neli mängu, igaüks erineva algusajaga.

Ila tilgub juba praegu. Ma ootan seda, ma tahan seda, ma ihkan seda. Ja just seda, mitte midagi muud. Inimlik pale läheb selles ranges ja armutus režiimis kõigi eelduste kohaselt kaotsi, aga just seda ma ju finaalturniirilt tahangi.

EM peab järgmise nelja päevaga andma endast parima, sest juba lähiajal on oodata kohutavaid päev (20. ja 22. juuni), kui kalendris ongi ainult üks mänguaeg (22.00). Oodata on ääretult piinarikkaid võõrutusnähte.