Jalka lugejate küsimustele vastab sedapuhku endine Eesti koondise, praegune Tallinna Legioni väravavaht Pavel Londak, kes tähistas 14. mail juba 41. sünnipäeva ja on tänavu Premium liigas kõige vanem tegevmängija.

• Lugu ilmus esialgselt maikuu Jalkas.

Põnevas intervjuus puudutab Londak nii oma algusaegu mängijana kui ka karjääri kõrg- ja madalhetki. Samuti saame teada, et tema perekonnanimi on Eestis väga haruldane!

Kuidas algas sinu karjäär väravavahina? (@anderoiloste) Miks tahtsid just väravavahiks hakata? (@oliver_liias_98) Kas oled kunagi mõnel muul positsioonil mänginud? (@androsuuster)
Jalgpalli hakkasin mängima üheksa-aastaselt. Alguses mängisin ründajana – mulle meeldis väravaid lüüa. Mul on aga hästi meeles üks hetk, mille tõttu tahtsin väravavahiks hakata. Ma ei mäleta, kas see oli üksik mäng või mõni turniir, aga nägin, kuidas meie väravavaht meeskonna päästis ja kõik ruttasid teda õnnitlema ja talle aplodeerima. Mina sel päeval eriti hästi ei mänginud ja mõtlesin, et ohoo, nii on ka ju huvitav mängida. Palusin treenerilt luba väravasse minna ja nii minust väravavaht saigi. Väravas hakkas mulle meeldima, kuigi hiljem tahtsin veel korra väljakumängijana proovida, aga läksin ikkagi väravasse tagasi.

Arvan, et olin kümneaastane, kui väravas mängima hakkasin. Olen alati pikk poiss olnud ja sobisin nii ründajaks kui ka väravavahiks.

Mis on olnud parim hetk sinu karjääris? (@krl2008mgi)
Tooksin välja kolm hetke, mis kõik on seotud sellega, kui midagi võitsin. Esimene selline suur moment oli 2007. aastal, kui Bodö/Glimtiga Norra kõrgliigasse tõusime. Neid emotsioone ei saa kirjeldada, neid on vaja ise tunda! Teine moment oli 2018. aastal, kui Nõmme Kaljuga Eesti meistriks tulime, kolmas aga sellest järgmisel suvel, kui Meistrite liigas Shkendijat võitsime. Need emotsioonid olid isegi kõige-kõige suuremad! Kaks väga rasket mängu ja niimoodi viimasel minutil võita… (Kalju kaotas Põhja-Makedoonia klubile kodumängu 0:1 ning võitis võõrsilmängu Liliu üleminuti-väravast 2:1 – toim.).

Kui rääkida parimatest hooaegadest, siis kerkivad esile kaks tükki: 2008 ja 2018. Kümneaastase vahega! 2008. aastal mängisime Bodö/Glimtiga kõrgliigas ja võitsime kohe neljanda koha. Arvan, et see oli minu kõige parem hooaeg. 2018. aastal mängisin teise poole hooajast ja usun, et tegin väga hea hooaja.

2016. aastal võitsin Rosenborgiga ka Norra karika ja meistritiitli. Mängisin Bodö/Glimtis enne seda üheksa aastat ja ootasin, et me Norras midagi võidaksime, vähemalt karikagi! Rosenborgis mängisin vist lõpuks kolm liigamängu, aga sellest piisas, et olla ametlikult meister. Enda sees ma ennast aga meistrina ei tundnud. Karikasarjas mängisin ka esimesed kolm mängu ja olin võitja. Ootasin seda hetke aastaid ja lõpuks sain kätte, aga see ei pakkunud näiteks nii suurt emotsiooni kui Kaljuga Eesti meistriks tulemine. Samas – tiitel on tiitel!

Nõmme Kaljus olid sa esialgu väravavahtide treener ja varuväravavaht, aga ühel hetkel võtsid Vitali Telešilt esiväravavahi koha endale. Kas otsustasid ise väravavahtide treenerina, et olid Telešist parem, või kuidas asjad toona käisid? (Jürgen)
Esimene amet oli mul olla teine väravavaht, aga samal ajal olin ka väravavahtide treener. Läksin samal ajal just ka treenerikursustele. Teleš ei olnud toona mõnes mängus kõige kindlam ja tegi ka islandlaste vastu eurosarjas halva mängu – pärast seda pani peatreener Sergei Frantsev mind väravasse. Võitsime kordusmängu, kuid kahjuks mitte piisavalt suurelt, et edasi pääseda. Seejärel võitsime 1:0 Levadiat, mina mängisin hästi ja nii ta edasi läkski. See oli peatreeneri otsus, mina ei olekski sellist asja otsustada saanud. Ta võis muidugi minu arvamust küsida, aga tema võttis otsuse vastu. Minu ülesanne oli sisuliselt väravavahid ette valmistada, ma ei olnud nii-öelda puhtalt väravavahtide treener, vaid lihtsalt organiseerisin väravavahtide tööd.

Milline on olnud sinu parim tõrje? (Kert, Lihula)
Kui võtta mängud Celticu või Shkendija vastu, siis sealt saab päris palju tõrjeid kokku! Kui Kaljuga tiitli võitsime, tegin samuti hooaja jooksul palju häid tõrjeid. Väga raske öelda! Mäletan, et tegin Hispaania vastu mõned head tõrjed, Türgi vastu võtsin lõpuminutitel ristnurgast palli ära, Celticu vastu sain esimese poole tunni jooksul kätte kõik, mis võimalik oli. Need tulevad viimasest ajast meelde. Karjääri jooksul on ju neid tõrjeid olnud nii palju, ei oska kindlat lemmikut välja tuua. 2008. aastal tegin Norras hooaja jooksul vist 130 või 140 tõrjet – ma arvan, et pooled neist olid täielikud supertõrjed.

Kes on kõige tugevam mängija, kelle vastu oled mänginud? (@rocco.siigur)
Kui Hispaania koondise vastu mängisime, siis mängisid meie vastu paljud staarid. Fernando Torres ei suutnud näiteks mulle väravat lüüa! (Muheleb – toim.). David Villa sai penalti aga sisse ja Carles Puyol lõi ka värava. See Hispaania oli ilmselt kõige tugevam võistkond, kelle vastu olen mänginud, ja seal olid ka kõige paremad mängijad.

Kes on su iidol? (@tristanronald5)
Kogu minu karjääri jooksul on minu iidol olnud Lev Jašin. Alati tahaks teha nii palju, nagu tema tegi! Ta on ju siiani ainus väravavaht, kes on võitnud Ballon d'Ori. Ta on suurmees! Sealjuures olen ma teda mängimas näinud ainult mõne video pealt, aga olen tema kohta palju lugenud ja vaatasin hiljuti ära ka filmi, mis temast tehti.

Mis motiveerib sind 40-aastaselt päevast päeva ikka pallide järele hüppama? (@marcuspoder77)
Jalgpalliarmastus! Armastan mängimist ja tulemuste tegemist lihtsalt nii palju... Olen tegelikult kolm korda üritanud jalgpalliga lõpetada, kuid olen iga kord tagasi tulnud. Üheksakümnendatel oli raske aeg – esimest korda proovisin lõpetada 13-aastaselt, siis 15-aastaselt ja kolmandat korda siis, kui Lantana meeskond pärast 1999. aastat lagunes. Siis töötasin isegi kuu aega turvamehena. Ühel hetkel helistas aga Aivar Pohlak ja kutsus mind Florasse. Enne seda mõtlesin küll, et nüüd on jalgpalliga kõik!

Võib-olla on praegune aga minu viimane aasta. Mõtlesin juba Kaljus mängides, et ehk hakkan rohkem treeneritööle keskenduma, aga ise nägid, mis toimus: hakkasin mängima, võitsime tiitli! (Naerab – toim.). Muidugi on juba praegu vaja treenerikarjäärist mõelda, aga kes teab, mis saab! Kõige tähtsam on see, et oleks soov mängida. Kui tervis lubab, siis miks mitte!

Kas arvad ja usud, et võid kunagi veel saada koondisekutse? (@randolf.palk)
Nüüd oli ju tegelikult kaks väga head võimalust – nii sügisel kui ka märtsikuus, kui mitu väravavahti kõrvale jäid. Mina olin aga kahjuks täpselt mõlemal korral vigastatud.

Kunagi mängisime valiksarjas järjest Belgia ja Bosniaga. Mul oli roidevigastus ja kaks päeva enne mängu Belgiaga ei saanud ma isegi palli püüda, sest see oli niivõrd valus. Mängisin süstide abil, kaotasime Belgiale 2:3 ja Bosniale 0:7. Kui Belgia vastu suutsin veel emotsiooni pealt valust üle olla, siis usun, et Bosnia vastu see mõjutas minu esitust.

Kui tagasi Norrasse läksin, oli klubi peatreener väga vihane, sest olime enne kokku leppinud, et vigastuse tõttu mängin ainult Bosnia vastu, aga Tarmo Rüütli nii palus mind: "Davai, davai, vaja on mängida." Kui Norrasse jõudsin, tuli mul juba kahe päeva pärast Tromsö vastu mängida, kusjuures Bosnia vastu olin veel ka hüppeliigest vigastanud. Võib öelda, et mängisin ühel jalal, aga tegin Tromsö vastu nullimängu!

Milline treener on Legioni peatreener Deniss Belov? (Mart, Rakvere)
Ta on väga ambitsioonikas – igas mängus tahab võita, ükskõik kelle vastu mängime. See on kindlasti tema tugevaim külg. Selline stiil: mina tahan ja teie peate ka tahtma! (Muigab – toim.).

Norras mängides said mõned aastad tagasi päris suure näohaava. Toona ütlesid intervjuudes, et pead võib-olla isegi plastilisele lõikusele minema. Kas pidid seda lõpuks tegema? Kas haav on sinu elu edaspidi ka kuidagi mõjutanud? (Tanel, Rapla)
See oli minu karjääris üks halb moment. Vastane tahtis jalaga palli lüüa, aga tabas mind hoopis näkku. Olen hiljem mõelnud, et mul vedas, et mäng toimus kunstmurul, mitte muruväljakul – kui plastmassist putsakorgi asemel oleks see olnud rauast, siis oleks asi palju hullem olnud. Õnneks jäid kõik närvid terveks.

Tahtsin tõesti lasta plastilist operatsiooni teha, aga arst ütles, et taastumine võtab aega ja parem oleks seda pärast hooaega teha. Kui hooaeg lõppes, siis läksin arsti juurde, aga ta ütles, et on vaja uuesti lõigata ja kolm kuud läheks taastumiseks, kusjuures kuu aega ei tohiks nägu sealt pesta. Mõtlesin siis, et ah, las ta jääda, ei taha seda uuesti läbi teha. Nagu naised ütlevad, siis armid teevad mehe ainult ilusamaks! Selline asi juhtus, aga see on saanud juba osaks minust. Franck Ribery käib samuti oma armidega ringi ja ei ole probleemi.

Mis on olnud sinu karjääri kõige raskem hetk? (Rauno)
Mõned on ikka olnud. Üks oli see, millest enne rääkisin, kui Lantana lõpetas. Siis oli keeruline hetk ka siis, kui mind Florast uuesti Valgasse saadeti. Tegin seal ju kaks ringi ära: alustasin Valgast, siis võeti mind Florasse, aga saadeti hiljem tagasi Valgasse, kust jälle ennast Florasse mängisin.

Natuke olin pettunud ka pärast Türgis mängimist: tahtsin sinna väga jääda, aga nii ei läinud. Sain sealt tegelikult väga hea kogemuse, sest mängisin Galatasaray ja Fenerbahce vastu. Nii tahtsin sinna jääda – töötasin igas trennis 150 protsenti ja andsin endast absoluutselt kõik, aga ei saanud.

Mida meeldib sulle peale jalgpalli teha? (@lisannetammaru)
Praegu meeldib mulle väga töötada oma kooliga – tegime koos Artjom Leviziga eelmisel aastal oma väravavahtide kooli. Meie kooli nimi on LLTVVK – Londaku ja Levizi Tallinna väravavahtide kool. Värskelt sai meil valmis uhiuus väravavahtide õpik – see on paralleelselt nii eesti kui ka vene keeles ja mina küll ei tea, et midagi sellist oleks Eestis varem ilmunud. Usun, et see on hea nii mängijatele kui ka treeneritele. Olen rääkinud paljude noorte treeneritega, kes võistkondi juhendavad, ja nad on öelnud, et nad ei oska väravavahtidega tegeleda – neil pole näiteks aimugi, kuidas on palli püüdmisel õige tehnika. Raamatus näitame koos piltidega ette baasasjad, mida väravavaht peaks oskama, ning jagame harjutusi, mida väravavahid võiksid trennis teha. Nendest harjutustest saab ka oma programmi kokku panna. Mulle meeldib treeneritööga tegeleda – praegu on meil nii poisid kui ka tüdrukud.

Mul on elus olnud kindlad plaanid: tahtsin saada Eesti meistermeeskonda, siis koondisesse, siis välismaale ja mängijakarjääri järel treenerina töötada. Niimoodi on minu karjäär ka läinud. Väravavahtide treeneri töö mulle meeldib – võib-olla saan kunagi ka peatreener olla, aga esimene eesmärk on ikkagi väravavahtide treenerina töötada.

Kas pigem tõrjuksid penalti või lööksid ise penalti sisse? (@lutsokert)
Ikka tõrjuksin! Iga kord, kui olen saanud penaltit lüüa, olen posti tabanud! (Naerab – toim.). Viimati vist sain proovida siis, kui Floras olin ja Riia Skontoga Liivimaa karika peale mängisime. Penaltiseeria läks nii pikaks, et kõik väljakumängijad olid juba löönud, aga seis oli ikka viigis. Lõin posti, sealt põrkas pall vastu väravavahti, uuesti vastu posti ja väravast mööda! Kusjuures vastaste väravavaht lõi palli pärast seda samuti posti, aga tema pall põrkas sealt sisse.

Ennusta: kes võidab Meistrite liiga, kes Eesti Premium liiga? (@tammo_puura)
Raske öelda. Meistrite liigas võiks seekord olla Real Madridi kord. Mulle tundub, et neil on kõige suuremad võimalused. Premium liigas... loodame, et Legion võidab!

Kui karjääri alustasid, kandsid perekonnanime Kisseljov. Miks otsustasid perekonnanime vahetada? Kust on üldse pärit nimi Londak – see ei kõla otseselt ei vene ega eesti nimena. (Mati, Tartu)
Sellega on päris huvitav lugu. Minu esimene nimi Kisseljov oli mu pärisisa perekonnanimi, aga elasin kogu elu kasuisaga ja otsustasin lõpuks, et vahetan perekonnanime tema nime vastu. Isal oli kartus, et Londaku nimi võib üldse välja surra, sest sellenimelisi inimesi oli nii vähe – oli tema ja minu õde. Naised ju tavaliselt võtavad abielludes veel mehe perekonnanime... Tahtsin talle midagi head teha ja vahetasin nime – ta oli väga õnnelik!

Londak on tõesti väga haruldane nimi. Teise maailmasõja ajal kandsid meie sugulased nime Londa. See oli aga juudi nimi ning kuna nad kartsid, et sakslased hakkavad neid taga kiusama, lisasid nad sinna lõppu veel k-tähe, et see ei kõlaks enam juudi nimena. Olen kuulnud, et selliseid perekonnanimesid on veel – mõned panid lõppu n-tähe ja olid Londanid. Ühesõnaga – selle nimega päästeti oma elu.

Nüüd on Londakuid Eestis juba natuke rohkem: minu isa, ema ja õde, mina, minu abikaasa ja kolm last, isa õde ja tema tütar, võib-olla keegi kuskil veel. Üldiselt on see aga päris harva esinev nimi.

Pavel Londak
Sünniaeg: 14.05.1980
Koduklubi: Tallinna Legion
Endised klubid: Kopli SK, FC Lantana, FC Valga, Viljandi Tulevik, FC Flora, FK Bodö/Glimt (Norra), Bucaspor (Türgi), Rosenborg (Norra), Nõmme Kalju
Saavutused: Norra meister ja karikavõitja 2016, Eesti meister 2018
A-koondis: 27/0

• UEFA A GK ehk Euroopa kõrgeim väravavahtide treeneri litsents on Londakul olemas.
• 8 naist ja alla 5 mehe kannab Eestis perekonnanime Londak.
• 2001. aastal tegi Londak debüüdi A-koondises, kui Eesti kaotas Leedule 2:5.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.