Veerandfinaalide aeg on käes, kogu maailm räägib Marokost. Neljandat korda on Aafrika ja esimest korda on Araabia riik MM-i kaheksa parima seas. Geograafilises mõttes on see tõsi, aga jalgpallikultuuri poolest kuulub Maroko Euroopasse. Üks nende staaridest, PSG-s mängiv Achraf Hakimi sündis Madridis ning ta mängis kõigis Reali noortetiimides. Teine, Chelsea mees Hakim Ziyech kasvas üles Hollandis, mängijaks sirgus ta Amsterdami Ajaxis.

Maroko, kelle kallast näeb Andaluusiast, on omaks võtnud hispaanlaste rondo stiili. Mängijad on kerge jalaga, liikuvad, painduvad ja tehniliselt head. Meeskond kaitseb pühendunult, vasturünnakuid tehakse julgelt. "Me peame jäljendama eurooplaste mängu," ütleb Maroko peatreener Walid Regragui, "ja peame lisama oma väärtuseid." Maroko saatis 1/8-finaalis Hispaania kohvreid pakkima.

Hispaania ja Saksamaa on väljas, Itaalia pole isegi turniiril. Viiest Euroopa meistrist kolm vaatavad mänge kodus. Sellegipoolest on Euroopa olnud Kataris enim esindatud. Peaaegu kõik allesjäänud meeskondade põhimehed mängivad klubivutti Euroopas - nad on säravateks vorbitud Euroopa kõrgetasemelises konkurentsis.

Lisaks on kaheksa parima hulgas ka Lõuna-Ameerika gigandid Argentina ja Brasiilia, kes pole pikka aega meistriks tulnud, aga on alati tugevad. Seega jalgpallimaailm pole muutunud. Maroko on - kuigi mitte nii suur -, üllatus, mis alati juhtub. See lisab niigi põnevale jalgpallile veel ekstra põnevust juurde.

Minu jaoks on Argentina sellel MM-il ülim. Kõigil nende mängijatel on väga head jalgpalli baasoskused, nad suudavad üks-ühe vastu mängida, oskavad kaitsta ja rünnata ning nad mängivad agressiivselt, aga määrustepäraselt. Individuaalsed oskused, mis on taktikate ja süsteemide debatis ununenud, on need, mis loevad, kui tahad võita.

Argentiinlased on näidanud tugevat intensiivsust. Nende fännid toetavad neid, sest poolehoidjad näevad väljakul meeskonda. Ja sellepärast, et fännid saavad aru, miks need mehed jalgpalli mängivad.

Peatreener Lionel Scalonil on kõik kontrolli all. Reeglina on rahvusmeeskonnad vähem organiseeritumad, sest nad treenivad koos harva, aga Argentina toimib sama harmooniliselt nagu mõni klubi, mis mängib Meistrite liigas. Nad tahavad vastaste väljakupoolel palli võita. Idee on kaitsest lähtuv, kuid loodud proaktiivse eesmärgiga, sest Argentina on võimeline ka palli hoidma.

Lisaks on Scaloni mõelnud kuidas integreerida märkimisväärset 35-aastast Lionel Messit. Intervjuus väljaandele Süddeutsche Zeitung rääkis treener, kuidas ta oma Argentina algusaegadel tegutses meelega Messita, et ülejäänud mehed saaksid temata hakkama. Seejärel sobitas ta joonisesse Messi.

Argentina ja Messi on leidnud ebatavalise ent põneva tööjaotuse. Kui nad 2014. aastal kaotasid meile Maracanal finaalis, siis ta kaaslased näisid ootavat, et Messi teeks üksi kõik ära. 2022. aastal mängivad mehed temale ning ta ootab rahulikult oma hetke. Sellised lood loovad lisaväärtust ka väljaspool sporti.

Scaloni näitab, mida tähendab asjatundlik juhtimine. Ei oleks imestav, kui ta juhendab oma karjääri jooksul mõnda Euroopa tippklubi. Pürenee pallivaldamise kultuur koos Lõuna-Ameerika mentaliteediga - keeruline on sellest midagi paremat leida.

Euroopal on palju õppida Argentina ja Lõuna-Ameerika pealt. Saksamaal on palju talenti, aga neil puudub kord ja plaan. Itaalia on aga vastupidine - struktuur on olemas, aga neil puudub julge ja vaatemänguline rünnak. Hispaanial on suurepärane stiil, aga vastaste üks-ühe vastu ettevõtmisest ja võitluslikkusest jääb vahel vajaka.

Hispaania mängis Kataris rondot - nagu me teame, siis sellega kaasneb vähe väravaid. Saksamaal öeldakse, et jalgpall on laste mäng - selle harrastamiseks on tarvis palli ja koolikotti, mis täidavad postide rolli. Hispaanias piisab vaid pallist.

Nii mängijate kui fännide jaoks on vastastelt palli võtmine ja mitte mööda laskmine ilus ja atraktiivne. Sellist mängustiili ja kirge näeme marokolaste esituses veerandfinaalis Portugali vastu. Jalgpall on võitlussport.

Veerandfinalistide seast ei leia me 2026. aasta MM-i korraldajariike. Taaskord toimub turniir väljaspool Euroopat, aga sel korral on korraldajateks kolm tõusvat jalgpalliriiki. 1970. aasta ja 1986. aasta korraldajamaa Mehhiko tahab uut hoogu, USA jalgpalli juured murravad hispaanlaste rahvaarvu kasvu najal üha sügavamale ning Kanada vutt on lihtsalt tõusuteel. Neid arenguid tuleb toetada sellega, et turniirid toimuvad seal. See annab Euroopale võimaluse enda jalgpallikultuuri levitamiseks.

Jalgpallil võib olla demokraatlik mõju. See mäng kaasab rohkem inimesi kui tennis või võrkpall. Vigastuste oht on väiksem kui Ameerika jalgpallis ja see on lihtsalt väga meeleolukas. Põhja-Ameerikast võib tõusta teine suur jalgpalliturg. See võib omakorda mõjutada Lõuna-Ameerikat ning oleks uus konkurent Euroopale.

Artikli avaldamisele aitasid kaasa Oliver Fritsch ja Zeit Online.

Kommentaarid

---

Kommentaare ei ole.

---

Sisene

Lisa oma kommentaar...

Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.