Viimased viis aastat Nõmme Unitedis noortetööjuhina tegutsenud Madis Metsmägi otsustas pärast Aivar Pohlaku võiduga lõppenud alaliidu presidendi valimisi, et paneb klubis ameti maha. Ta plaanis ühtlasi tippjalgpallist eemale tõmbuda, kuid Tallinna Kalevi pakkumine oli piisavalt ligitõmbav, et sellele jaatavalt vastata.

"Lootsin ausalt, et toimub avanemine ja suur muutus. Et klubide vahel algab terve konkurents ja neid hakatakse kuulama. Aga ma ei saa olla klubis noortetöö juht, kui ma ei taha käia dialoogkohtumistel või noortekomisjonides," nentis Metsmägi pärast presidendivalimiste tulemuste selgumist ja teadet, et lahkub Unitedist.

"Jalgpallis oleksin hea meelega võib-olla näiteks lastetreener. Seal ajaksin oma grupi asja ja poleks mingit poliitilist võitlust," arutles ta toona. Ometi on Metsmägi nüüd Tallinna Kalevis jälle samas noortetööjuhi ametis. Mis teda selleks motiveeris ja kuhu peaks Eesti noorte jalgpall tema meelest suuna võtma?

Madis, alustame sellest – kuidas sa Kalevis sisse oled jõudnud elada?
Praegu on päris kiire aeg, erinevaid kohtumisi täis. Tegelikult alustasime juba augusti keskpaigas – küll mitte täistööajaga, aga püüdsin aru saada, mis klubis üldse toimub. Osade asjade suhtes oli kerge teadmatus.

Aga praegu on mul koosolekud klubi struktuurimuutuse osas. Oleme kohtunud individuaalselt kõigi treeneritega – nii spordidirektor Thomas Maibaum kui ka mina. Ning Thomas ka mängijatega.

Enne sind oli Kalevis noortetööjuhi ametis Ander Aaviku, kes jätkab klubis. Kuidas te omavahel töö olete ära jaotanud?
Struktuurimuutuse osas – lisaks noortetööjuhile ehk rollile, kus mina alustan, tulevad nii suures organisatsioonis veel kolm inimest vaheastmele. Ander on foundation phase lead ehk vastutab U6-U11 vanuseklasside eest ja aitab seal asjad korras hoida. Teiseks tuleb U12-U14 development phase lead, seda inimest veel meil paigas ei ole. Ja kolmandaks U15-U17 eest vastutaja ehk performance phase lead.

Mis Kalevis väga kiiresti selgeks sai, oli see, et treenerid olid tihti üksinda. Toetust ei olnud. Suur organisatsioon, sinna on vaja rohkem inimesi. Tekitame meeskonna, väikese püramiidi. Ander jätkab ja on väga motiveeritud, minu arvates sobib ta sinna väga hästi.

Räägime nüüd selle lahti, et kui sa Unitedist lahkumise teatga välja tulid, ütlesid, et tahaksid taanduda ega jõua rohkem Aivar Pohlaku nägemusega võidelda. Mis pani sind Kalevi pakkumise juures ümber mõtlema?
Otsuse Unitedist lahkuda võtsin tõesti kohe valimispäeval. Järgmisel päeval saatsin lahkumisavalduse. Plaan B-d mul tõesti ei olnud, kuni juuli teises pooles helistas mulle Ragnar ja tahtis kokku saada. Ta presenteeris ideed, et ta tahab Kalevis muutusi ja soovib muuta Kalevi oma nime vääriliseks. See on pika ajalooga klubi ja ta tahab sinna panustama hakata.

Mind pidas ta noortetöö juhi kohale sobivaks inimeseks. Minu arvates tegime viie aasta jooksul Unitediga midagi väga erakordset. Olime noorteklassides väga edukad, eriti viimasel kahel aastal. Kui Ragnar oma ideed tutvustas ja rääkisime võimalikest murekohtadest ja võimalustest, siis meie mõtted ühtisid.

Kohe oli ka selge, et ta paneb kokku tiimi. Mulle oli tähtis, et ma ei oleks üksiküritaja ega peaks täitma mitut rolli. Nõmmel ma seda natuke tundsin, lisaks väsitas alaliiduga võitlemise pinge ära. Aga Kalevi pakkumisele oli mul väga raske ei öelda, seal on meil meeskond ühtse nägemusega. See mulle meeldib.

• Nõmme Unitedi noortetöö juht paneb ameti maha: võitjad kirjutavad ajalugu. Mul pole energiat, et Pohlaku nägemusega võidelda

Ütlesid, et sul oli Unitedi noortetöö juhina raske käia koosolekutel ja dialoogkohtumistel, kui sinu ja alaliidu juhi nägemused ei klapi. Nüüd pead neil ju ikkagi käima?
Oligi raske. Ja ju on edaspidi ka. Selle peale olen mõelnud küll.

Alustame näiteks noortekomisjonist. Hästi lihtne näide – eelmisel aastal presenteerisin ideed, et 2010. aastal sündinud noormängijatel võiks olla võimalus mängida nii meeste- kui ka noorteklassis. Varem pidi valima.

Toonane alaliidu tehniline direktor Janno Kivisild oli nõus. Kõik komisjonis viibijad olid rahul. Noortekomisjon toimus septembris ja sellele pidi tulema jätk, pakun, et detsembri alguses. Seal presenteeriti muudatusi ja eelmise komisjoni mõttejätke. Selgus, et seda muudatust vastu ei võeta.

Põhjus oli see, et Jalgpalli Liit oli juba välja saatnud meeste liigade juhendid. Ütlesin, et oot-oot, lapsed ei saa ju selle pärast kannatada. Kõik olid ju nõus? Siis sekkus Aivar ja ütles, et see on väga hea mõte, klubid vastutavad ja teeme ära. Tuli juba uus aasta, jaanuar, mingit muudatust ei olnud tulnud. Siis tuli välja, et on IT-probleemid. Siis ma läksin juba ... ütleme, et mingite asjadega isiklikuks.

Dialoogkohtumistega on samamoodi, et ruumis on justkui ühesugused arutelud ja lõpuks tegevused on teistsugused. Võib-olla kõige parem näide dialoogkohtumistest, millest inimesed liiga palju ei tea, on II liiga reform. Olen näinud protokolli, kus enne II liiga reformi kinnitamist oli kaks küsimust. Esimene: kas teeme? Minu kõrval istus vasakul käel Marko Kristal Tabasalust ja paremal Margus Pahtma Paide Linnameeskonnast. Kõik kolm mäletame ühtemoodi, et kõik ruumisviibijad ütlesid: ei. Protokollis seda ei-d ei kajastatud.

Teine küsimus oli: kas muudatus tuleb aastal 2024 või 2025? Vastati, et tuleb 2025. Ja tuligi. Esimene küsimus justkui heideti lihtsalt kõrvale. Võib-olla pisiasjad, aga jaburad.

Tekitab peaga vastu seina jooksmise tunde?
Just. Nii et ma tean, mis mind ees ootab.

Äsjane "Pealtnägija" intervjuu tuletas taas meelde Aivar Pohlaku suhtumise Ragnar Klavanisse ja tema kandidatuuri. Sa seda ei pelga, et Kalevis töötades võid samuti pihta saada – et asi võib minna isiklikuks?
Ma teen oma asja ja selle pärast ei muretse. Me oleme Aivariga juba isiklikud olnud ka, küll mitte näost näkku, vaid kirja teel.

Viimane asi oli vist mängijate üleminekute teema Nõmme Unitedi ajal?
Jah. Olime mängijate kutsumises hästi aktiivsed. Pakkusime võimalust meiega liituda. Jalgpalli Liit sekkus sinna mingil määral – räägiti, et meid kaevatakse distsiplinaarkomisjoni. Küsisin, mis sellega täpsemalt on. Vastati, et ei ole kaevatud. Selgitasin, et olen ju kõike reeglitepäraselt teinud. Kas ma saan reeglitest valesti aru? Öeldi, et ei.

Aga sellele järgnes jutt, et Nõmme United tekitab noormängijates vale minapildi. Et me kasvatame mängijaid läbi positiivsuse ja pole kriitilised. Seda oli ... huvitav kuulata (Muigab.). Ja et Nõmme Unitedi noortevõistkonnad on edukad, kuna me pressime kõrgelt ja võidame vastase värava ees palli.

Mul oli seda raske mitte isiklikult võtta. Palusin näiteid tuua, mida ta selle all mõtleb, aga sellele ta samuti ei vastanud. Nii et mingil määral oleme juba isiklikud olnud. Mina tema suhtes ka.

Meeldetuletuseks: tänavuse aasta alguses tegi Metsmägi avalduse konkurentsiametile, viidates, et EJL-i presidendi pakutud dokument "Jalgpalliklubi FC Flora ja Jalgpalliklubi Nõmme United vaheline hea tava kokkulepe" piirab nii mängijate kui ka töötajate vaba üleminekut ühest klubist teise.

• Flora nimel teisele klubile kokkulepet pakkunud Aivar Pohlak sattus konkurentsiameti uurimise alla
• Flora tahtis Unitedi vastu distsiplinaarkomisjoni minna. Pelle Pohlak: nad rikkusid kolme mängija puhul reegleid
• Madis Metsmägi vastulause: see, mida Aivar Pohlak tegi, polnud lepitamine

Sa oled kõik noortetööd puudutava enda jaoks ilmselt ajaga üksipulgi lahti mõtestanud. See on küll hästi lai küsimus, aga ikkagi: mis on meil Eestis selles valdkonnas hästi ja mida sa esimese asjana muudaksid?
Hästi on see, et Eesti noorte jalgpalli harrastustase on Euroopaga võrreldes väga-väga hea. Mõtleme kas või sellele, et meie litsentsinõuded treeneritele on digiriigile kohaselt paigas ja kontrollitud. Treenerid on litsentseeritud ja lapsed on üldjoontes heades kätes. Ka kõige nooremates vanuseklassides pole seda, et trenne viiksid läbi lapsevanemad või vabatahtlikud.

Muidugi on erinevaid probleeme, aga neid on igal pool mujal ka. Suurriikideski. Tihti võrreldakse end tippudega – et näe, Villarrealis on noorte juures kuus treenerit. Aga finantsvõimalused on ju erinevad!

Jalgpallitreeningud on üldiselt meil täiesti Euroopa tasemel. Aga probleem tekib sooritusjalgpallis. 11 vs 11 jalgpallis mahajäämus muutub suuremaks. Seda võrreldakse jällegi sageli noortekoondiste tasemel, aga Eesti parimad noored võivad kergesti jääda üleminekureeglite tõttu mittekutsuvasse jalgpallilisse keskkonda.

Lisaks sotsiaalne ja vaimne pool. Ei ole päris nii, et olen noorteklassis väga hea mängija ja mängin nüüd võrdselt tugevate vastaste vastu, aga tunnen üleolekut. Patrik Kristali sugune mängija on erand, kes oligi enesekindel ja suutis selles keskkonnas hästi hakkama saada. Selliseid mängijaid ei ole palju, aga meil on meesteliigad väga noored.

Sooritusjalgpalli pool on meil paraku väga kehv.

Kuidas me saame Eestis üldse midagi akadeemiate laadset tekitada? On meil mängijaid liiga vähe?
Ma arvan, et ei ole. Mängijad jäävad lihtsalt kinni gruppi, kus on meeletu tasemevahe. Kui iga treening ei ole sulle väljakutse, ei olegi võimalik paremaks mängijaks saada.

Lahendus ongi see, et oleks väga nõudlikud klubid, kes suudavad luua keskkonna, kus treenivad 16-20 väga head mängijat koos. Tean, et alaliidu arvates oleks see justkui munade ühte korvi panek, aga mina seda nii ei näe. Kui väga heal mängijal on iga treening lihtne, siis ta ei ole lihtsalt valmis tulevikus välismaale siirduma ega koondise eest mängima. Kõik algab treeningkeskkonnast.

Kui räägime paremate mängijate koondamisest, siis rõhutakse tihti sellele, et niisugusel juhul võtaks osa klubisid väiksematest klubidest paremad mängijad üle ja neile ei jääks midagi. Mis pilguga sa sellele argumendile vaatad?
See ongi lõpuks konkurents. Kui väikesele klubile midagi ei jää, siis nad järelikult ei suudagi seda keskkonda pakkuda. Nõmme Unitedisse tahtsid väga paljud mängijad tulla omal initsiatiivil, sest nad nägid kõrvalt, et meie võistkonnad käivad välismaal ja meil on väga head treenerid. Meie treenerid olid motiveeritud lisaks tavapärasele treeningtegevusele ekstra asju tegema, seda ilma lisatasuta. Seda kõike ju märgatakse.

Kui väiksem klubi pole suuteline seda pakkuma, siis tuleb enda vastu aus olla ja suunatagi mängijad tugevamasse klubisse. Miks mitte proovida selle käigus enda kasuks ka tuleviku tarbeks midagi välja kaubelda? Minu meelest sellist suhtumist pole, et suurem klubi ei taha väiksemale midagi üleminekutasuks anda.

Aga kui on mingi vimm, et meie parim mängija läks ära ja teie pärast laguneb meie treeninggrupp ... Kas kannatama peab siis see üks väga ere mängija? Minu arvates pole ühelgi klubil õigust mängija saatust otsustada. See ei saa olla lapse vastutada, kas mingi grupp üldse jätkab või mis seisu ta jääb. Lapsepõlve elatakse üks kord ja kui mingi klubi pakub võimalust välismaal Liverpooliga mängida, siis lapsel on õigus seda teha.

Praegune noormängijate üleminekute kord häirib sind seega kõvasti?
Kui ma õigesti mäletan, siis meil on olnud viimase aasta jooksul 46 noormängijat, kelle lepingute eest maksti üleminekutasu. Minu jaoks on see 46 mängijat liiga palju, kui lapsevanemad maksavad niikuinii peale liikmetasude ka bussireiside ja varustuse eest. Kui klubil ei ole ette näidata investeeringut, on nad pakkunud teenust ja neil ei tohiks olla õigust last kinni hoida.

Viimasel nädalal Nõmme Unitedis puutusin kokku 2014. aastal sündinud mängijaga, kelle lapsevanem ütles, et ta tahab Unitedisse tulla. Tema üleminekutasu oli 900 eurot ja lapsevanem ütles, et me oleme valmis meistrikatel mitte mängima. See on ju jabur.

Ma olen palju mõelnud, miks keegi ei ole lapsevanemana seda teekonda ette võtnud, et õigust leida või abi otsida. Rahaliselt võimekamatel vanematel on võimalik see tasu ise ära maksta ja nad teevad seda. Probleemi seega justkui ei olegi.

Aga süsteemi jäävad kinni need, kelle vanematel pole võimalik seda tasu maksta. Ja nemad mingis statistikas ei kajastu. Need 46, kelle eest maksti ... suurema osa maksid lapsevanemad. Nad peaksid oma õiguste eest rohkem võitlema. Minu arust piisab, kui keegi võtab teema üles. Tõsta käed ja öelda, et olgu, me siis jääme klubisse – see ei ole lahendus. Niimoodi ei tohiks lastega käituda.

Kas me peaksime näiteks liikuma sinnapoole, et kasvatajaklubi saaks midagi alles siis, kui mängijast tõesti kasvab tippsportlane?
Olen uurinud, kuidas see on Euroopas lahendatud. Alaliitudes on reeglid hästi erinevad, aga praegu oleme meie siin seisus, kus juhul, kui mängija uus ja vana klubi ei jõua kokkuleppele, ongi ainus võimalus see üleminekutasu ära maksta. Kui seda maksta ei saa, siis mängija valik on mitte mängida või jääda vanasse klubisse.

Paljudes riikides on aga nii, et mängija võib klubi vahetada. Seejärel on aasta, kahe või poole aasta pikkune periood vanal klubil uuelt mingi tasu sisse nõuda. See vaidlus läheb vajadusel alaliidu abiga edasi, aga seda olukorda ei teki, et mängija ei saa klubi vahetada ja tal jääb mängimata.

Praegu on meil üleminekureeglitega nõustumine ERIS-es litsentsi taotlemisel kohustuslik. Kui sa sellega ei nõustu, siis meistrikatel sa mängida ei saa. See vastutus tuleb panna klubidele. Tõenda siis, et maksid eratreeningute, reiside ja varustuse eest – kui ära lähete, teeme lepingu ja maksate tulevikus tagasi. Mängija ei tohi kannatada!

Praegu on lapsevanemad pandud sundolukorda. Teadlikkus on õnneks ajas tõusnud, aga paljud ei alustagi sellele mõeldes klubivahetuse teemat. Ja nii väheneb ka konkurents. Miks 13-aastane laps ei või kord aastas klubi vahetada, kui ta näeb erinevaid keskkondi ja saab eri treenerite käe all töötada?

Kas meie tulevik on pigem midagi Estonian Talent Projecti sarnast, kuhu on koondatud mitme klubi parimad mängijad? Või tasuks võtta suund ikkagi klubi enda juurde akadeemiate loomisele?
Hea küsimus. Mõlemat pidi saab. Minu jaoks on akadeemia selline asi, kus noormängija ei pea oma jalgpallihariduse eest maksma. Klubi annab tingimused. Kalev on praegu loonud noormängijatele hea programmi, aga ... minu silmis ideaalis klubi investeerib mängijasse. Siis saame ka tõesti hakata sellest rääkima, kui palju kellessegi panustatakse.

Ma ei taha seda väljendit kasutada, aga praegu on meil tegu sisuliselt teenuse pakkumisega. Mõni klubi pakub seda paremal, mõni kehvemal tasemel. Mis ETP-d puudutab, siis see on huvitav ja nii sinna kuuluvatele mängijatele kui ka treeneritele atraktiivne projekt. Kui see toimib ja seal ollakse õnnelikud, siis miks mitte?

Täidavad sellised projektid praegu mingit tühimikku andekatele mängijatele?
Võib nii öelda küll. Sel aastal käisid mõned mängijad ETP-ga Poolas ja see oli neile sisuliselt esimene välisreis. Nad on U15 või U16 vanuses. See on ju jabur.

Unitedi 2016. aasta poisid käisid sel aastal Saksamaal ja Belgias ning lähevad veel Itaaliasse. Ja need pole kommertsturniirid, vaid tugevad kutsetega turniirid. Kui on võimalus käia, siis tuleb sellest kinni haarata!

Kas me peame seega looma veel rohkem kontakte Euroopaga? On meil neid praegu piisavalt?
Muidugi meil on neid. Aga endale tuleb väljakutseid seada. Reisima ei pea reisimise pärast, aga kui võistkonnad mängivad juba niikuinii aasta vanematega, siis kuskil tuleb ju piir ette. Kaks aastat vanematega ei hakka ju mängima.

Mängijaid tuleb välismaa jaoks ette valmistada. Kui nad on käinud ETP-ga või ükskõik kellega tugevatel turniiridel, siis nad on paremini valmis ka koondise jaoks. Nad on selles rütmis juba elanud ja teavad, mida see tähendab. See on ju mängija harimine ja ettevalmistamine, millel on väga palju plusse ja väga vähe miinuseid. Kui üldse.

Kui vaatame praegu meie A-koondist, siis enamik noorest tuumikust on varakult läinud Eestist mõnda välismaa akadeemiast. On see praegu meie noorte jaoks tingimata vajalik?
Märten Kuusk läks näiteks jalgpalluri kohta küllaltki küpses eas otse Eestist Ungari tippklubisse. Kas ta oleks parem jalgpallur, kui ta oleks 16-aastaselt selle sammu teinud? Suure tõenäosusega jah. Aga võib-olla oleks ta ka kiirelt Eestisse tagasi tulnud?

Kindlasti pole õige minna välismaale ainult välismaale mineku pärast. Meil on piisavalt näiteid Itaaliast, kus mängijad on käinud, seal treeninud, aga mänginud üsna kehvades tingimustes ja kehval tasemel. Hea elukool! Kas Eestisse jääda oleks olnud parem või halvem? Neid asju saab vaadata ainult tagantjärele ja mängijapõhiselt, siin ei ole ühtset vastust. Aga kui on 16-aastaselt võimalus minna, siis konkurents on seal suur. See paneb mängija olukorda, kus on vaja töötada ja ennast tõestada.

Sama käib, muide, ka treenerite kohta. Eestis on võimalik treeneritöö eest hakata väga kiiresti raha teenima – tõsi, mitte just palju raha. Aga välismaal on inimesed valmis seda tööd ka tasuta või väga väikese tasu eest tegema. Kui on võimalik minna ja näha sealset konkurentsi ja tööeetikat, tuleks seda proovida.

Laenan ühte mõttekäiku hiljuti välismaal töötanud Vladimir Vassiljevilt, kes on mitu korda toonitanud, et tema arust tuleb meil kõvasti tõsta mängijate keskmist taset. Kuidas me seda latti tõsta saame?
See tuleb klubide töökultuurist ja seal töötavatest treeneritest. Keskmine tase saab tõsta ainult läbi selle. Kas alaliit sinna midagi teha saab ... Nad saavad tugiraamistiku luua, igasuguseid õppekavasid võib välja mõelda, aga õige töö tehakse ära väljakul.

Kordan, et pidevalt on vaja endale väljakutseid esitada. See koosneb nii paljudest detailidest. Kui keskmine tase on kõrgem, siis on liiga ka tugevam. Kui oleks üks lihtne detail, siis seda tehtaks.

Kas jalgpaliliit on sinu meelest loonud liiga palju toetusmehhanisme ja mingis mõttes klubisid liialt kätel kandnud? Meil on isegi mõnes tippklubis toimiva noortesüsteemi loomisega endiselt probleeme.
Nõus, et paljud klubid on mõnes mõttes mugavustsoonis. Endale ei esitata väljakutseid. Võtame hästi lihtsa näite – kui mängija tahab ühest klubist teise minna, siis sellel on mingi põhjus. Ei ole mõtet otsida süüdlast uues klubis, vaid tuleb vaadata peeglisse – kas mul endal jäi midagi tegemata või oleks võimalik teha teisiti?

Ragnar ütles oma kampaanias, et treenereid peaks rohkem toetama. Olen täiesti nõus. Võtame mängijate stipendiumid. Isegi Nõmme Unitedis oli selliseid olukordi – ja ma tean, et see on laialt levinud –, et kui kellelegi pole justkui stipendiumi anda, siis seda raha raisku ka ei taheta lasta. Siis see antakse "kellelegi".

See tekitab olukorra, et mängijal, kes seda raha justkui ei väärigi, lõpeb ühel hetkel leping ära. Tema ootus on aga, et ta hakkab nüüd rohkem teenima. Ei ole nii lihtne, et anname kõigile stipendiumi, siis on asjad korras ja meil on professionaalne liiga. Raha tuleb välja teenida ja vastutus selle eest olgu klubidel.

Kui mul oleks valida, kas anda see raha ühele mängijale või ühele treenerile, kes mõjutab 40 mängijat – muidugi ma annaksin selle raha treenerile. On väga palju asju, mida saab rahakasutuse osas teisiti teha. Võib-olla mingil hetkel oli see vajalik, aga praegu ma küll ei näe, et 10. või 11. klassis käiva mängija puhul see 400 eurot kuidagi tema elu muudaks. Kas ta siis ilma selleta ei mängiks?

Kui üldse mängijatele mingi stipendiumisüsteem luua, siis selleks, et katta ära jooksvad kulud. Kas on vaja varustust osta või teha eratreeninguid või maksta jõusaali eest ... See süsteem peaks teistsugune olema.

Ega me Eestis jalgpallile liiga vara ei spetsialiseeru? Kritiseeritakse, et lapsed ei oska õigesti joosta, ei oska õigesti platsil kukkudagi ... Kas koostöö teiste aladega saaks parem olla?
See on hästi lihtsustatud sõnastus. On ju klubisid küll, kes pakuvad koostöös teiste klubidega lastele maadlust, akrobaatikat, midagi kolmandat. Kas seda võiks rohkem olla? Ma ei taha siinkohal üldistada.

Kus saaks juurde panna, on puberteediiga. Siin ma näen küll vajakajäämisi kehalises ettevalmistuses, sest treeneritel pole teadmisi ega aega, klubidel pole vahendeid. Mängija atleetlikkuse puhul jõuame jälle sinna, et sooritusjalgpallis on meil puudujäägid. Meie noortekoondiste mängijad on tihti õblukesed, nad ei ole valmis. Sealt hakkavad probleemid hargnema.

Aga kui on motiveeritud klubid ja treenerid, siis neid võimalusi leitakse küll. Lõpuks taandub kõik ka mängija perekonnale – mis on nende ambitsioon? Kas lihtsalt see, et laps käib trennis või nad tahavad teda mitmekülgselt arendada? Las ta siis käib nii jalgpallis kui ka korvpallis, proovib erinevaid asju.

Aga tahaksid sa Kalevis ise füüsisele hakata rohkem rõhku panema? Laenan taas Vladimir Vassiljevilt kirjeldust, kuidas Slovakkias hakatakse jõusaalis käima juba väga varakult ja tehakse harjutusi kas või ainult oma keharaskusega. Meil on vist endiselt hirm, et lapsi ei tohi jõusaali lasta?
Seal on tõesti vanad müüdid, et kasv jääb kinni ja mis iganes. Jõusaalitreening on vajalik, see parandab kiirusnäitajaid ja aitab vigastusi ennetada. Kindlasti saame selles juurde panna.

Koolitussüsteemis räägitakse minu arust sellest ühe päeva jagu, kui üldse. Treenerid ei tunne end selles vallas mugavalt. Täienduskoolitused küll on, aga need ei ole kohustuslikud, mis tähendab, et palju taandub taas treeneri julgusele proovida ja katsetada. Samuti klubide võimekusele ja tahtmisele otsida koostööpartnereid.

Meil on neid noorteklubisid, kes on ainult sooritusele pühendunud, ju vähe. Kõigil on ikkagi ka harrastusjalgpalli pool.

Ega meil seda ohtu pole, et jalgpall hakkaks luksusspordiks muutuma? Trennitasud muudkui tõusevad ...
Ei, seda ma ei näe. Individuaalspordialad on ikka kallid ja kõrgel tasemel spordi tegemine on niikuinii kallis. See peegeldab üldist elukalliduse tõusu.

Nõmme Unitedis oli meil maksimaalne välisreisi maksumuse piir, millest üle ei tahtnud minna. Mingi hägune joon oli olemas ka aasta lõikes. Aga lapsevanemad olid motiveeritud leidmaks vahendeid, näiteks 2016. aasta grupp otsis ise toetajaid. Ollakse valmis reise selle võrra soodsamaks tegema.

Samuti otsisime mängijatele, kes olid valmis turniiridele minema, alati lahendusi – ka siis, kui rahalisi võimalusi nappis. Neid, kes raha tõttu üldse ilma jäid, ei olnud. Muidugi nõuab see pidevat suhtlust, aga alati leidub ju võimalusi.

Teine üldist elu-olu peegeldav teema on see, kuidas leida üles väiksemate kohtade talendid ja tuua nad keskkonda, kus nad areneda saaksid. Kuidas siin juurde panna?
Palju sõltub mängija perest. On nad üldse valmis seda elumuutust tegema? Minu kogemuse põhjal on neid mängijaid pigem vähe. Samas käib näiteks Nõmme Unitedis üks mängija juba mitmendat aastat Otepäält treeningutel, kuna Tartu keskkond ei olnud nende jaoks sobiv. On tehtav, kui on tahtmist!

Siin on esmatähtis mängija tahe. Kui on ainult lapsevanema tahe, pole see õige. Aga kui mängijal ja perel on ambitsioon, on kõik võimalik.