Pool tundi niisama passimist: kaua võib?! Inglaste kummivenitamine teeb isegi MM-ile silmad ette (kes on suurimad ajaraiskajad?) (0)
Vahet pole, mis nurga alt vaadata: jalgpallimatšid pole mitte kunagi täpselt 90 minutit pikad. Viivitused, taasalustamised ja seisakud tagavad alati selle, et pall pole kunagi mängus ligi poolteist tundi. Ühelt poolt pole selles midagi halba, sest kõik need asjad on osa mängust - ja on alati olnud. Kuid on üks suur probleem: nende viivituste tõttu kipub kaotatud aeg aina kasvama.
Statistikaagentuur Opta võttis Euroopa tippliigade ja veel täpsemalt Inglismaa Premier League'i näitel 90 minutit pulkadeks ning jõudis mitme üpris ootamatu järelduseni.
Millised meeskonnad ja mängijad on suurimad rikkujad? Kui palju aega läheb kaotsi värava-, karistus- ja pealelöökidele? Mis on keskmine VAR-i protseduuridele kuluv aeg?
Hoida palli mängus (või siis mitte)?
Käimasoleva hooaja keskmine palli mängus oleku aeg on Inglismaa kõrgliigas 54 minutit ja 46 sekundit. Tegu on madalaima tulemusega 11 hooaja jooksul alates ajast, mil sellist statistikat hakati pidama (hooaeg 2012–13). Näitaja on 22 sekundit väiksem kui eelmisel hooajal ning üks minut ja 57 sekundit madalam kui senises "madalpunktis" ehk hooajal 2013-14.
Sellele on kindlasti aidanud kaasa reeglimuudatused nagu suurema arvu vahetuste lisandumine (senise kolme asemel viis) ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtt (peamiselt VAR). Kuigi praegune keskmine kaheksaminutiline lisa kohtumise lõpus ühe Premier League'i mängu kohta on samuti kõigi aegade kõrgeim, ei piisa sellest ilmselgelt seisakutele läinud aja kompenseerimiseks, nendib Opta statistikat analüüsinud portaal The Analyst.
Põhilisel tasandil nähakse üha vähem toodet, mille eest makstakse aga aina rohkem ja rohkem. Ning see pole probleem ainult Inglismaal. Üheski Euroopa viiest tippliigast ei ole pall mängus üle 60% ajast. Ligue 1 fännid näevad ajalises mõttes platsil kõige rohkem mängu, kuid ka neil on võimalik kaeda ainult 56 minutit jalgpalli, mis on 58,1% tervikajast.
Võrdlused MM-iga
2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid tunnistajaks uuele ajamõõtmise ajastule, kus matšidele lisandus rohkem aega, kui olime võrreldes varasemate MM-finaalturniiridega näinud.
FIFA kohtunike komitee esimees Pierluigi Collina juhtis tähelepanu FIFA püüdlusele tõsta palli mängus oleku aega: "Kui on soov näha rohkem aktiivset mängu, peab olema valmis nägema ka sellisel hulgal üleminuteid. Mõelge mängule, kus on löödud kolm väravat. Tavaliselt võtab tähistamine aega poolteist minutit, nii et kolme löödud väravaga on võimalik kaotada viis või kuus minutit."
FIFA võttis kaotatud aja vähendamiseks MM-il kasutusele meetmed, mille puhul kestis keskmine matš (lisaajad välja arvatud) Kataris 100 minutit ja 23 sekundit. Sellest 57,3% ajast nähti palli mängus, mis teeb keskmiselt 58 minutit ja neli sekundit. Antud keskmine number on kolm minutit ja 18 sekundit kõrgem kui Premier League'i 2022-2023 hooaja vastav arv.
Inglismaa kõrgliigas kaotatakse sellel hooajal iga karistus-, nurga- ja väravalöögi pealt pool minutit, samas kui audivise võtab umbes 16 sekundit. Need on võrdlemisi tagasihoidlikud mängusündmused, kuid olenemata sellest, kas aega viidetakse tahtlikult või mitte, võivad need matši jooksul määravaks saada.
Samuti kulub märkimisväärselt aega penaltitele. Mängudes, kus on sellel hooajal karistatud kedagi vea eest trahvikastis, kulub järgneva 11 meetri karistuslöögi sooritamiseks umbes kaks minutit. Selle aja sisse läheb tüüpiline mängijate sagimine kohtunike ümber ja üldine viivitamine lööja poolt. Samuti kulub keskmiselt penaltijärgsele tähistamisele veel 72 sekundit.
Premier League'i suurimad "kurjategijad"
Loomulikult on see 55,8% kogu ajast, kui pall igas Premier League'i kohtumises mängus on, aritmeetiline keskmine. See võib suuresti varieeruda olenevalt sellest, millised meeskonnad on vastavas kohtumises väljakus, sest võistkondade lõikes erineb viivitamisele kulunud aeg märkimisväärselt.
Valitsev meister Manchester City on tuntud oma domineeriva mängustiili poolest, kus söödumängul on väga oluline roll. Kui võrrelda nende tulemusi näiteks Newcastle Unitediga, siis on palli mängus olemise aja erinevus peaaegu üheksa minutit. Selle üüratu vahe tõttu saab Pep Guardiola juhendatava võistkonna järele tõmmata võrdusmärgi sõnaga "puhas", aga Newcastle'i puhul saab samas kontekstis kasutada omadussõna "kaval", leiab The Analyst.
A Guide to PL Time-Wasting ⌚️
Time-wasting or game management? However you define it, we can see who does it most.
⏱ Newcastle take 37 secs per goalkick, more than 3 secs longer than any other team
⏱ Bazunu burned 13 mins while taking goalkicks v Arsenal
More insights ⬇️ — Opta Analyst (@OptaAnalyst) April 26, 2023
Kuid igas mängus mängivad kaks tiimi. Kas võib juhtuda, et mitte ainult Newcastle ei ürita mängu aeglustada, vaid ka nende vastased? Kas see on põhjus, miks me näeme nendes kohtumistes palli mängus vaid veidi üle 50% mänguajast?
Opta tehtud graafiku põhjal on võimalik näha, et üheksandal kohal oleval Brentfordil kulub pärast viivitust mängu taasalustamiseks keskmiselt üle 30 sekundi. Newcastle on edetabelis kõrgel teisel kohal 29,3 sekundiga.
Manchester City (25,6) ja Liverpool (23,7) on kaks meeskonda, kes mängu peatamise järel sellega kõige kiiremini taas algust teevad. See on loogiline, sest parimad meeskonnad soovivad kasutada maksimaalselt aega, saavutamaks kohtumisest peale positiivse resultaadi ka muid eesmärke.
Põnev on lugu ka väravalöökide puhul. Näiteks Newcastle'il kulub sellest palli mängupanekuks keskmiselt 36,8 sekundit, mida on üle kolme sekundi rohkem kui ühelgi teisel Premier League'i meeskonnal. Londoni Arsenali looots Mikel Arteta ja Manchester Unitedi juhendaja Erik ten Hag on nende seas, kes on olnud kriitilised Newcastle'i kalduvuste suhtes sellel hooajal aega raisata. Kui vaadata vastavaid andmeid, näib nende väidetel olevat paikapidavus.
Väravalöögid on väga arusaadav viis mängu pidurdamiseks. Kuid jalgpall on täis võimalusi seda teha. Võtame näiteks audivisked (mida on igas mängus umbes 38). Isegi nii lihtne asi nagu matši taaskäivitamine, kui pall mängust välja läheb, kulutab vähem või rohkem aega.
Opta väljatoodud andmete põhjal kulub tabelis viimasel kohal oleval Southamptonil keskmiselt 18,9 sekundit, et pall platsile tagasi visata. Selles arvestuses tegutseb kõige kiiremini Leicester City, kes saab palli mängu pandud 13,7 sekundiga, mis tähendab, et vahe on koguni viis sekundit.
Näiteks Liverpool on sellel hooajal audivisete järel mängu taasalustamisega liigas kiiruselt kolmas. See on selgelt kooskõlas nende strateegiaga, mida rakendas spetsiaalselt palgatud treener Thomas Gronnemark: julgustada esimesena pallini jõudvat mängijat alati otsima võimalusi, kuidas see võimalikult kiiresti taas mängu panna.
Äärmused panevad kulmu kergitama
Premier League'i senise hooaja kõige "lühem" mäng oli Leeds Unitedi ja West Ham Unitedi vaheline 2:2 viik jaanuarikuus. Pall oli mängus vaid 42 minutit ja 12 sekundit ehk 42,3% mänguajast. Statistika näitab seega, et Elland Roadile tulnud pealtvaatajad ei saanud võimalust isegi ühe poolaja jagu jalgpalli vaadata.
Manchester City 2022. aasta oktoobrikuu võidumängus Southamptoni üle oli pall mängus 68 minuti ja kuue sekundi jagu ehk 71,6% mänguajast. Etihadi staadionil viibivad fännid nägid seega 25 minuti ja 54 sekundi ehk peaaegu ühe "Friendsi" episoodi võrra rohkem jalgpalli kui Leedsi fännid.
Põneva võrdluse saab tuua ka Evertoni ja Manchester City vahelisest kohtumisest. Nimelt kulus väljalangemisega võitleval Evertonil tolles mängus keskmiselt uskumatuna näivad 51 sekundit, et pall mängu panna. Selle aja sees oleks saanud näiteks kööki minna, veekeetja tööle panna ja tagasi tulla. Antud venitamine tõi samas ka tulu, sest Everton jättis 1:1 seisuga koju väärtusliku viigipunkti.
Meeskondadest, kes teevad kohtumise jooksul 10 või enam väravalööki, oli Crystal Palace'i puurilukk Vicente Guaita omaette klassist. Tal kulus Newcastle'i vastu tehtud väravalöökide sooritamiseks keskmiselt 63 sekundit. Kogu mängu jooksul kulutas hispaanlane väravalööke sooritades üle 10 minuti.
Seda 10-minutilist näitajat on sellel hooajal seni ületatud vaid kuus korda ja üks neist sündis hiljuti Arsenali 3:3 viigimängus Southamptoni vastu, mis peeti eelmisel reedel. Kodupublik oli märgatavalt pettunud nähes, kui kaua Gavin Bazunu väravalöökide sooritamiseks aega võttis. Iirimaa väravavaht sai mitu hoiatust aja raiskamise eest, kuid kohtuniku märkmikusse ta lõpuks kollase kaardiga ei jõudnudki.
Bazunul kulus väljalöögi sooritamiseks keskmiselt 43,7 sekundit ning kokku tegi ta neid 18 tükki. Kui need numbrid kokku liita, suutis Southampton väravalööke sooritades kulutada aega tervelt 13 minuti ja 6 sekundi jagu! Vaid Brentfordi väravavaht David Raya suutis 2:0 skooriga võidumängus West Hami üle rohkem aega raisata, võttes selleks aega 13 minuti ja 29 sekundi jagu.
Aga eelkirjeldatu puhul on üks oluline konks. Jah, see oli Arsenali jaoks tohutult masendav. Ning jah, kindlasti peab olema viis, kuidas vältida väravalöökidele 13 minuti kulutamist. Kuid Arsenal ise tegi täpselt sama võõrsilkohtumises Liverpooliga. Aaron Ramsdale võttis Anfieldil iga väravalöögi sooritamiseks keskmiselt 57 sekundit ja kulutas seega veidi üle 10 minuti mänguaega matši taasalustamiseks.
Seega jõuab The Analyst Opta abiga järeldusele, et iga võistkond venitamisega siis, kui selleks tekib võimalus. Omaette küsimus on, kas ja kui palju neile selleks tuleb aega anda ning milliste reeglitega annab seda tegevust üldse piirata.
