Premium liiga 2022: parimad treenerid, fännid, ämbrid ... (0)
Vaid loetud päevad on jäänud Premium liiga hooaja lõpuni, misjärel läheb käiku ka traditsiooniline rahvahääletus Soccernet.ee lugejate seas, et selgitada välja fännide lemmikud.
- Vaata ka parimaid ründajaid ja väravavahte, parimaid poolkaitsjad, parimaid kaitsjaid, enim arenenud mängijaid, parimaid noori ja vanameistreid ning parimaid ja halvimaid üleminekuid.
Mõned hooaja kokkuvõtted on siiski veel jäänud. Täna viskame pilgu korraga paljudele eri kategooriatele: kes olid parimad treenerid, mis klubil olid parimad fännid, millised olid kõige meeldejäävamad mängud, millised ämbrid kolisesid kõige valjemini, kes olid suurimad ebaõnnesõdurid, kes astusid sammu tagasi ja kes ilmusid tagasi pilti?
NB! Siinsed "eelnimekirjad" on sündinud toimetuse ühise hääletuse tulemusel ja koostatud vaid tutvustaval eesmärgil. Lõplik fännide lemmik selgub suurel hääletusel, kus igaüks saab valida endale meelepäraseimad Premium liiga pallurid. Hääletus avatakse päev pärast hooaja lõppu ehk 13. novembril.
Parimad treenerid
Kolm aastat järjest Soccernet.ee lugejate poolt Premium liiga parimaks treeneriks valitud Jürgen Henn lisas oma auhinnariiulile pronksi ja hõbeda kõrvale kolmanda kuldmedali Flora peatreenerina. Pärast 2018. aastal Arno Pijpersilt mantli pärimist on ta igal hooajal olnud tiitlivõitluses sees ning kui eelmisel aastal loovutati suurepärase eurohooaja taustal kodune troon napilt FCI Levadiale, siis nüüd põruti küll Euroopas, aga löödi koduliigas plats võimsalt puhtaks.
Roman Kožuhhovski purustas juba eelmise aasta lühendatud hooajal FC Kuressaare punktirekordi, kui 30 mänguga koguti 34 punkti, millega korrati ühtlasi ka klubi ajaloo parimat tabelikohta, lõpetades seitsmendana. Sel aastal on Kurel kirjas 35 vooru järel 49 punkti ning viies koht on ammu kindel. Kõik senised rekordid on pihuks ja põrmuks löödud hoolimata sellest, et hooaja esimesel poolel laastas saarlasi tohutu vigastustelaine.
Tallinna Kalevi treenerid Daniel Meijel ja Aivar Anniste said loetud nädalad enne hooaja algust teada, et meeskond hakkab mängima Premium liigas. Hooaeg algas 1:5 kaotusega Levadialt ja 1:7 saunaga Florale ning seitsme vooru järel polnud meeskond teeninud veel ainsatki punkti. Meijel oli aga enne hooaja algust öelnud, et maikuust hakatakse mängima nii, nagu tahetakse, ja kalevlased pidasidki sõna. Kalev arenes penikoormasaabastega: kui avaringis kogunes neile vaid 4 punkti, siis teises ringis 8, kolmandas 9 ja neljandas üks voor enne lõppu juba 14 punkti.
Marti Pähn sai Tammeka peatreeneriks neli kuud tagasi, kui portugallane Miguel Santos ootamatult Eestist lahkus. Algus polnud lihtne, sest esimesteks liigavastasteks sattusid Levadia, Flora ja Paide, tulemuseks kolm kaotust 0:7 väravatevahega. Ometi saavutas ta meeskonnaga kiiresti hea klapi, esitused paranesid ning resultaadid ei lasknud end kaua oodata. Enne hooaja viimast mängu on Pähn teeninud keskmiselt 1,25 punkti mängu kohta ning väravatevahe on viigis 19:19. Enne teda oli Tammekal ette näidata 0,95 punkti mängu kohta ning väravate vaheks 18:37
2021: 1. Jürgen Henn, 2. Marko Savic & Vladimir Vassiljev, 3. Roman Kožuhhovski
2020: 1. Jürgen Henn, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Dmitrijs Kalašnikovs
2019: 1. Jürgen Henn, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Roman Kožuhhovski
2018: 1. Sergei Frantsev, 2. Aleksandar Rogic, 3. Kaido Koppel
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Igor Prins, 3. Aivar Lillevere
2016: 1. Aleksandr Puštov, 2. Argo Arbeiter, 3. Igor Prins
2015: 1. Norbert Hurt, 2. Marko Lelov, 3. Meelis Rooba
2014: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Frantsev, 3. Norbert Hurt
2013: 1. Marko Kristal, 2. Sergei Ratnikov, 3. Meelis Rooba
2012: 1. Igor Prins, 2. Marko Kristal, 3. Meelis Rooba
2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli
Parim publik/fännid
Premium liiga mänge on külastanud keskmiselt 298 pealtvaatajat, mida on pisut rohkem kui eelmise hooaja 273, kuid absoluutarvudes on vahe suurem, sest mullu peeti koroonaviiruse tõttu ka vähem kohtumisi. Kodumängude külastatavuse esikolmiku moodustavad samad tiimid, kes mullu, aga täpselt vastupidises järjestuses: Levadia keskmiseks numbriks on 489, Floral 480 ja Vaprusel 470. Florat ootab viimases voorus kodumäng Levadiaga, nii et nad võivad veel ka liidriks tõusta.
Häälekat kaasaelamist kohtab rohkem või vähem kõigi meeskondade toetuseks. Levadia klubi on kodumängude atmosfääri arendamisse silmapaistvalt panustanud, Flora fännid esinevad tuntud headuses ning ka Nõmme Kalju fännipunt on taas kosunud. Vaprusel on samuti häälekas tuumik olemas, sügisel tõusis jõuliselt esile välistudengitelt uut jõudu saanud Tartu Tammeka. Kuressaare fännid panevad samuti heal päeval korraliku möllu püsti.
Paide tõi tribüünidele tuhandeid inimesi suvise euroseiklusega ning häälekat kaasaelamist kohtab ka liigamängudel. Tallinna Kalevil hoolitsevad melu eest noored, aga usinad tulevikumehed. Narva Transi külastatavus ei ole küll teab mis kõrge, aga mõned ustavad toetajad on meeskonda valjuhäälselt toetamas mängudel üle terve riigi.
2021: 1. Tallinna Flora, 2. Pärnu Vaprus, 3. FC Kuressaare
2020: 1. Tallinna Flora, 2. Kuressaare, 3. Paide Linnameeskond
2019: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2018: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Nõmme Kalju, 3. Tartu Tammeka
2016: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2015: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora
Aasta mängud
Üks meeldejäävamaid hetki hooajast oli see, kuidas Ernest Agyiri keskväljavärav lõi kümnemehelise Levadia 1401 pealtvaataja silme ees suures derbis viigile – Levadia – Flora 1:1 (29. mail). Tippude heitlustest võib veel välja tuua Kalju – Levadia 0:1 (2. oktoobril), mil Nikita Andrejevi peatreeneridebüüt lõppes ülidramaatiliselt Liliu 90+3. minuti võiduväravaga, enne kui Kaspar paur 90+7. minutil penaltipunktil viigivõimaluse käest lasi. Ning pingeline Paide - Kalju 1:0 (6. novembril) võis otsustada hooaja lõpus pinget üleval hoidnud pronksiheitluse saatuse.
Suurimaid üllatuspomme meenutades tõuseb silme ette Kalev, kelle tipphetkedeks kujunesid Kalev – Trans 5:2 (30. juulil), kui Ioan Jakovlev jagas laiali neli väravasöötu, ning Paide – Kalev 1:2 (15. oktoobril) šokkvõit pronksi eest võitleva tipptiimi üle. FC Kuressaare sepistas hooaja jooksul nii palju üllatusi, et lõpuks ei üllatanud need enam kedagi, aga eriti dramaatiliseks kujunes Kuressaare – Paide 3:3 (9. oktoobril), kui saarlased läksid 1:0 ja 3:1 juhtima. Päev varem oli Paide konkurendil Nõmme Kaljul läinud veel kehvemini Tartus – Tammeka – Kalju 3:0 (8. oktoobril).
Vingeimatest tagasitulekutest rääkides ei saa üle ega ümber Pärnu Vapruse õnnetutest lõppudest. Vaprus – Trans 3:5 (9. juulil) juhtisid pärnakad kuni 65. minutini veel 3:1, Vaprus – Kalev 2:3 (26. augustil) juhtisid pärnakad kuni 89. minutini 2:1 ning Vaprus – Levadia 2:3 (29. oktoobril) juhtisid pärnakad kuni 83. minutini 2:0. Levadia näitas võitlejahinge ka Kuressaare – Levadia 2:3 (21. augustil) mängus, mil nad avapoolaja 0:2 kaotusseisust välja ronisid. Sama hästi ei läinud neil aga Levadia – Kuressaare 2:3 (18. septembril), kui Maksõm Kalõnõtšenko esimene mäng Premium liigas treenerina jäi ühtlasi ka tema viimaseks.
2021: 1. Flora - Levadia 2:2 (5. detsember), 2. Flora - Paide 3:3 (30. juuni), 3. Levadia - Flora 1:5 (1. detsember)
2020: 1. Paide - Kalju 7:4 (6. detsembril), 2.-3. Trans - Levadia 4:4 (27. juunil), 2.-3. Paide - Flora 1:7 (29. novembril)
2019: 1. Tammeka - Trans 6:4 (16. augustil), 2. Flora - Levadia 2:1 (18. septembril), 3. Paide - Levadia 3:1 (9. novembril)
2018: 1. Flora - Kalju 3:3 (2. mail), 2. Flora - Levadia 2:2 (23. mail), 3.-4. Flora - Kalju 2:2 (7. oktoobril), 3.-4. Levadia - Tammeka 0:1 (5. augustil)
2017: 1. Flora - Levadia 3:3 (14. juulil), 2. Tammeka - Infonet 2:0 (3. märtsil), 3. Levadia - Infonet 3:2 (30. septembril)
2016: 1. Kalju - Infonet 1:2 (5. novembril), 2. Flora - Sillamäe 3:3 (29. oktoobril), 3. Flora - Levadia 6:1 (1. augustil)
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail)
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)
Aasta ämbrid
Lisaks sellele, et kaks klubi talvel Premium liigas osalemisest loobusid, jätsid kehva maigu suhu ka TJK Legioni litsentsiprobleemid, mida karistati lõpuks nelja miinuspunktiga. Finantsraskustesse sattunud klubile määrati võlgnevuste tõttu ka uute mängijate registreerimise piirang.
Puudulike tingimuste tõttu peeti Premium liiga hooaja alguses suur osa kohtumisi Sportland Arenal ning kõige rohkem kõneainet pakkus Narva Transi rändtsirkus hooaja alguses. Kuna keegi ei võtnud piirilinna kunstmuruväljaku korrashoiu eest vastutust, tegi Trans hooaja eel hoopis laagri Haapsalus ning pidas esimesed kodumängud Tallinnas ja Kohtla-Järvel, enne kui nad lõpuks aprillis kodus mängida said.
2. märtsil olid Nõmme Kalju fännid klubi juhtkonna peale pahased, et neid Vladimir Putini vastase plakatiga Premium liiga mängule ei lubatud. Kolm päeva hiljem klubi lõpuks vabandas, kuid enne seda olid nad jõudnud algset otsust õigustada ning kokkuvõttes tekitas Kalju plakati-skandaal palju paksu verd.
13. aprillil tegi kalju spordidirektor Argo Arbeiter ETV2 otse-eetris pöördumise, mille ERR Spordi portaal pealkirjastas tabavalt: "Kalju spordidirektor solvus mängijaga intervjuu teinud ajakirjaniku peale". Kaljust lahkunud Mark Edur oli andnud Soccernet.ee-le Kalju suhtes kriitilise intervjuu, aga Kalju reaktsioon Eduri loole oli kõike muud kui asjakohane.
1. mail esines Tammeka peatreener Miguel Santos pärast FC Foralt saadud 2:3 kaotust ETV2 otse-eetris terava tiraadiga Eesti kohtunike suunal. Santose sõnavaling tõi talle endale kaasa hoiatuse ja klubile väikese rahatrahvi ning nädal hiljem vabandas ta kohtunike ees, tunnistades, et ta ei olnud kursis sellega, et Eestis pole ühtegi professionaalset kohtunikku.
9. juulil tekkisid Transi meeskonnabussiga teel Pärnusse probleemid, mistõttu algas mäng 16 minutit plaanitust hiljem. Transi bussijamad ei piirdunud selle ühe juhtumiga, sest 21. jaanuaril oli Transi buss sattunud kergesse avariisse ning Taliturniiri kohtumine Nõmme Kaljuga tuli kaks päeva edasi lükata.
11. septembril lükkus Kalevi ja Levadia kohtumine pea kümme minutit edasi, sest Levadial olid kaasas valet värvi kedrad ning tuli oodata, kuni õiged jalgpallisokid Maarjamäelt Kadriorgu toimetati.
14. septembril oli Legion kodus Paidet 1:1 viigiga üllatanud, kuid 17. septembril käidi esindusvõistkonnaga duubelvõistkonna tabeliseisu parandamas ning 18. septembril hävis kurnatud Legion Paides Premium liiga hooaja rekordskooriga 0:10.
Levadia kolm treenerivahetust ühe hooaja sees paneb niigi kulme kergitama, aga eraldivõetuna oli eriti hämmastavaks otsuseks Maksõm Kalõnõtšenko palkamine. 12. septembril teatas Levadia, et omal ajal MM-il värava löönud ukrainlane vahetab treeneripostil välja Ivan Stojkovici. 18. septembril kaotas Levadia tema debüütmängul esimest korda klubi ajaloos FC Kuressaarele. 22. septembril teatas Levadia, et Kalõnõtšenkoga lõpetati koostöö.
Kalõnõtšenko juhtum oli aga vaid üks osa laviinist, mis järgnes sellele, kui augustist asus Levadia sportlikku poolt juhtima "hall kardinal" Mihhail Gulordava. Kardinal pööras meisterklubi pea peale, sest treenerivahetuste kõrval tekitas võimuvahetus ka rahulolematust klubi personalis, tipnedes spordidirektori ja tegevjuhi lahkumisega.
8. oktoobril 0:3 kaotus Tartus sai Kalju peatreenerile Eddie Cardosole saatuslikuks, kuid Kalju jättis treenerivahetuse kommunikeerimata, nii et lõpuks pidi Soccernet.ee ise vahetult enne järgmist liigamängu sellest jalgpalliavalikkusele teatama, et Kaido Koppel on portugallase rolli üle võtnud.
2021: 1. Kalju reaktsioon Fredo Getulio Aurelio ahistamisskandaalile, 2. Trans unustas särgid koju, 3. Tuleviku 1:0 võit Vapruse üle muutus tehniliseks kaotuseks
2020: 1. Maksim Lipini dopingujooks, 2. Sergei Lepmetsa karjääri lõpetamise saaga, 3. Flora treenerite reeglite mittetundmine Meistrite liigas
2019: 1. Nõmme Kalju Meistrite liiga mängu kommunikatsioonikrahh, 2. Nikolai Burdakov sõimas ERR-i otseülekandes näo täis Abdoulaye Diallol, 3. Maardu mängis Tuleviku vastu teise poolaja esimesed kuus minutit vabatahtlikult vähemuses
2018: 1. Premium liiga kalender, 2. Mait Toom näitas oma fännidele keskmist näppu, 3. Kalju ründaja Liliu sülistas Kuressaare kaitsja Mario Pruuli peale
2017: 1. FC Infonet sattus impotendi-skandaali, 2. Flora ja Infoneti fännid lasid rusikad käiku, 3. Tapmisähvardus tõi Martin Vungile viiemängulise keelu
2016: 1. Rakvere linnastaadionil mängiti sisuliselt ilma väljaku joonteta, 2. Narva Transi tehniline kaotus, sest aeti sassi kahe liiga karistuse süsteemid, 3. Levadia koosseisuprobleemid, mis tipphetkedel vähendas read üheksa peale
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine, 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest
Aasta ebaõnnesõdurid
Kalju ründaja Alex Matthias Tamm oli tegemas tõelist läbimurdehooaega, kuniks ta vahetult enne A-koondise kutset vigastada sai, Kalju hooaja tähtsaimad mängud vahele pidi jätma ja siiamaani päris terveks pole saanud. Vigastused rikkusid ka tema meeskonnakaaslase Andre Fortune’i hooaega ning see oli Kaljule suur hoop, sest Trinidadi ja Tobago koondislane oli tervena üheks meeskonna võtmemängijaks.
Flora noor väravavaht Evert Grünvald haaras hooaja alguses üllatuslikult esikindad enda kätte ja kandis neid kuni aprillini välja, kuid sai siis vigastada ning hooaja viimasteks kuudeks naastes oli Karl-Romet Nõmm end juba kindla esinumbrina kinnitanud. Florast tuleb ka selle rubriigi kahetsusväärne püsikülaline, ründaja Mark Anders Lepik, kelle arvele jäi tänavu küll rohkem kõrgliigamänge kui ühelgi varasemal hooajal (22), aga seda on ikkagi vähe ning jällegi lõppes tema hooaeg vigastusega.
Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter pidi samuti raske vigastuse tõttu hooaja varakult lõppenuks kuulutama ning selle asemel, et võidelda koondisekoha nimel, viib tema tee nüüd hoopis välismaale tavatööle. Tammeka äärepoolkaitsja Artur Uljanov alustas hooaega säravalt ning leidis end tipuründaja positsioonilt, kuid raske vigastus lõpetas noortekoondislase hooaja juba aprillis.
Transi endine suurlootus Artjom Škinjov ei ole samuti saanud tänavu enda tegelikku potentsiaali näidata – juunis ta küll naasis platsile, kuid augustiks sai jälle vigastada ning kui septembris hakkas ta tibusammudega tagasi tulema, siis oktoobri alguses tuli veel üks tagasilöök. Tema kanadalasest meeskonnakaaslane Ryan Lindsay vajus aga mai lõpus Premium liiga mängu ajal ilma kontaktita olukorras kokku ning lõpetas peagi Transiga lepingu.
Ka hiiglasekasvu serblasest keskkaitsja Luka Lukovici karjäär Premium liigas möödus ütlemata õnnetult. Pärast eelmisel aastal Levadiaga liitumist sai ta kirja vaid kaks Premium liiga kohtumist, kusjuures mõlemad mängud lõppesid tema jaoks punase kaardiga. Selle hooaja alguses laenati ta Vaprusele, kelle eest mängis ta kaasa vaid hooaja avavoorus, enne kui vigastuskoll ta kõrvaltvaatajaks jättis ning Levadia temaga juulis lepingu ära lõpetas.
Eelmise aasta alguses Nõmme Unitedist Paidesse siirdunud Raimond Eino kõrgliigakarjäär jäi samuti vigastuste tõttu üürikeseks. Ääreründaja oli enamuse ajast tervisega kimpus ning kogus Premium liigas kokku vaid kuus kohtumist, enne kui ta pooleteise aasta möödudes hoopis saalijalgpalli mängima hakkas.
Ent vigastused ei ole ainus tunnus, mis ebaõnnesõdureid defineerib. Kristen Lapa oli tegemas Kuressaare väravasuul imelist hooaega, enne kui Flora otsustas ta juuli lõpus igaks juhuks laenult tagasi kutsuda – sealt alates on Lapale kogunenud vaid kaks Premium liiga kohtumist. Flora ründaja Sergei Zenjov on tabanud sel hooajal aga koguni seitse korda posti või latti, mis on erakordselt suur number. Kui need löögid oleks sisse kukkunud, oleks ta Premium liiga paremuselt teine väravakütt.
2021: 1. Mark Anders Lepik, 2. Mark Edur, 3. Joseph Saliste
2020: 1. Enar Jääger, 2. Henri Välja, 3. Otto-Robert Lipp
2019: 1. Albert Prosa, 2. Kevin Kauber, 3. Richard Aland
2018: 1. Martin Miller, 2. Igor Morozov, 3. Dave Moli
2017: 1. Igor Morozov, 2. Janar Toomet, 3. Ofosu Appiah
2016: 1. Hannes Anier, 2. Erik Listmann, 3. Trevor Elhi
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov
Suurimad sammud tagasi
Kuigi Transi hooaeg ei olnud sugugi nii halb, leiame siit kategooriast terve posu nende mängumehi. Aleksandr Zakarljuka säras eelmistel hooaegadel Premium liiga ühe põnevaima dirigendina, kuid sel aastal istub ta tihti hoopis pingil ning paistab silma pigem kõikvõimalike soengutega – rohelisest blondi peani, pikkadest juustest siilipeani.
Endine Levadia kaitsja Roman Nesterovski võiks ohustada Premium liiga mängude rekordit (33-aastasena on tal 409 kohtumist), kuid pääseb üha vähem platsile ning tegeleb pigem aukude lappimisega, kuigi tema kogemustega mehelt ootaks sellises tiimis põhirolli. Ka ründelootused Eduard Golovljov ja Gleb Pevtsov on Narvas pingile prantsatanud ega suuda võõrleegionäride varjust esile kerkida. Samuti on põhikohast ilma jäänud noor väravavaht Maksim Pavlov, kes tõusis eelmisel aastal eredalt pildile.
Levadia ründaja Robert Kirss tegi mullu oma karjääri parima hooaja, lüües Premium liigas 17 väravat ja tõustes tänu sellele ka koondisse, ent tänavu on ta suutnud lüüa vaid 6 väravat. Tippklubi ründaja kohta on see paras pettumus, eriti arvestades seda, et peamine meeskonnasisene konkurent (Liliu) esines samuti alla ootuste. Levadia raudvara Maksim Podholjuzin, kes on olnud varasemalt üks liiga parimaid kaitsjaid, langeb samal ajal valikujärjekorras üha madalamale ning veetis suurema osa mängudest pingil.
Äralangejaid on olnud teisteski tippklubides. Viljandist Paidesse siirdunud Herol Riiberg koges ka palju ebaõnne, kuid tervikuna on tema hooaeg olnud suur pettumus. Teist aastat Kaljus pallinud Pavel Marini statistika on samuti kokku kuivanud. Legionist Kaljusse siirdunud U21-koondislane Artur Šarnin ei suutnud end seal pildile mängida hoolimata sellest, et temast tehti kunstlik KTM ja meeskond mängis osa hooajast kolme keskkaitsjaga.
Suurte lootustega Florasse siirdunud ründajad Tristan Koskor ja Aleksandr Šapovalov pidid aga tunnistama, et kuigi esiründaja koht oli pikalt saadaval, ei suutnud kumbki seda endale haarata ja nii lõid nad tugevama klubi eest palju vähem väravaid kui eelmisel aastal vastavalt Tammekas ja Legionis.
Pettumuseks osutus ka Pärnu Vapruse hooaeg ning üheks hooajaeelseks täienduseks, kellelt tõhusamat abi loodeti, oli keskkaitsja Martin Kase. Võib-olla aga suurima sammu astus tagasi hoopis Vapruse peatreener Dmitrijs Kalašnikovs, keda saatis senimaani Eesti jalgpallis päästja maine, kuid kelle esimene täishooaeg Premium liigas lõppeb õnnetu viimase tabelireaga.
2021: 1. Amir Natho, 2. Mait Toom, 3. Karl Rudolf Õigus
2020: 1. Frank Liivak, 2. Manucho, 3. Herol Riiberg
2019: 1. Markus Poom, 2. Roman Sobtšenko, 3. Kevin Rääbis
2018: 1. Vitali Teleš, 2. Joseph Saliste, 3. Pavel Marin
2017: 1. Ofosu Appiah, 2. Martin Vunk, 3. Matvei Igonen
2016: 1. Ilja Antonov, 2. Igor Subbotin, 3. Martin Vunk
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt
Aasta tagasitulekud
Joonas Tamm on üks Eesti parimaid jalgpallureid, kes sattus Ukraina sõjaolukorraga seoses ootamatult tagasi FC Florasse. Poolest hooajast piisas, et laduda Flora tiitlivõidule tugev vundament, ent paraku ei vastanud Premium liiga siiski tema ambitsioonidele ning euromängude ajaks oli ta juba uuesti kodumaa tolmu taldadelt pühkinud.
Kuue aasta jooksul kuues erinevas välisriigis pallinud Artur Pikk naasis parimas jalgpallurieas Levadiasse, kust ta oma maailmarännakuid ka alustas. Eriti muljetavaldav oli tema hooaja algus, aga ka tervet aastat vaadates ei ole tema taha midagi jäänud. Ründaja Liliu tegi aastaga koguni kaks tagasitulekut, millest esimene (Levadiaga liitudes Eestisse naasmine) pigem ebaõnnestus, aga teine (tribüünilt Levadia põhimeeskonda naasmine) on õnnestunud ja pakkunud meeldejäävaid väravaid.
Klubijalgpalli naasis rohkem kui kümneaastase vaheaja järel Karel Voolaid, kelle käe all võitis Paide Eesti karika ning alistas eurosarjas kaks vastast. Premium liiga tiitliheitlus on jäänud Paidest küll kaugele, kuid uueks hooajaks eurojalgpalli kindlustamine on praeguseks väga lähedal.
Pärast Narva Transist lahkumist aasta aega tugevusel neljandas liigas pallinud Richard Aland naasis kõrgliiga väravasuule, kui Tammeka vajas suvel Karl Johan Pechteri vigastuspausi tõttu uut puurilukku. Aland hõivas kiiresti esikindad ning just temaga koos algas tartlaste uus tõus.
Aastase vaheaja järel Transiga taasliitunud Aleksei Matrossov sai lõpuks ometi püsivalt enda kätte ka Narva klubi esikindad. Lisaks sellele asus ta Transis väravavahtide treeneriks.
Ats Purje alustas mullu Eestisse naastes Kalevis treeneritööga ning mängis selle kõrvalt Esiliigat. Et klass on aga igavene, seda oleme saanud näha sel hooajal, kui praeguseks 37-aastane ründaja üha paremasse hoogu on läinud. Esimene värav sündis küll alles mais, kuid hooaja esimeses pooles mängis ta ka palju keskväljal, ning võimas hooaja lõpp on tema väravasaldo ikkagi juba kahekohaliseks käristanud.
Ioan Jakovlev on teine kalevlane, kes jalgpallisõbrad sel hooajal ahhetama ajanud. Viimati 2018. aastal Eestis pallinud vasakäär veetis vahepeal neli aastat Hispaania madalamates liigades ning näitas nüüd 24-aastasena naastes, et ta on veel kiirem ja teravam kui kunagi varem, tõustes kogu Premium liiga söödukuningaks.
2021: 1. Zakaria Beglarišvili, 2. Ragnar Klavan, 3. Henrik Ojamaa
2020: 1. Rauno Sappinen, 2. Sergei Mošnikov, 3. Henri Anier
2019: 1. Konstantin Vassiljev, 2. Kaimar Saag, 3. Matvei Igonen
2018: 1. Markus Jürgenson, 2. Karl Mööl, 3. Hidetoshi Wakui
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Albert Prosa, 3. Artur Kotenko
2016: 1. Sergei Lepmets, 2. Sergei Mošnikov, 3. Marko Meerits
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov
