Raske aasta pani Kreida vaimu proovile: vahepeal hakkasin arvama, et koondis ongi minu koht. Tahan selle jälle välja teenida! (1)
Miks vajus Eesti koondise mäng pärast lootustandvat kevadet nõnda laiali? Põhjuseid jagub, aga üks neist on kindlasti olnud loomupärase kaitsva poolkaitsja puudumine. Veel mõne aasta eest näis, et selle rolli võib võtta tükiks ajaks kindlalt enda kanda Vladislav Kreida, kuid 24-aastane poolkaitsja pole juba kaheksateist kuud Thomas Häberli valikusse kuulunud. Miks on nii läinud ja mida ta ise sellisest asjade käigust arvab?
Kreida on viimasele pooleteisele aastale tagasi vaadates endale omaselt aus ja otsekohene. Ta ütleb keerutamata välja: vahepeal näis koondisekoht talle endastmõistetav. Kuid nälg emotsioonide järele on suur ja selle toel tahab ta end uuesti nende meeste sekka võidelda, kes saavad juba märtsis Poola vastu EM-piletit püüdma minna.
Mullu juunis Rahvuste liiga kohtumises San Marino vastu viibis Kreida platsil 45 minutit, aga vahetati esimese poolaja järel välja. Vaevalt oskas keegi, kõige vähem ta ise, sel hetkel aimata, et ka poolteist aastat hiljem on tegu tema seni viimase etteastega Eesti koondise särgis. Pärast eksirännakuid välismaal, suvel Eestisse naasmise järel kohe vigastada saamist ja sellest tulenevaid vormiotsingud on seis ometigi just selline – Kreida koondisemängude arv püsib siiani visalt 21 peal.
Meenutagem. 2020. aastal tegi Kreida Flora eest eurosarjas ilusaid esitusi ja murdis ka Eesti koondise algrivistusse. Kõik uksed näisid lahti olevat, uue aasta algul sõlmiski ta Rootsi klubi Helsingborgiga elu esimese välislepingu ja oli seal esialgu põhimees. Ent siis hakkasid asjad viltu vedama. Klubis kuivasid minutid kokku, ülemineku Ukrainasse rikkus seal alanud sõda ja ka Rootsi-siseselt Skövdesse kolimine ei toonud midagi paremat.
Mullu suvel ei saanud Kreida koondisemängudes Argentina, Malta ja Albaania vastu väljakule minutikski, septembris jäi ta aga Häberli valikust juba sootuks kõrvale, sest ei pääsenud Skövde eest enam üldse platsile. "Minu jaoks mingit küsimust polnud – meeskonda peavad kuuluma parimad ja kindlasti polnud ma koondise esindamiseks valmis. Häberli otsus polnud minu jaoks üllatus," lausus Rootsist Florasse naasnud poolkaitsja toona Soccernet.ee-le. Ning lisas siis enesekindlalt: "Aga kinnitan, et Kreida pole kuhugi kadunud."
Mullu novembris peetud Balti turniiriks Häberli Kreidat siiski veel koondisesse ei kutsunud, ehkki ta oli selleks ajaks juba tagasi Floras. Ka talvine minek Iirimaa kõrgliigasse St Patrick’s Athleticusse ei toonud märtsiks Kreidale koondisekohta. Juulis vähese mänguaja tõttu iirlaste juurest Eestisse naasnud Kreida sai meeskonda aidata lõpuks vaid kümnes liigakohtumises, tema naasmisele vajutas pitseri euromängus Rakowiga saadud trauma. Kreida sai küll koduliigas Paide vastu kirja pool tunnikest ja alustas siis neli päeva hiljem võõrsil poolakate vastu põhikoosseisus, ent pidi juba kümnekonna minuti järel platsilt lahkuma.
Põlvevigastus ei olnud küll kõige hullem, kuid jättis poolkaitsja siiski kaheks kuuks pealtvaatajaks ehk tagasi platsile pääses ta alles septembri keskel. Vormi kogumine võttis mehel, kes enne seda oli 90 minutit mänginud viimati aprilli alguses ehk üle viie kuu varem, täpselt nii palju aega, et ilma temata möödusid ka kõik kolm sügisest koondisekogunemist.
Keerulised ajad sunnivad tihti endasse vaatama ja isegi lühikese jutuajamise põhjal on ilmselge, et sellega on jõudnud omajagu tegeleda ka Kreida. Soccernet.ee vestles poolkaitsjaga umbes pool tundi pärast Premium liiga hooaja viimast mängu, kus Flora oli kindlustanud järjekordse meistritiitli.
Palju õnne kõigepealt!
Aitäh kõigepealt!
Kuidas sa end keerulist aastat arvestades praegu tunned?
Noh, vorm läks lõpuks heaks, sest mänge tuli kokku juba umbes kümme. Aga vaimselt ... Oli keeruline olukord. Tulin, sain vigastada, ei saanud meeskonda eurosarjas aidata. Minu esimene tõsisem vigastus. Midagi uut. Ja kui midagi uut tuleb, siis sa vahel kardad, sest sa ei tea, mis edasi tuleb.
Aga tulin sellest välja. Ainus eesmärk oli aidata meeskonnal meistriks tulla. Nüüd on see tehtud. Mitte nii ilusti ja kergelt kui ise soovisime, aga peaasi, et tehtud. Viie või kümne aasta pärast mäletavad kõik ainult meistrit, mitte seda, kuidas sa meistriks tulid.
Lõpp oli hea, aga kui palju lõppev aasta sinus sisemisi kõhklusi ja küsimärke tekitas?
Kuna Iirimaal läks nii, nagu mul viimastel aastatel on läinud, et alustasin hästi, siis tuli treenerivahetus ... Siis uus treener paneb mind kaheks mänguks platsile, mängin, aga teises mängus ainult üks poolaeg ja kohe vahetus – ma ei saa öelda, et oli s*tt poolaeg, jäi 0:0, meil oli rohkem pallivaldamist. Aga ta vahetas mind välja ja rohkem ma Iirimaal ei mänginud. Tulin siia, et näidata end Euroopas ja aidata meeskonda, minna uuesti välismaale. Aga siis tuli selline löök vigastuse näol.
Vaimselt oli raske. Peas. Tulid kogu aeg igasugused mõtted – olen juba 23, sügisel sain 24. Siin ka peaaegu ei mängigi ... Ja nii edasi.
Aga mõtlesin nii, et mis teha. Püüan elada tulevikus, sest minevikku ei saa parandada. On ainult tulevik. Võtsin eesmärgi, et mängin need 10-11 mängu ja aitan meeskonna meistriks. Siis talvel vaatame, kas on mingeid pakkumisi või kohti, kus oma karjääri uuesti kuidagi uuele tasemele tõsta.
Praegu samas ei mõtle ka sellele. Naudin. Floras sa pead tiitli võitma! Ma ei saa isegi ausalt öelda, et mul oleks hetkel väga suur rõõm, pigem on kergendus, sest see pinge kadus ära. Kui sa mängid Floras, juhid kaks vooru enne lõppu viie punktiga ja kõik jääb ikkagi lõpu peale ... Muidugi on ka hea meel, et võitsime neljanda tiitli viie aasta jooksul. Aga ennekõike naudin seda, et pinget enam pole.
Thomas Häberli on mitu korda toonitanud, et sa oled tema "pikas nimekirjas" sees, aga koondisekutset sa sellegipoolest saanud pole. Kripeldab?
Muidugi. Nagu ma olen kogu aeg rääkinud – ma olen alati valmis oma riigi au kaitsma. Kui keegi arvab midagi muud, siis mind see ei mõjuta. Ma olen alati valmis. Iga kutse, iga mäng, koondise eest ma tahan alati endast kõik anda.
Et viimased kaks-kolm akent, kui ma olin juba terve, ma ei saanud ikkagi kutset ... Mis seal öelda. Treenerite tiimil on oma mõtted ja nägemus. Kui ma praegu kahjuks sinna ei sobi, siis nii on. Minu asi on teha oma tööd, nii ka viimastes mängudes Flora eest – töötasin väljakul meeskonna heaks.
Aga kui sa pole juba poolteist aastat koondises olnud, siis muidugi sa igatsed! Olen alati tribüünil käinud, seda atmosfääri nautinud. Minu sõbrad ju mängivad, ma toetan neid. Olen kogu aeg valmis koondist aitama ja loodan, et järgmisel aastal olen juba kõigi akende ajal ise seal.
Kas võib seega öelda, et koondisesse naasmine on praegu sinu suurim motivatsioon?
Kui ma 2019. aastal alustasin, siis oli ju nii, et koondisekutsed hakkasid kohe tulema. Vahepeal tundsin võib-olla nii, et ma peangi seal olema. Ma justkui ei tundnud, et pean seda kohta millegagi väärima, selle välja teenima. Tekkis pigem tunne, et see ongi minu koht.
Aga need poolteist aastat, mis on nüüd olnud – selle aja jooksul olen hakanud väga koondise järele igatsema. Seda atmosfääri, neid inimesi, kes sind tribüünil toetavad ... Tahan seda uuesti tunda! Need on ju need mängud, mille nimel me kõik kunagi mängima hakkasime. Olin vist 12 või 13, kui oli mäng Hollandi vastu, terve staadion toetas, linnas toimusid suured asjad. See ongi ju see jalgpall, mida me armastame. Kahjuks viimased poolteist aastat ei ole seda minu jaoks olnud. Aga loodan väga, et järgmised kümme aastat jälle on!
